24. märts 2012

Maailmafilmi-muljed, osa üks

Märkmeid Maailmafilmi festivalilt teisipäevast, 20. märtsist neljapäeva, 22. märtsini 2012.



Esimene asi, mida Tartusse saabudes (osaliselt) nägin, oli prantsuse visuaalantropoloogi STÉPHANE BRETONi retrospektiiv. Dokk nõuab üldiselt rohkem vaatajapoolset panustamist ja kaasamõtlemist kui mängufilm. Sedasorti visuaalantropoloogia, mida teeb Breton, nõuab seda veelgi enam. Põhimõtteliselt seisneb see selles, et minnakse kaameraga mõnda eksootilisse kohta ja lihtsalt jälgitakse, püüdmata nähtavat seletada ega luua kontseptsiooni, narratiivi või dramaturgiat. Lastakse ülipikkadel kaadritel rääkida enda eest. Ekraanil on niiöelda elu ise. Materjal on muidugi huvitav: alasti võsas elavad paapuad ("Nemad ja mina") või nepaali karjused ("Taevassetõus"), aga selle vaatamine nõuab siiski omajagu sihipärast pingutust - rohkemgi kui, ütleme, Gus Van Santi "Last Days".

MEES JUPITERILT (Mannen från Jupiter, Rootsi 2011). Erik Strömdahl on leidnud hämmastava teema: pääsenud ligi kuuekümnesele üksiklasele, kel pole lapsepõlvest saati olnud ühtegi sõpra ega pärast ema surma mingit lähisuhet. Vana ei taha maailmaga üldse tegemist teha. Tal on vannitoa ukse barrikadeerimiseks spetsiaalne tala, kuigi vannitoa tillukesest trellitatud aknast ei poeks kasski sisse. Aga see on alles filmi algus. Muhe ja liigutav.

(Selle ja enamuse teiste filmide ja autorite kohta leiab kõige enam infot Maailmafilmi kodukalt, millele ma ei hakka allpool rohkem viitama).



REGILAUL. LAULUD ÕHUST (Šveits-Eesti 2011). Pikk muusikadokk, mida vaadata on uhke ja hää. Tõsiselt. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

ÜLISTUSE LOOMINE JA LAULMINE: LAUL KANNAB SÜDANT JA AJALUGU (Creation and Chanting of Lik Yaat: Chanting Conveys Heart and History, Jaapan 2011). Ülipika ja piduliku pealkirja taga peitub äärmiselt lihtne ja tagasihoidlik lühipildike tai budistlikust rahvalaulikust.

LINNATUNDRA (Urban Tundra, Eesti 2011). Robi Uppini pilguheit kodutute supikööki, kus elurataste vahele jäänud inimesed saavad kõhu täis ja kohtuvad misjonäridega. Hea teema, kenasti lahendatud lühidokk. Selliseid filme on vaja. Vaid muusika tundus veidi õõnsalt pateetiline.



VÕITLUS LINNA EEST (Taistelu Turusta, Soome 2011). Soomlaslikult flegmaatiline, kuid sisukas täispikk dokk Turku linna ajaloolise keskuse aastakümnetepikkusest korruptsioonihõngulisest lammutamisest, mille abil uusehitistele ruumi tehakse, ning protestidest selle vastu nii minevikus kui tänapäeval. Lugu elavdab noorte skvotterite ja nende suhtes nulltolerantsi hoiaku võtnud võimude konflikt. Kodanike aktiivsusel on vahel ka tulemusi. Huvitav ja õpetlik.

TAGASELJA (In Absentia, Šveits-Kuuba 2011). Järjekordne lühivaatlus, kus minnakse kuhugi ja näidatakse natuke seal toimuvat, pikema jutu ja märkimisväärse kontseptsioonita. Antud juhul näeme Kuubas, Guantanamos elavaid indiaanlasi või täpsemalt seda, mis põliselanikest tänaseks saanud on. Kohati võib säärane materjal ju huvi äratada, aga üldiselt paneb pigem igatsema põhjalikumalt läbi töötatud ja inforikkamaid filme.



INDIAANLASED NAGU MEIEGI (Des Indiens comme nous, Prantsusmaa 2011). Kamp prantslasi, kelle hobiks on punanahku mängida, reisib USAsse pärisindukaid vaatama. Lõbus ja mitut pidi paeluv lugu - nii karakterite kui indiaanlaste tänapäevase olukorra aspektist. Mu teise festivalipäeva parim elamus. Režissööri seansijärgseist kommentaaridest jäi meelde, et jänkid on hakanud indiaanlastesse paremini suhtuma alles pärast Kevin Costneri filmi "Tantsib huntidega".

ŠAMAAN (Eesti 1977/1997). Enn Säde lühike remiks Lennart Mere "Linnutee tuultes" kasutamata jäänud kaadreist. Põnev kraam, mõnus vana kooli lähenemine, kus sissejuhatuseks seletatakse näidatava taust kenasti lahti.

METSIKUD (The Wild Ones, Inglismaa 2011). Soe ja südamlik lühidokk sellest, kuidas koolist kinga saanud kõurikuid õpetatakse hobuste ja ponidega suhtlemise kaudu. Režissöör Lucy Kaye kommentaarist selgus, et inglaste Channel 4 ei anna filmi autorile lõplikku montaažiõigust ega kontrolli, vaid võib materjali omatahtsi töödelda. Selle filmiga nii tehtigi. Maailmafilmil linastus esmakordselt avalikult autori oma kuludega valminud alternatiivne montaaž filmist. Meie filmiloojail on "Eesti lugudega" vist ikka märksa vabamad käed.



Jatkuu...

Kommentaare ei ole :