31. märts 2012

Titaanide raev / Wrath of the Titans

"Wrath of the Titans", USA 2012. Rež. Jonathan Liebsman. 99 min.


Juba treilereis jättis "Titaanide raev" sama segase kreeka müütide rupskitest keedetud koomiksiseljanka mulje kui Tarsem Singhi "Immortals". Ja see mulje peab põhimõtteliselt paika - selle mööndusega, et "Immortals" oli "Titaanide raevuga" võrreldes tüütult pikk ja tõsimeelne. Siin saab alatasa muheleda ja muiata.

Õigluse huvides olgu märgitud, et "Titaanid" pole mitte "Surematute" järeltulijad, vaid vastupidi: "Immortals" oli kolmdee-rahaveski "Clash of the Titans" ja mitte vähem eduka Sparta-koomiksi "300" ristsugutis.

Tundub, et Rein Raua retsept Kreeka võlakriisi lahendamiseks nende kultuuripärandi autoritasude sissenõudmise abil on päris hea mõte.



Tagasi titaanide juurde - too esimene kähmlus on mul nägemata, kuid järg "Titaanide raev" tõi juba avakaadritega naeru näole. Õilis kreeka kangelane Perseus, välkude käskija Zeusi järeltulija, kes tappis muinaspõhja merekoletise Kraakeni, ja tema poeg Helius. LOL, nagu noored ütlevad.

Jonathan Liebsmani ("Battle LA") lavastatud "Wrath of the Titans" pakub midagi, mida võiks nimetada transformeri-efektiks: nii totter, et läheb juba lõbusaks. Ajab oma (tahtmatu?) tobedusega naerma ja lahutab seeläbi efektiivselt meelt. Erinevalt transformereist pole siin eriti venitamist, puha kiire ja tihe jaburus ja madin. Nagu kriitikapaavst Roger Ebert esimese titaani-filmi kohta ütles: "I like the energy, the imagination, the silliness."

Suurimad jumalad - nii Zeus (Liam Neeson), Poseidon (Danny Huston), Hades (Ralph Fiennes) kui Hephaistos (Bill Nighy) - näevad oma hõredate habemetega välja nagu kodutud jõuluvanad. Suht impotentsed ja saamatud ätid, ja sugugi mitte ainult oma absoluutset kurjust kehastava isa Kronose vastu astudes. Viimase rollis on muide Peter Jacksoni "Sõrmuste isandas" debüteerinud Balrog.



Säravalt koomiline on ainsa naistegelase Andromeda (Rosamund Pike) entusiastlik juhmus. Mis ka ei toimuks, tal on alati silmad suured ja suu ammuli. Saja minuti jooksul paneb Andromeda vist pooleks sekundiks karbi kinni. Küllap polüübid ninas.



Siis meeldisid mulle veel kohmakad kükloobid, tatine Minotauros ja must Pegasus. Ning see, kuidas puhta kurjuse tunneb kindlalt ära sellest, et ta ei räägi inglise keelt. Tore oli ka korduv mõttes venna poole pöördumine - kahtlemata viide Terrence Malicki "Elupuule".

Ning loogika puudumine on alati vabastav. Mis võiks jumalate sõjast jutustavas filmis veel asjakohasem olla kui deus ex machina? Antud juhul siis säärane, et põhipaha saab iseenesest oma veast aru ja mõtleb lihtsalt ümber. (Pardon, aga ma ei usu, et "Titaanide raevu" oleks võimalik spoilida.)

Oh what fun we had.


PS. Kolmdee on kole, pime ja mõttetu nagu ikka.



"Titaanide raev" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (25%), Roger Ebert (4/8), Tarvi (4/5).

2 kommentaari :

GuidoMukk ütles ...

Ma neid mütoloogia lugusid ei taha enam üldse vabatahtlikult vaadata.
Nii palju vastu näppe saanud. Ka käesolev tundub jälle see sama.

joonas ütles ...

Ega soovitada küll ei söandaks.