14. märts 2012

Mis on väärtfilm?

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et väärtfilm on kunstiväärtuslik film, õigekeelsussõnastik, et lihtsalt väärtuslik film.

Mis on aga väärtus? Seletava sõnaraamatu järgi on see millegi positiivne või negatiivne tähendus inimese jaoks või miski, mis on tähtis. Nii et põhimõtteliselt võib väärtus olla mis iganes kelle jaoks iganes. Järelikult võib siis ka iga film olla väärtfilm.



Mida arvavad asjatundjad? Põgus guugeldamine annab tulemuseks vaid kaks artiklit aastast 2004, mis kumbki mõistet otseselt ei defineeri. Mõlemad kasutavad 'väärtfilmi' justkui selgepiirilise ja enesestmõistetava, seletamist mitte vajava sõnana ning arutlevad rohkem selle kasutamise ümber.



Filmikriitik Andres Laasiku loost võib välja lugeda, et väärtfilmide hulka kuuluvad "filmid, mille üle oleks uhke mis tahes hea filmifestival" ja "nõudlikumale publikule mõeldud teosed". Näiteks: Atom Egoyani genotsiididraama "Ararat", Danis Tanovići sõjadraama "Eikellegimaa", Jim Sheridani peredraama "Ameerikas", Wolfgang Beckeri lähiajalooline komöödia "Good Bye, Lenin!".

Paistab, et väärtfilmilikkuse üle otsustavad esiteks festivalide programmijuhid; teiseks kas filmitegija-poolne intentsioon, tema sihtgrupivalik (kellele film on mõeldud) või see sihtgrupp ise (publiku nõudlikum osa, kelle hulka küllap kuuluvad ka kriitikud).

Laasik toob välja vastanduse väärtfilm-rämpsfilm, rõhutades, et filmiilm ei piirdu nende kategooriatega: "Tegelikult on filmitoodangu skaalas täiesti erineva kunstisisuga teoseid."

Näib niisiis, et väärtfilmi mõõdupuuks on kunstisisu ja kunstiküpsus ning nende parameetrite hindajaks omakorda (ilmselt igal üksikjuhul eraldi) kitsas nõudlike spetsialistide ring, kes teab, kuidas asjad tegelikult on. Määratlus väärtfilm kehastab seega selle konkreetse elitaarse grupi väärtusi ja enesehinnangut. Väärtkino väärtvaatajale.



Semiootik Priit Põhjala vaatleb 'väärtfilmi' laiemalt. Ta kirjutab, et "need, kes seda sõna kõige aktiivsemalt pruugivad, unustavad sageli täpsustada, mida sellega tegelikult tähistatakse, mis teeb väärtfilmist väärt filmi ning millised peavad olema need teised filmid, millele vastandades väärtfilmi defineerida".

Samas jätab Põhjala ka ise selle sõna defineerimata ning täpsustamata, mida sellega siis tegelikult tähistatakse. Näiteid sellest, mis on väärtfilm, mis mitte, Põhjala ei too. Küll aga märgib ta ära sõnas sisalduva hinnangulise aspekti, leides, et seeläbi on sõna tähenduse lähtepunktiks individuaalne hindaja. Kunstiväärtusele viitamine "ei lihtsusta olukorda, vaid tekitab omakorda küsimuse, miks mõni kriteerium on kunstiväärtuslikum kui teine".

Nii et ikkagi nimetab igaüks väärtfilmiks, mida ise tahab.



Mille kohta seda sõna üldiselt kasutatakse? Esimesed guuglist leitavad väärtfilmi näited on: Mark Soosaare ajalooline draama "Jõulud Vigalas", Jurek Bogajewiczi ajalooline draama "Edges of the Lord", PÖFF tervikuna (mitusada täispikka filmi kõikvõimalikest žanrest), romantiline ajaloodraama "Babette'i pidusöök", Aleksei Popogrebski draama "Kuidas ma veetsin selle suve", François Ozoni muusikaline komöödia "Potiche".

Peamine ühendav omadus paistab olevat esiteks draamažanr (rea eranditega) ja teiseks see, et väärtfilmideks ristivad linateoseid eeskätt otsese majandushuviga agendid - kinod, festivalid ja telekanalid. 'Väärtfilm' on reklaamsilt, mida pruugitakse üsna valimatult.



Sageli väärtfilmifestivaliks nimetatava PÖFFi kava on maailma filmiaasta läbilõige, mida on sama hästi kui võimatu mingi sisulise ühisnimetaja alla viia. Avalik-õiguslik ETV on väärtfilmi pähe pakkunud igasugu filme. Väärtfilmikino lipu all tegutseb meil vähemalt kolm kino (Artis, Sõprus ja Athena), kelle kogu küllalt mitmekesine kava kuulutatakse justkui automaatselt väärtfilmideks.

Nii kasutataksegi sõna 'väärtfilm' sugugi mitte ainult tõsiste draamade kohta. Väärtfilmiks sobib kõik, mis pole päris peavoolu hollivuud (kui tegu pole just sõjadraamaga). Inglise mockumentary. Prantsuse lastemultikas. Soome komöödia. Hispaania erootiline draama. Sel viisil kasutatud 'väärtfilm' on vaat et sama laialivalguv ja tähendusetu kui 'kultusfilm' ja 'friigifilm'.



Küllap tänu sellele püütaksegi mittekommertslikus kõnes sellest sõnast hoiduda. Tihti mõistetakse seda lausa hoiatusmärgina. Lauset "ma põhimõtteliselt väärtfilme ei vaata" söandab valjusti välja öelda mõni üksik ja kirja panna vist mitte keegi, kuid kaudsemate märkide põhjal tundub see mõte üsna levinud olevat.

Näiteks blogosfääris kohtab sõna 'väärtfilm' suhteliselt harva ja pigem eitavas (see või teine film pole väärtfilm) või iroonilises võtmes. "Väärtfilm - hähh, see tähendab seda, et keegi surma ei saa, raha eriefektide jaoks pole, ühesõnaga mingi igav võõrkeelne uinamuina."



Ka kasutuspraktikast lähtudes võib niisiis öelda, et 'väärtfilm' pole mõiste, millel oleks kindlat tähendust. Tähendus sõltub kõneleja isikust. Müügimeeste ja programmijuhtide püüe väärtustada oma kaupa kostab kõige valjemini, kuid laiemaltki on kombeks nimetada 'väärtfilmideks' kõikvõimalikke linateoseid, millele tahetakse mingit väärtust omistada. 'Väärtfilm' on justkui institutsionaliseeritud ülivõrre väljendist 'hea film'.

Ülalpool tõime ära kriitik Andres Laasiku näited väärtfilmidest.

Kobrulehes Elu24 soovitab tänane staar-süüdimõistetu Anna-Maria Galojan nautida PÖFFil väärtfilme mõistliku kaaslase seltsis, mainides näiteks dokumentaali "Auk nr 8".

Blogija Plasma-Jacki jaoks on väärtfilm aga hoopis Rasmus Merivoo komöödia "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas". (Lisaksin, et see on ühtlasi üks väheseid eesti filme, mida võiks põhjendatult nimetada kultusfilmiks).



Püüame siit siiski edasi minna ja 'väärtfilmi' kuidagi piiritleda. Jätame esmalt kõrvale jutuks olnud subjektiivsed eelistused ja kommertskaalutlused kui liialt kõikehõlmavad.

Üksikisiku jaoks, nagu nägime, võib väärtfilmiks olla iga film. Sõnapaar 'PÖFFi film' katab valikut hollivuudi kassahitist "Videvik" ulmemärulini "Attack the Block" ja filosoofilise draamani "Elupuu". Ning väärtfilmikinode spekter on sama lai - mockumentaryst B-horrori paroodiate ja romkommideni.



Mis üle jääb, kui püüda neid juhuslikke aberratsioone mitte arvestada? Kas kogu selles kirevuses leidub mingeid sisulisi ühisnimetajaid?

Korduvate tunnustena paistavad sõelale jäävat draama, tõsidus ja ajalugu. Tootjamaa eelistatavalt Euroopast või vähemalt mitte USA. Tundub, et seesama "igav võõrkeelne (ehk mitte-ingliskeelne) uinamuina" kirjeldab neid filme oma vaatenurgast üsna adekvaatselt. Meenutades eesti filmile traditsiooniliselt omistatavaid epiteete "sügav, aeglane, masendav" saab ühtlasi selgeks, miks eesti filme sageli väärtfilmide kategooriasse liigitatakse.

Levinumad väärtdraama teemad on kannatused, sõda, haigused, surm, mälu, vägivald ja genotsiid. Eeskujulik väärtfilm räägib piinava põhjalikkusega sõjaohvreist, kes ei suuda kogetud õudusi unustada. Näiteks Denis Villeneuve'i "Põletus" ("Incendies" /"Scorched") või Elem Klimovi "Mine ja vaata" ("Иди и смотри" / "Come and See").

Ühesõnaga, väärtfilm pakub sedasorti katarktilisi elamusi, mida keskmine vaataja reeglina nii väga ei igatse.



Tundub lausa kummaline, et nii kõheda tähendusväljaga sõna järjekindlalt püütakse reklaamiks kasutada.

Väärtfilmidest rääkida armastavad programmide koostajad seostavad seda enda jaoks positiivsete mõistetega 'kunstfilm' (art house) ja 'autorikino' (auteur cinema), kuid publiku enamuse jaoks kõlavad ka need sama ahvatlevalt kui 'purkisittumine'.

Kunstkinole spetsialiseerunud nišivaataja jaoks on aga sõna 'väärtfilm' ülekasutuse läbi ammu väärtusetuks devalveeritud.

Jääb küsida, kas liitsõnu nagu 'väärtfilm' või 'väärtkirjandus' on üldse vaja. Artefakt pole ju kala, kivi ega muu loodusvara, et tema haruldus, kvaliteet või tarbimisväärtus ebamäärase leibeli alusel selgemaks saaks. Ons sihukesel hinnagulisel lahtril kultuuri puhul mingit väärtust?

2 kommentaari :

klm ütles ...

Väärtfilm (sama käiks ka väärtkirjanduse jne kohta) on mu meelest alati tagantjärele hinnang, mistõttu seda meelitava reklaamslõuganina kasutada on suht kahtlane. Praegu vaatab iga suvaline netiühendust omav tüüp (nagu näiteks mina) aastas sadu ja sadu filme ja neist meelde jääb vaid ehk kümmekond per aasta. Need ongi mu jaoks väärtfilmid - mis jäävad pikemaks ajaks meelde kas siis mingi tekitatud atmosfääri, emotiooni või läbimängitud probleemistiku jne, samamoodi nagu väärtkirjandusest jäävad meelde mingid mõttearendused, mis avardavad maailma.

Kuna inimeste teadmised ja kogemused on väga varieeruvad, siis iseenesest on ka väärtfilmi mõiste laia amplituudiga, ka Barbar Conan võib jääda kauaks meelde, eriti kui sa pole enne näiteks väga palju filme näinud. Kuid mingeid üldistusi saab näiteks žanripõhiselt siiski mu meelest teha, erinevalt näiteks kultusfilmi mõistest, mille meeldejäävuse või meeldivuse aluseks ei pruugi olla üldse isegi teadvuslik kogemus, mingist argumentatsioonist rääkimata (a la Alice imedemaal multikas ja LSD).

joonas ütles ...

Mulle tundub, et kultusfilmi mõistes (kui kommertskuritarvitused välja jätta) on siiski veidi kindlamat sisu - kultuse olemasolu mingis grupis on põhimõtteliselt isegi statistiliselt mõõdetav.

Väärtfilmi kui sõna põhiprobleem ongi see, et igaüks mõtleb selle all ise asja. Kui pidada väärtfilmiks igaühe jaoks isiklikult väärtuslikke, talle meelde jäänud filme, siis on sõna tähendusväli puhtsubjektiivne. Amplituud on sama hästi kui lõputu ja sõna ise kommunikatsiooniks enam-vähem kõlbmatu, kuna ainult väljaütleja ise teab, mida ta selle all mõtleb. Antud juhul võiks näiteks öelda pigem lemmikfilm, et seos isiklike eelistustega oleks selge. Sõna väärtfilm aga pretendeeriks siiski justkui mingile objektiivsele, üldisele, vaat et jumalikule väärtusele.

Žanripõhiselt aga, jah, kiputakse üldiselt väärtfilmideks nimetama enam-vähem kõiki draamasid, kunstfilme ja autorifilme - mis on jälle ses mõttes eksitav, et loob mulje, nagu oleksid need žanrid per se väärtuslikumad kui teised. Et ükõik milline arthauss on parem kui ükskõik milline põnevik.

Kogu selle segaduse tagajärg on, et sõna väärtfilm on pea täielikult kaubanduslikult okupeeritud ja teised seda suurt ei kasutagi. Ei mina, ei sina (kui blogi alusel otsustada).