16. märts 2012

2012 märtsi algus kinodes

Märtsi esimese poole silmapaistvaima filmisündmusena näitas Sõpruse kino festivalil Freedom Fries klassikalisi friigi- ja kultusfilme, millel meie kinodesse muidu naljalt asja pole, nagu John Watersi šoki-rämpskomöödia "PINK FLAMINGOS", Slava Tsukermani elektro-ulmekas "LIQUID SKY" ja Sam Raimi splätter-õudukas "EVIL DEAD". Neist ning kultus- ja friigifilmi mõisteist kirjutasin pikemalt siin.



Artises toimus samal ajal Hispaania kino festival. Selle kavast olin varem näinud suht keskmist psühholoogilist õudukat "Julia silmad" ning ning suurepärast muusikalist joonisfilmi "CHICO JA RITA". Viimane jäi kinno ka pärast festivali, kirjutasin sellest paar sõna siin.

Ainus hispaania film, mida kinno vaatama jõudsin, oli Daniel Sánchez Arévalo mullune "NÕOD" ("Primos"). Arévalo kaks eelmist filmi - "TumeSininePeaaeguMust" ("AzulOscuroCasiNegro") ja "Paksud" ("Gordos") - olid meelde jäänud hästi sümpaatsete, euroopalike ja inimlikena. Uus osutus kahjuks kesiseks rahvalikuks komöödiaks, mida poolt tundigi vaadata ei jaksanud. Selle aja jooksul ei suutnud ma tuvastada ei märkimisväärset lugu, karaktereid ega dramaturgiat, ja naerda ei saanud kordagi. Meelde jäid eelkõige vene subtiitrid, mis täitsid veerandi ekraanist. Suurele osale publikust paistis helde hispaaniakeelne ropendamine siiski lusti pakkuvat. Coño! Gracias, pero no, gracias.



Antisündmusena muutis märtsi alguse kurvaks Eesti Filmi Päevade mittetoimumine. Eesti filmide kättesaadavus on tõsine probleem ja ma usun, et veel mõnelegi huvilisele peale minu oli see festival ainus võimalus aasta filmitoodangust põhjalikku ülevaadet saada. See, et Kinoliit tähistas kodumaise kino sajandat juubelit filmipäevade ärajätmisega, on nukker, ja mõeldes filmirahva alalisele murele selle pärast, et eesti filme vaadatakse liiga vähe, suisa absurdne. Palun ärge järgmisel aastal nii tehke.



Parim kinoelamus oli Artises ühekordse seansina näidatud kanadalase Jean-Marc Vallée müstilise hõnguga suhtedraama CAFÉ DE FLORE. Ehk jõuan sellest veel pikemalt kirjutada. Ei ütle praegu muud kui et minu jaoks kuulub see möödunud aasta parimate mängufilmide hulka. Filmil olid eesti subtiitrid ja puha, nii et jääb loota, et ehk saab seda siinmail veel kunagi näha.



Muud uuslinastused reastusid mu jaoks "Chico ja Rita" järel nii:

HÄBI (Shame, Inglismaa 2011). Väga nett ja kaunis, kuigi mitte just liiga paljuütlev draama, mis meelitab publikut seksisõltuvuse kelmika sildiga. Pikemalt siin. 6/8

JOHN CARTER (USA 2012). Tähesõjad kohtuvad barbar Conaniga. Üpris vaadatav ulmemuinaslugu. Sellest kirjutasin siin. 6/8



KOLETIS PARIISIS (Monster in Paris, Prantsusmaa 2011). Kus on, sinna antakse juurde. Veel üks Pariisi-teemaline multikas kinodes kõrvuti samas linnas elutseva kassiga): kergelt prantslasliku mekiga, kuid üldiselt üsna tüüpiline arvutianimatsioon lastele. Pikem jutt siin. 5/8

LUMEVANGID (The Grey, USA 2012). Jacklondonlik jäine ellujäämisseiklus toob meelde Jerzy Skolimowski vaimustava "Essential Killingu", kuid võrdlus ei tule "Greyle" kasuks. "A-Teami" lavastaja Joe Carnahan libiseb "Greys" Skolimowskiga võrreldes venitamise ja pateetika patuteele, kust loogikaaugud hästi silma paistavad. Ja kas mängufilmis, liiati märulis, ikka peab sõnastama moraali? Eestikeelne pealkirjatõlge on taas ekstra mõttetu - tegu on esiteks rõudmuuviga, teiseks viitab originaalpealkiri hundile. Praegu kinos. 5/8



ME OSTSIME LOOMAAIA (We Bought A Zoo, USA 2011). Cameron Crowe' ("Vanilla Sky") lavastatud perefilm. Kenasti tehtud ja üldiselt sümpaatne, kuid minu jaoks veidi liiga magus ja lilleline. Ka mu kunagine palav Sigur Rósi-armastus kipub kahanema tänu selle bändi muutumisele üheks levinumaks meinstriim-filmimuusikaks. Crowe' filmi tasub vaadata eelkõige neil, kes otsivad kinost turvatunnet ja kinnitust, et elu on ilus ja inimesed head. 5/8

HELLA W (Soome-Eesti 2011). Eesti juurtega soome kirjanik, luuraja, poliitik jne Hella Wuolijoki on nii huvitav tegelane kui olla saab, aastatagune film temast on aga, paraku, vaid järjekordne keskpärane ja väheütlev ajalooline melodraama. Pikemalt siin. 3/8

PROJEKT X (Project X, USA 2012). "Hangover" lastele, madalalaubalisuse manifest. Kui pead suvaliste teismeliste juhmi läbu pealtvaatamist väärt ajaviiteks, siis palju õnne, anna tuld. Ise mõtlesin omaette, et staarost on mõnes mõttes ikka raadost. 2/8

Kommentaare ei ole :