27. märts 2012

Maailmafilmi-muljed, osa kaks

Märkmeid Maailmafilmi festivalilt neljapäevast, 22. märtsist kuni reede, 23. märtsini 2012. Pluss paar kokkuvõtvat lauset. Kui filmide juures muid linke pole, leiab lisainfot Maailmafilmi kodukalt. (Varasemaid märkmeid vaata siit.)

MEHED TEEL (Männer in Orange, Inglismaa 2011). Tütre vändatud lühifilm autobahnil töötavast isast ja tema kolleegidest. Lõbusad tüübid, üdini maskuliinne kollektiiv.

TAGASIHOIDLIK MEES (Le Geste Ordinaire, Belgia 2011). Veel üks film isast, seekord poja poolt. Poja poeetilisust taotlev jutt oli mu jaoks napisõnalise vabrikutöölisest isa teemaga mõneti häirivas vastuolus.



KAEV. VEEHÄÄLED ETIOOPIAST (Il pozzo: Voci d'acqua dall'Etiopia / The Well - Water Voices from Ethiopia, Itaalia 2010). Profilt tehtud, kauni pildiga dokk Etioopia karjustest, kel on napi veevaru jaotamiseks keerukas rahata süsteem. Tööd, mida nad ühistes huvides tegema peavad, tasuks vaadata kõigil, kes armastavad rääkida palmi all lamavaist, banaani kukkumist ootavaist neegreist. Ja mitte vähem õpetlik võiks see film olla turufundamentalistidele, kes kummardavad kõigi ressursside erastamist. Tugeva kaameratööga ja sisuliselt põnev film, neljapäeva parim.

ARMASTAJA JA ARMASTATU: TEE TANTRASSE (The Lover and the Beloved: a Journey into Tantra, Inglismaa 2011). Filmitehniliselt asjaarmastajalik, kuid sisult köitev dokk ühe mehe tantristlikust otsingust (mis ei tähenda mõistagi seksi, vaid valgustusele viivat esoteerilist praktikat). Kuigi filmis kõlab tantristlik mõte, et otsija jaoks pole ükski paik halb ja kõik, mis sünnib, tuleb kasuks, uuritakse siin peamiselt surma teemat. Laibapõletus-ghattidelt paistev vaade india spirituaalsusse on meil läänes levinud klantsajakirja-njuueidžist üpris kaugel.



ANDREI MIHHALKINOST (Андрей из Михалкино, Venemaa 2011). Nostalgilises 4:3 formaadis ja VHS-kvaliteedis koduvideolik portree vanausulisest noorest mehest, kes püüab nõukaajal kultuurimajaks konverditud külakirikut taas üles ehitada. Tore, siirast usku täis tegelane, habe nagu leivalabidas, silmad säramas.

SIIONI ÕIED (Las Flores de Sion, Hispaania 2011). Veel üks kidura pildiga, kuid sisult köitev film. Räägib Mosambiigi kristlikust sektist, mis paistab sina peal olevat nii aafrikaliku muusikakultuuri kui voodooga. Preestril on absoluutselt ebausaldusväärne olek. Meelde jääb tuvide ohverdamine ja aidsiravi anaalselt manustatava kaktusetinktuuri abil.



JAHIS AINULT NAISED (Eesti 2011). Pealkiri on veidi eksitav, Kullar Viimse filmis on jahinaised ainult üks alateema ja rohkem on juttu jahist üldse. Kuid seegi on põnev, tahaks kohe rohkem ja pikemalt teada. Festivali kontekstis silmatorkavalt korralik kaameratöö. "Eesti lugude" sarja kuuluvat lühidokki saab tervikuna vaadata ETV arhiivist.

NELJAS (Eesti 2012). Liis Leppiku lühidoki juutuubi-kvaliteedis, laiekraanile venitatud 4:3 vormi taga peitub äärmiselt huvitav sisu: vanaema portree tema lapse matusepäeval.



VÄLJASÕIT (The Trip, Poola 2010). Festivali üldisele vaimule vastupidiselt tehniliselt kena, aga sisuliselt üsna väheütlev lühietüüd vanaisast ja lapselapsest.

KODUTEEL (On the Way Home, Venemaa 2011). Pikk portreedokk kaugsõidu-veoautojuhist ja tema kaasast. Tõeline vene mužikk, kelle elu toob kohati meelde Sergei Loznitsa suurepärase mängufilmi "Minu õnn". Päris nii radikaalseks asi siiski ei lähe. Tore, lausa liigutav film.



Reede õhtupoolikuga sai mu Maailmafilmi-aeg paraku otsa, tublisti varem kui festival ise. Nelja festivalipäeva jooksul linastunust jäid mu lemmikuiks lisaks Ulrike Kochi "Regilaulule" itaallaste Paolo Barberi ja Riccardo Russo "Kaev" ja venelase Sergei Katškini "Koduteel".

Festival, mida külastasin esimest korda, jättis igati meeldiva mulje: väike, soe, vaba glamuurist (loe: eputamisest). Vähemalt pooled seansid olid publikule tasuta. Tehnilisi viperusi heli või skaibiga tuli omajagu ette, aga need ei häirinud õdusat õhkkonda sugugi.

Filmide kvaliteet oli küllalt kõikuv, enamasti polnud tegu mitte niivõrd filmikunsti, kuivõrd antropoloogiliste välitööde jäädvustustega. Aga antropoloogiafilmide festival see ju ongi ja tehnilisest kvaliteedist sõltumatult oli siinseid filme enamasti siiski huvitav vaadata. Ning kõigile filmidele, ka neile, mis iseenesest polnud teab mis šedöövrid, andsid palju juurde seansijärgsed vestlusringid filmide autoritega.

Pealegi on valdavalt on tegu säärase kraamiga, mida kuskil mujal naljalt ei näe. Mida isegi IMDB ei tunne. Silmaring avardub seitsme penikoorma kaupa. Väärt üritus.

Kommentaare ei ole :