21. märts 2012

Regilaul. Laulud õhust

"Regilaul – Lieder aus der Luft" / "Regilaul - Songs of the Ancient Sea", Šveits-Eesti 2012. Rež. Ulrike Koch. 104 min.

Marketing määrib, propaganda pilastab. Riigimasina operaatorid kas ei taipa või ei hooli, et vormilt rahvuslik promokampaania ei toeta oma eesmärki, vaid töötab sellele vastu, olgu ta sisult sotsialistlik või kapitalistlik. Sellesuunalised ametlikud ponnistused kaovad paremal juhul õlakehituse saatel ajaloo prügilasse, halvemal juhul kisuvad suisa piinlikuks. Paraadpromo täbaraim tulemus on oma ja päris asja nukker lamestamine tühja tünnina kõmavaks loosungiks, mida ükski elav hing tõsiselt ei võta.

Vist ainus rohi tolle ideoloogilise kasvaja vastu on meenutus, et kuskil on siiski olemas ka mingi kahtluseta positiivne rahvuslik identiteet. Mitte ainult keel, see niikuinii, vaid ka midagi ses keeles väljendatavat. Tummine substants, mis ei kao.



Säärased meenutused on näiteks Kivirähu "Ussisõnad" ja Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri". Viimane mõjus südankosutavalt isegi minusugusele mitmenda põlve linlasele, kellele kodutu kosmopolitism on eluaeg lähedasem paistnud kui maavillased viisud, märsilohistamine ja laulupidu.

Baltisakstelt päranduseks saadud laulupidudele pole ma sattunud ja elus regilaul äratab mus pigem kohmetust ja ebalust. Ometi meenutab Ulrike Kochi film "Regilaul" mulle noid muinasjuuri just samal moel nagu Krulli raamat, aidates tohterdada muidu hatul ja tobedaist kampaaniaist räsitud rahvuslikku uhkust.



Ehkki režissöör Ulrike Koch ja muud põhitegijad on šveitslased ning film on tehtud valdavalt sealse raha eest, räägib see eesti asjast, koosneb toredate eesti inimeste mõnusast laulujorust ja huvitavast jutust. Kena vaadata, lust kuulata. Eks erinevatele vaatajaile tulevad erinevad osad sellest jutust erineval määral tuttavad ette, aga siiras ja arukas tekst ei tundu siiski hetkekski igav ega kulunud. Mulle vähemalt ei tundunud. Ja välismaa vaatajale on kahtlemata kogu inff värske ja põnev.



Meelde jäid näiteks Meelika Hainsoo mõtted mittelineaarsest ajast ja sellest, kuidas korduv muster korrastab meeli. Jaak Johansoni meenutus, kuidas ta leidis omal ajal tee regilauluni läbi kunstilistele töötlustele vastanduva pungiliku lähenemise, ja arvamus, et tänapäeval pakutavate pakettide külluses võib olla raske taas uut ja oma vaatenurka leida. Märt-Matis Lille lause, et elus võiks olla oluline osa millelgi, mida nimetatakse mittemidagitegemiseks. Ja nõnda edasi.



Mulle kui muusikakaugele inimesele tuli uus ette isegi Veljo Tormise selgitus regilaulu kaheksast silbist ja kaheksast helist. Seostub teistpidi tolesssamas Krulli raamatus pikalt vaadeldud kaheksakannaga.

Ja sellega filmi positiivne Eesti-kuvand ei piirdu. Siin on ka loodus: mets, meri, puud, metsloomad, merikotkad. Käsitöö. Puumajad. Saun. Niimoodi kirja panduna võib see lausa läilalt kõlada, aga filmina, näe, toimib. Kena kaameratöö, väljapeetud rahulik tempo ja läbi mõeldud montaaž, mis jätab laulu vahele piisavalt hingamisruumi.

Üits õite vahva ja vajalik film.

Hinne: 7/8



"Regilaul" kinos: Artis, Plaza. Hinnanguid: Immo Mihkelson, PM (targalt tehtud suurepärane film).

Kommentaare ei ole :