31. märts 2012

2012 märtsi lõpp kinodes

Toimus Maailmafilmi festival, millest kirjutasin pikemalt siin, ja ka muidu olid päris tihedad kinonädalad.



Väärt kraami sai näha nii mängukate, multikate kui dokkide vallast:

OHTLIK MEETOD (A Dangerous Method, Kanada 2011). Freud kohtub Jungiga ajaloolises psühhoanalüüsi-draamas, mis on kanada elava klassiku David Cronenbergi selle sajandi siiani parim saavutus ja ühtlasi üks möödunud aasta parimaid mängufilme. Kirjutasin sellest pikemalt siin. 8/8

INETU PARDIPOEG (Гадкий утёнок, Venemaa 2010). Mõnus vana kooli nukufilm, kus on rohkem isikupära, hinge ja südant kui üheski arvutianimas. Anderseni muinasjutu traagikat võimendab Tšaikovski muusika, pehmendab huumor. Kodulinnu-multikana väärikas konkurent brittide "Chicken Runile". Ka netis tervikuna vaadatav. 7/8

REGILAUL. LAULUD ÕHUST (Šveits-Eesti 2011). Muusikadokk, mida vaadata oli uhke ja hää. Tõsiselt. Kirjutin ka pikemalt. 7/8



Eesti asjaga jätkates: veel üks dokk ja üks koostöös valminud mängufilm.

SININE KÕRB (Eesti 2012). Ruti Murusalu eluloodokk Kaie Kõrbist paistis mulle balletifilmina põnevam kui Darren Aronofsky "Must Luik" ja tantsufilmina köitvam kui Wim Wendersi "Pina". Pikem jutt siin. 6/8

ÜKSIK SAAR (Eesti-Valgevene-Läti 2012). Oh ma vaene Tardo liin. Hulk toredaid eesti, läti ja valgeneve inimesi on tublisti vaeva näinud ja meisterdanud täispika mängufilmi. Tahaks nagu midagi head öelda, eesti filmi juubeliaasta ja puha. No ei oska, tee või tina. Olen siis parem vait ja ütlen ainult niipalju, et kui mind sunnitaks relva ähvardusel valima, kas vaadata seda filmi veel korra või peksta sada minutit pead vastu puud, valiksin ilmselt viimase. Eesti kino heale käikäigule pöialt hoides loodan, et ka sellel filmil on siiski kuskil oma publik olemas. 1/8



Ülejäänud kinokavades valitses esiteks Euroopa kostüümidraamade küllus. Lisaks "Hella W-le" linastus neid veel kaks, üks neist isegi vaadatav.

KALLIS SÕBER (Bel Ami, Inglismaa-Prantsusmaa-Itaalia 2012). Lõviosas mitte just liiga haarav, aga lõppkokkuvõttes kenasti välja peetud. Videviku-staar Robert Pattinson mängib nimiosalise, XIX sajandi tõusikliku pleiboi usutavalt välja ning näitlejannad - Uma Thurman, Kristin Scott Thomas, Christina Ricci - on suisa suurepärased. 5/8

Ei saa märkimata jätta, et alatasa kehvade tõlgetega silma jäänud filmide maaletooja SmartWay Systems (BestFilm.eu) on pealkirjaga taas korralikult ämbrisse astunud. Filmi aluseks olev Guy de Maupassant'i romaan on meil tuntud originaalpealkirja all "Bel-Ami". Selle nime all on Henno Rajandi tõlge ilmunud lausa kahes trükis, viimati 2005. Nii polnud mingit põhjust hakata pealkirja uuesti tõlkima, pealegi veel säärase eksitava ümberütleva tõlkega. Kui oli vastupandamatu vajadus pealkiri eestistada, võinuks kasutada Erna Luisu 1931. aasta tõlke pealkirja "Ilus sõber".



KUNINGLIK ARMULUGU (En kongelig affære / A Royal Affair, Taani 2012). Vanamoeline, piinavalt pikk ja klišeeküllane romantilisusele pretendeeriv kostüümidraama. Mads Mikkelsen on kalapilguliselt sarmikas nagu ikka, aga tal pole midagi mängida. Sellest, miks Mikkel Følsgaardile hullu kuninga rolli eest Berlinalel Hõbekaru anti, võin ma veel aru saada, aga stsenale antud mõmmikust mitte mingil juhul. Enam kui kaks tundi lahjat ja trafaretset seepi, mis päädib iseäranis ootuspärase, nõretavalt melodramaatilise finaaliga. Kokkuvõttes profimalt tehtud kui "Hella W", kuid seejuures ikkagi oiviklikult püüdlik, vähimagi isikupära ja leidlikkuseta. Sihuke lahja ja leige poliitiliselt korrektne lamedus, mis ei üllata millegagi ega paku hetkekski värsket vaatenurka, võib isegi tüütum olla kui mõni pretensioonikas läbikukkumine nagu, ütleme, "Melanhoolia" - kui taanlastest rääkida. 3/8



Siis veel üks küllalt viisakas eakate romkomm ja hunnik rutiinset märulit.

PARIM HOTELL TERVES INDIAS (The Best Exotic Marigold Hotel, Inglismaa 2012). Südamlik vanainimeste-romkomm. Veidi letargiline ehk, kuid tänu vahvale veteran-trupile (Judy Dench, Bill Nighy, Tom Wilkinson jne) ning India eksootikale vaadatav. Ehedat masalamaitset serveerib see film märksa heldemalt kui näiteks Wes Andersoni "Darjeeling Limited". 6/8

TITAANIDE RAEV (Wrath of the Titans, USA 2012). Muidugi mitte hea film, kaugel sellest. Aga naljakas küll. Muljetasin pikemalt siin. 5/8

PLAHVATUSOHTLIK (Haywire, USA 2012). Veel üks keskpärane žanrifilm Steven Soderberghilt, sedakorda märulipõnevik. Taas hulk staare episoodilistes rollides, taas luitunud ja värvitu pilt. Taas jääb vastamata küsimus, miks kogu see sagimine vaatajat huvitama peaks. Kokkuvõttes etem kui "Contagion", kuid viimase aasta jooksul nähtud sama žanri ("üksik naiskiller kogu maailma vastu") esindajaist jääb "Haywire" alla nii "Hannale" kui palju kirutud "Colombianale". 4/8



PÕRGULINE: KÄTTEMAKSU HING (Ghost Rider: Spirit of Vengeance, USA 2012). Järjekordne efektipõhine Marveli äksi-koomiks. Kinos mõlgutasin, et juba oma kümme aastat pole vaest vana Nicolas Cage'i üheski vähegi mõistlikus filmis näinud. Pärast vaatasin tema filmograafiast, et siiski-siiski, 2009 oli Herzogi "Bad Lieutenant". Mis ma oskan "Ghost Rideri" kiituseks öelda? Kuna ma vaatasin seda kohe pärast tüütult pikka "Hunger Gamesi", siis tundus see suhteliselt kiire ja konkreetne. Hädapärast käib kah. 4/8

NÄLJAMÄNGUD (Hunger Games, USA 2012). Ootasin hoogsat ulmemärulit, sain igava ja veniva pateetilise seebi, millest üle poole on sissejuhatust, kus ei toimu üldse mitte midagi. Imal muusika, kesine disain, sisu pole ollagi. Suht harju keskmine "In Time" oli sellega võrreldes ikka väga korralik ulmekas. Suisa kurb oli "Winter's Bone'is" hiilanud Jennifer Lawrence'it taas säärases jamas näha. 3/8



Ja lõpuks - Artises toimusid taani filmi päevad, mille kavast sain lisaks ülalpool jutuks olnud "Kuninglikule armuloole" pilgu peale kahele asjale:

EKSPERIMENT (Eksperimentet, Taani 2010). Isegi nii mõistlikul riigil kui Taani on poole sajandi taguseid luukeresid kapis. See draama räägib grööni laste ebaõnnestunud taanistamisest, mille pärast Taani riik pole tänini ametlikult vabandanud. Veidi klišeelik ja pateetiline lugu, aga kaameratöö on kena ja lapsed toredad. 5/8

ROSKILDE (Taani 2008). Pikk rokkdokk ühest Euroopa suurimast festivalist püsib lõviosa ajast lava taga ja korraldajate poolel, miska festarist jääb kuidagi kohatult vaikne ja vaoshoitud mulje. Julien Temple'i "Glastonbury" see just pole, aga noh, Roskildes käinutele pakub vast äratundmisrõõmu ikka. Franz Ferdinand ja Placebo ja Editors ja Sonic Youth ja kes siin kõik veel musitseerivad. Kokkuvõttes rokib ikka rohkem kui Ang Lee homodraama "Taking Woodstock". 5/8

4 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Kui nüüd Cage'i viimase dekaadi filmograafiat vaadata, siis nii nutune asi siiski pole. "Adaptation.", "Matchstick Men", "Lord of War", "The Weather Man". Esimesel "National Treasureil" polnud ka suurt viga.

joonas ütles ...

Ma pole paljusid tema filme näinud. "Adaptationit" olen, aga see oli 2002, nii et selle ma jätaks kümne aasta arvestusest juba välja.

"Lord of War" oli mu mäletamist mööda pateetiline klišee ja "National Treasure" ei kuulu minu jaoks niivõrd mõistlike filmide, kuivõrd sihukeste so-so keskmike kilda.

Ülejäänud kahte ma pole näinud või vähemalt ei mäleta. Nägemata on ka mullused "Trespass" ja "Seeking Justice", mida Madis FBs samal teemal rääkides heade põnevikena esile tõi. Nii et jah, kokkuvõttes võib viga olla pigem minus kui Nickis.

Anonüümne ütles ...

Pakun, et Smartwayl ei tekkinud kahtluseraasugi, et "Bel Ami" võiks olla eestindatud. Vaevalt ka filmitõlge raamatut järgis.

P.

joonas ütles ...

Selle äärmiselt tõnäolise võimalusega seoses tasuks kaaluda uute kaubamärkide kasutuselevõttu. Kuidas oleks DumbWay oü ja WorstTranslation.eu?