3. märts 2012

Roosad flamingod / Pink Flamingos

Olles äsja rääkinud kultusfilmi ja friigifilmi mõisteist, tundub nüüd olevat sobiv hetk võtta jutuks rämpsfilmid.

Meenutan, et kultusfilmi all võiks mõista küllalt ulatusliku (kuid siiski piiratud) subkultuuri või vaatajate rühma siseselt klassika staatusse tõstetud filmi, mis enamasti ei kuulu üldtunnustatud klassika ega kassatükkide hulka. (Pelgast fännide olemasolust ei piisa. Näiteks vikipeedia ei loe kultusfilmideks "Star Warsi" ega "Star Treki", sest need on liiga populaarsed.)

Friigifilm võiks siis olla säärane väike ogarus, mis pakub huvi vähestele veidrikele ehk friikidele: pigem kurioosum kui klassika, pigem liiga vähe tuntud isegi kultusfilmi staatuse jaoks, kuigi selget piiri siin ilmselt tõmmata ei saa.



Nii kultusfilmide kui friigifilmide seas leidub ohtralt kraami, mida võiks nimetada rämpsfilmideks - odavalt, sageli ka tehniliselt kehvasti tehtud filme, peamiselt niinimetatud madalatel teemadel: horror, ulme, seks ja vägivald (otsene pornograafia jääb mängust välja). Asjasse puutuvad kaks külgnevat ja omavahel suuresti kattuvat kategooriat, millesse siin pikemalt kaevuma ei hakkaks: B-film ja exploitation. Rämpsfilmideks võiks vast liigitada mõlemast kategooriast sisult kõige ekstreemsemad ja eelarvelt kõige odavamad linateosed, pigem Z- kui B-filmid. Näiteks Mike Kuchari ulme-etüüdi "SINS OF THE FLESHAPOIDS" (1965) võib rahulikult pidada ainult friikidele mõeldud rämpsfilmiks. See on Karel Čapeki "RUR-ist" tõukuv kooliteaterlikul tasemel teostatud lühimängukas, kus dialoogi asendavad koomiksilikud jutumullid. Tõeliselt halva filmi non plus ultra, mida soovitaks ehk algajaile filmitegijaile enesekindluse tõstmiseks.



John Watersi šokitaotluslik "PINK FLAMINGOS" (1972) on oma perversse fekaal- ja genitaalhuumoriga kahtlemata samuti rämpsfilm ja friigimagnet. Juba sisult on tegemist friikšõuga: kerekas transvestiit Divine kaitseb konkurentide eest väidetavalt talle kuuluvat maailma kõige rõvedama inimese tiitlit. "Fleshapoididega" võrreldes on omaette võetuna ka küllalt asjaarmastajalik "Roosad flamingod" isegi päris profilt tehtud ning juba kesköökino ajastu tõstis selle oopuse ka kultusfilmi staatusse.

Ei hakka kirjeldama, mida rabavat "Pink Flamingos" pakub, piirduks nendinguga, et tunduvalt enne splätteri kui koomilise žanri õidepuhkemist valminud filmis on kaadreid, mis tunduvad üsna rajud ka nelikümmend aastat hiljem. Toon vaid ühe tsitaadi, mis "Pink Flamingose" mentaliteedi kenasti kokku võtab: "Even more than the sound of my own shit do I love you, Raymond."



Kogu seda ilu ja inetust aitab ehk mõtestada postmodernismi klassiku Julia Kristeva mõiste 'abjekt', mis hõlmab kõike kehalist, mida me sümboolse korra nimel jälestades tõrjume. Samal päeval, mil "Pink Flamingos" Sõpruses esimest korda linastus (kummardus julge valiku ees, nagu ka "Fleshapoidide" puhul), ilmus Sirbis "Post-sõnastiku" sarjas kirjandusteadlase ja postmodernismi-spetsi Janek Kraavi artikkel "abjekt, abjektsioon", mida tasub Watersi linateose kõrvale lugeda.

Lõpetuseks aga: "Pink Flamingose" heliribal on ühisjooni Tarantino omadega ja selle tiitrid pakuvad võimalikku seletust Nicolas Winding Refni mulluse põneviku "Drive" algustiitrite hämmastavale tüpograafiale ja koloriidile.



"Pink Flamingos" Sõpruse festivalil "Freedom Fries" (3.03.2012). Hinnanguid: IMDB (5.9/10), Rotten Tomatoes (81% fresh), Roger Ebert (0/8).

1 kommentaar :

klm ütles ...

Pidin ma sellest filmist nüüd uuesti lugema - mulle kohe jälle kangastus eredalt see pärakuvõimleja. Ei tea, kas nii rajudat meelelahutajat tänapäeval kah pidudele kutsuda saab... Farmigaabrielid vist päris sellistesse sügavustesse ei liigu. Aga jah, stoorina pole Roosad flamingod teab mis meistriteos, kuid visuaal on ilgelt võimas.