5. märts 2012

Kurjad surnud / The Evil Dead

"The Evil Dead", USA 1981. Rež. Sam Raimi. 85 min.


Võib arutleda selle üle, mis on kultusfilm, võib vaielda, kas see või teine film ikka on kultus."Evil Deadi" puhul kahtlus puudub - rohkem kultus naljalt olla ei saa, see on enam-vähem kultusfilmi etalon. Just tänu sellele splätterile ja tolle järgedele, mitte tänu ämblikmehele teame me Sam Raimit suure filmiloojana, keda sobib mainida ühes lauses Ridley Scotti, John Carpenteri või Peter Jacksoniga.

Kogu horrorižanri, aga eelkõige splätter-komöödia austajate jaoks kujutab "Evil Dead" endast samasugust tüviteksti nagu laulupidu Rein Veidemanni jaoks. Suur osa järgnenud kultuurikihist on sellest mõjutatud või inspireeritud. Debütant Raimi ise ammutas inspikat varasema õuduskino kõrval horror-kirjanduse klassikust H. P. Lovecraftist. Arhetüüpses olukorras "noored üksikus metsamajas" pole siin kurja juureks mitte maakoht või maainimesed, vaid raamat, niisiis illustreerib film lugemise ohtusid. Kui Ash Williamsi asemel oleks majakesse sattunud tervisejooksu tegev Jüri Mõis, oleks Necronomicon jäänud avamata ja kuri vallale päästmata. Ja olekski üks lugu, üks tüvitekst vähem.

Kuid "Evil Deadi" tugevus pole mu meelest mitte niivõrd soliidseis allikais ega arhetüüpses situatsioonis, vaid meelevaldsuses, arengus piirideta hullumeelsusse. Kahtlemata on olulised ka seksiviited nagu kiimaline mets, ja toredad nukufilmilikud eriefektid, ja helde gore - vere ja löga pritsimine. Ent suurim saavutus on mu meelest koomika ja õuduse vahel edukalt tasakaalu hoidev absurd.

Priit Tohver ütleb Müürilehes, et "Evil Dead"on hea ja hirmuäratav, kuna režissöör vaheldumisi naljatleb ja šokeerib. Peaaegu nõus. Lisaksin, et Raimi ei püüa mu meelest mitte niivõrd õudust naljaga vaheldada, vaid liigub järjekindlalt ühes suunas - tõsiselt hirmutamiselt üha ogarama fantaasiani, mis tundub koomiline tänu piirideta pöörasusele. Raimi kuhjab absurdi täieliku hullumiseni ja kuus aastat hiljem valminud teine osa "Dead by Dawn" hargneb juba tervikuna tolles nõdrameelses universumis, pakkudes koomikat veelgi paksemais värvides kui esimene. Siin kehtib pea täielikult õudusunenäo loogika, millel erinevalt näiteks "Elm Streetist" kontakt tavareaalsusega sama hästi kui puudub. "Evil Dead 2" on harv näide järjefilmist, mis ei jää originaalile millegi poolest alla, pigem vastupidi.

Kolmanda osa "Army of Darkness" kohta nii enam öelda ei saa. See lisab eelkäijatele ainult puhast janti. Käib kah, ja Raimi koolnute armee on ilmseks eeskujuks nii "Sõrmuste isandale" kui "Kariibi mere piraatidele", kuid siiski sai kolmas film sarjale hauakiviks - rohkem järgi pole õnneks tulnud. 2013. aastaks on lubatud esimese filmi riimeik, kuid arvata võib, et sellest tuleb järjekordne "Elm Streeti luupainaja", mis sopsab hääletult ajaloo prügikonteinerisse. Tühja tost - esimesed kaks "Evil Deadi" jäävad igal juhul klassikaks.

(PS 2013: Järg pole küll esimese kahe osa vääriline, kuid siiski vaadatav õudukas.)




Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Ulmeseosed (5/5), ruut (9/10), Spellbound (8/10), taskurebane (väga lahe).

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Elioni videolaenutuses on "Evil Deadi" maakeelseks pealkirjaks pandud "Kurjuse raamat". Küllap oli tõlkijaks zombi "Braindeadist".