30. apr 2012

2012 aprilli lõpp kinodes

Aprilli lõpp oli festivalide aeg, neist olulisim mõistagi aasta ägedaim filmifestar HÕFF. Tollega samale ajale oli suht arusaamatu liigutusena paigutatud JAFF, mis võinuks muidu olla kinokevade teine suursündmus. (Pärast katastroofimaigulist aastat 2011 tuleb muidugi rõõmus olla, et JAFF üldse elus püsib.)



Juba varem, kuu keskel leidis Artises aset muusikafilmide nädal SAKSA KEVAD, mille seitset filmi sisaldanud kavast sattusin nägema kahte asja.

COMEDIAN HARMONISTS (Saksamaa 1997) on sügavalt keskpärane, veniv ja haigutamapanev muusikaline kostüümidraama sõdadevahelisest Saksamaast. Ei soovitaks vist isegi mitte neile, kelle lemmikbändiks on Noorkuu (kui mõni säärane peaks leiduma). Sama perioodi kohta käivaist muusikafilmidest tasub kõhklusteta (taas) valida (ükskõik kui mitu korda nähtud) Bob Fosse'i särav "Kabaree" (1972). 4/8

BLIXA BARGELD - VIIMANE KOLETIS TAEVAS ("Blixa Bargeld – Das Letzte Biest Am Himmel" / "Blixa Bargeld - Mein Leben", Saksamaa 2008). Blixa on laulja, muusiku ja artistina üks mu suuri lemmikuid. Muidugi on ka see kolmveerandtunnine Arte/ZDF biograafiline teledokk temast huvitav, kuigi lühikesevõitu. Filmi tutvustuses rääkis kino miskipärast pungist- pungiga pole Blixal küll miskit pistmist. Aga film on muide tervikuna vabalt ka netis vaadatav. 6/8



Eesti dokumentaalide sadu jätkus. Linale jõudis kaks kultuuridokki.

SAARTE VÄRVID (Eesti 2012). Madli Lääne mõnus jazz-dokk Rein Kotovi sulnilt värvika pildiga. Eeskätt on see saksofonist Villu Veski portree, mille pastoraalne Muhu-idüll meenutab Marianne Kõrveri Tüüri-filmi "7 etüüdi piltides" Hiiumaad. Globaalseks garniiriks Havai ja Fäärid ühes sealsete muusikutega. 6/8



Veel sai ära vaadatud käputäis muud kinokavadesse jõudnud pudi-padi.

PEEGLIKE, PEEGLIKE (Mirror Mirror, USA 2012). Tarsem on tagasi. Pärast "Immortalsi" nimelist äpardust ei lootnudki enam, et Singhi-onust veel asja saab, kuid see healoomuline, nii mudilastele kui suurtele sobiv Lumivalgekese lugu taastas mu usku temasse. Põhilisteks märksõnadeks on huumoriprisma ja värvikas visuaal, Julia Robertsi õel võõrasema ja Terry Gilliami vaimus kääbuste gäng. Kelmikas kraam, kerge masala-mekiga. Plusspunkt ka kolmdee puudumise eest. 6/8

LAHINGULAEV (Battleship, USA 2012). Ulmemärul. Kahesaja milli eest plahvatusi, et reklaamida laevade pommitamise nime all tuntud mängu. Üks hea asi selle filmi juures - see pole 3D. Kirjutasin filmist siin. 5/8

IGAVESTI SINU (Lucky One, USA 2012). Koomilisuseni trafaretne, püüdlikult viks ja punnitatud laiatarberomantika. Ei tea, kas Rein Langi lemmikkirjanik Barbara Cartland teeb midagi sarnast raamatute vallas? Kui su lemmikfilm on the "The Vow", siis vaata, kui mitte, siis vaata ette - sihuke sentimentaalne siirup võib tekitada vastupandamatu iha absinti ninna tõmmata ja heroiini peale haugata. (Ja mis jabura eestikeelse pealkirja Acme jälle on pannud - puudub seos nii originaalpealkirja kui filmi sisuga.) 3/8



Aprillis algas ka Tartu Elektriteatri hooaeg, millest kirjutasin pikemalt siin.

Lisaks sattusin kahele ühekordsele doki-linastusele.

Sõpruses näidati globaalset rahvafilmi ONE DAY ON EARTH (USA 2012) - dokki, mis on kokku pandud tuhandete inimeste poolt kogu maailmas ühel kindlal päeval filmitud kaadritest. Jube palju mahub neid paarisekundisi kaadreid täispikka filmi ja tulemus on kurnavalt kirev. Fookuseta kaleidoskoop, mis ei üllata õieti millegagi. Ikka need pulmad, imikud, kappavad hobused, päikeseloojangud jne. Probleeme puudutatakse õige põgusalt. Suur ülistuslaul elule ja mis kõik veel. Ohjah. Vaese mehe "Baraka". Inimlikku tunnet ja meeldejäävaid tegelasi napib. Protsessi ja ideena ilmselt paeluvam kui filmina, kuigi meie rahvafilmiga võrreldes on tulemus märksa vaadatavam. 5/8

Kumu dokil sai vaadatud taani dokki HEA ELU (The Good Life, 2010), mis räägib kahest vaesunud rikkast, emast ja tütrest, ja nende toimetulekuprobleemidest. Tööl kumbki ei käi, elavad, vaesekesed, ema pensionist, istuvad nahkdiivanil ja lürbivad veini. "Enne suren, kui lähen tööle," ütleb tütar. Toredad tüübid ja sümpaatne film, aga dokki ei maksaks pooleteise tunni peale venitada, kui puudub korralik lugu. Kordusi on palju, pikapeale läheb tüütuks. 5/8



Ja lääst, ei tea, kas ka liist: Sõpruses näidati juubeliaasta üritusena ühekordsel seansil Leida Laiuse UKUARU (1973). "Eesti filmi salatoimikute" nimelises programmis keset tööpäeva tööajal toimunud linastust oli kaema tulnud ehk kümmekond inimest. Filmile eelnes vestlusring, kus laval oli viis inimest, nende seas peaosatäitja Elle Kull ja stsenarist Mats Traat. Vestlust kui sellist paraku ei toimunud, selle asemel vatras keegi soliidse mitmekümneminutise hilinemisega saabunud ohjeldamatu vanaproua, kes oli ka kuidagi filmi tegemisega seotud, tund aega iidamast-aadamast nagu vanaisa Simpson, ilma et Traat ja Kull üldse sõna oleksid saanud. Tema monoloog oli päris raskesti talutav.

Sama pean kahjuks ütlema filmi enda kohta, olgugi tegu tunnustatud eesti filmiklassikaga. Noor Kull ja noor Lembit Ulfsak on sümpaatsed, kaameratöö täitsa nii, aga lugu ise... ega ma ei kahtle selle üldistusvõimes - mu meelest üldistab "Ukuaru" päris veenvalt eesti ajaloolise alateadvuse kõige pimedamaid ja läppunumaid soppe: masendus, õhupuudus, tuim rügamine, väljapääsutu äng, paekivi tundlikkuse ja männipaku suhtlusoskusega inimesed. Must lagi ja vari ja mets on ees. Agroduum, mis venib lõputult nagu seitsmesaja-aastane orjaöö.

Kui ma olen siin teinekord vingunud vahemeremaade ekraaniklassika üle, siis eesti omaga võrreldes on see muidugi lust ja lillepidu. "Torino hobusest" ma ei hakka üldse rääkima, see on "Ukuaru" kõrval lausa komöödia. "Ukuaru" vaatamine on ränk töö nagu harkadraga kündmine, nagu trügiks läbi halli kivi või üritaks, hambad ristis, liiva süüa.

Aga tore muidugi, et nähtud, linnuke kirjas.

28. apr 2012

HÕFF 2012: nii see algas



Sissejuhatuseks toimus, nagu ikka, meigitöötuba eesmärgiga anda ebasurnutele kaubanduslik välimus.



Ilu igas liigutuses.




Kogu seda kenadust läks vaja, et Wacko Jacko saatel tantsu keerutada.



Järgnes avafilm "Iron Sky". Aasta oodatuimat Eesti esilinastust oli vaatama tulnud mitu inimest.




"Iron Sky" linastumise tõttu kaotasin Metsavanale kihlveo ja viis õlut.




Kallid saksa õlled, aga asi oli seda väärt.

27. apr 2012

Unustatud häälte püüdjad / Hoshi o Ou Kodomo / Children Who Chase Lost Voices from Deep Below

"Unustatud häälte püüdjad" / "Hoshi o Ou Kodomo" / "Children Who Chase Lost Voices from Deep Below", Jaapan 2011. Rež. Makoto Shinkai. 116 min.

Kohtun animega liiga harva. Tundub imelik, kui mõtlema hakata - on need harvad kohtumised ju enamasti meeldivad, reeglipärasemalt rõõmustavad kui näiteks angloameerika mängufilmi puhul, mida vahin pidevalt ja kümneid kordi rohkem.

Võimalik muidugi, et suur osa animerõõmust tulebki selle teistsugususest, erilisusest õhtumaise kino ja harjumuspärase visuaalse jutustamisviisi taustal. Et kui mu filmikogemus oleks sama suurel määral animepõhine, siis paistaks ehk hoopis iga suvaline lääne põnevik säravalt eriline ja vabastavalt iseseisev. Aga nii see muidugi pole, on teistpidi, ja pea iga kord, kui animet nägema satun, mõtlen taas, et peaksin sellele žanrile rohkem tähelepanu pöörama. Aga sinnapaika see mõte üldiselt jääbki, anime-harjumust ei teki, ja sestap on mul kevadeti ikka hea meel, kui JAFF mulle anime olemasolu üle tüki aja taas meelde tuletab ning mu neid värvilisi ulmasid vaatama meelitab.



Sest misse anime ikka muud on kui ilus ja värvikas ulme. Tunduvalt parem ja ilusam maailm kui too parim võimalikest, kus me elame. Kunst kui kaunis unenägu. Just sedasorti südantsoojendav kunst, mille puudumise või vähesuse üle meil siin teisel pool planeeti ikka on kombeks kurta - meenutagem näiteks, kuidas alles äsja püstitas kohaliku filmikunsti kontekstis täie teravusega Jokkeri igavese küsimuse "Why so serious?" meediamogul Hans H. Luik.

Anime seevastu pole mitte film noir, vaid film d'arc-en-ciel, mis ei kurda millegi üle. Seda massid ostaksid. Jaapanis ostavadki. Meil vaadatakse animet miskipärast märksa vähem kui neidsamu paljukirutud diipe maailmalõpumeeleolusid. On see mingi arktiline masohhism, et nutan ja vaatan? Ihkab ju siingi mitte ainult mõni üksik elujaatust jutlustav arvamusliider, vaid ka lai vaatajaskond just maagiat ja muinasjutte, nagu hiljuti (taas eesti filmiga seoses) kenasti kirjutas režissöör Andres Maimik.



Eks õhtumaa kunstki püüa jõudumööda lohutavaid ja eskapistlikke visioone luua, aga viis, kuidas seda tehakse, on enamasti kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav, nii et seda vaadates näole veniv irve peab sagedamini varjama haigutust kui väljendama siirast rõõmu. Vähemalt enda puhul olen seda täheldanud. Animenaeratus on aga enamasti siiras, ja nagu esimene õlu maitseb ikka kõige paremini, on ka animerõõm igal aastal JAFFi esimest filmi vaadates eriti suur. Nii oli see tunamullu Mamoru Hosoda "Suvesõdadega" ja mullu Kazuyoshi Katayama "King of Thorniga". Tänavu sattusin esimesena nägema festivali fookuses oleva animisti Makoto Shinkai viimast filmi "Unustatud häälte püüdjad" ja mulje oli taas suurepärane.



"Unustatud häälte püüdjad" on järjekordne lennukas paralleelmaailm ja mütoloogiamiks, mille ehtjaapanlikult globaalse haarde kõrval paistavad hollivuudi tagasihoidlikud katsed kreeka müütidega mängida piiratud kui pürjeli unenäod. Shinkai film on nendega võrreldes nagu professor Jaan Puhveli "Võrdlev mütoloogia", lisades Orpheuse ja Eurydike looga paralleelsele šintoistlikule Izanagi ja Izanami müüdile indiaani jumala Quetzalcoatli, maakera sees peituva teise maakera Agartha, sanskriti õhulaeva Šakuna Vimana ja Amaurotumi küla Thomas More'i "Utoopiast".

Kõige selle taustal hargnevas stooris on piisavalt idamaist ootamatust, kuid rõudmuuviliku loona püsib see pikkusest hoolimata pareminigi koos kui mõlemad ülalmainitud animed. Visuaalse joone poolest on "Unustatud häälte püüdjad" vähemalt sama kena, sisult aga mõnevõrra tõsisem, rääkides surmast ja teispoolsusest natuke sarnasel moel nagu mullu JAFFil näidatud Sunao Katabuchi "Mai mai ime". Erinevalt tollest või Makoto Shinkai enda viie aasta tagusest animest "Viis sentimeetrit sekundis" pole "Unustatud häälte püüdjad" aga vaikselt lüüriline, vaid seikluslik ja mütoloogiline film, milles on tublisti tunda anime suurkuju Hayao Miyazaki mõju.

Võluv fantaasia, mida söandaks soovitada kõigile vanusegruppidele hiljemalt nooremast koolieast alates. Veel uhkemaid müüdi-ilmu suudab luua ehk ainult Miyazaki ise.




"Unustatud häälte püüdjad" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.2/10).

20. apr 2012

Lahingulaev / Battleship

"Battleship", USA 2012. Rež. Peter Berg. 131 min.

Taylor Kitsch ikka oskab endale nimekohaseid filmirolle valida. Mänguasjatootja Hasbro meremärul suhestub "Soomuslaev Potjomkiniga" samamoodi nagu "John Carter" Kubricku "Kosmosedüsseiaga". Siin pole niigi palju isikupära kui "Kosmoseristleja Yamatos", aga see-eest on üüratu eelarve, mida kõva pauguga vastu taevast lasta. Põhimõtteliselt on "Battleship" sama firma viimaste "Transformerite" kloon.

"Battleshipis" pole roboteid, Michael "fucking the frame" Bayd ega võrreldavalt nõdrameelset tolatsemist, aga see-eest on raudrüüs humanoidtulnukad, juutuubi vaadatuim naisartist Rihanna ja veel rohkem militarismi. Loogikat ega tegelasi pole kummaski. Kokkuvõttes tundub "Battleship" ehk õige veidi mõistlikum ja seisab paremini koos, aga seda võib vabalt ka miinuseks pidada - "Dark of The Mooni" pluss oli just totrus.

Arvestades, et filmi eesmärk on müüa lastele 50 taala eest lauamäng, mida saab edukalt mängida ka pastaka ja ruudulise paberilehe abil, tuleb "Battleshipi" siiski tunnustada kui konsumerismi imepärast õit. Sellisel tasemel tootepaigutusest ja sadadest miljonitest võis Morgan Spurlock oma dokis "Greatest Movie Ever Sold" ainult unistada. Selguse mõttes olekski võinud filmi eestikeelseks pealkirjaks panna "Laevade pommitamine".

Jääme ootama kahesajamillist trips-traps-trulli ekraniseeringut. Rokenroll!

Hinne: 5/8



"Lahingulaev" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (49%), Catherine Shoard, Guardian (2/5).

19. apr 2012

Salò ehk Soodoma 120 päeva / Salò o le 120 giornate di Sodoma

"Salò o le 120 giornate di Sodoma" / "Salò, or the 120 Days of Sodom", Itaalia 1975. Rež. Pier Paolo Pasolini. 116 min.


You must think it's very odd of me
That I enjoy the act of sodomy
You might call the wrath of God on me
But if you try it, then you might agree
That you enjoy the act of sodomy...



"Anatoomia," ütles Rodin, "ei saavuta iialgi viimset täiuslikkuse astet, kuni pole uuritud vägivaldsesse surma surnud neljateist- kuni viieteistaastase lapse emakat; ainult niisuguse kontraktsiooni abil võib meil õnnestuda seda niivõrd huvitavat kehaosa põhjalikult uurida."



Tsitaadid on siin selleks, et surfata ühel lainel Pasoliniga, kes juhatab oma viimaseks jäänud linateose sisse kohustusliku kirjanduse loeteluga Roland Barthes'ist alastes Simone de Beauvoiriga lõpetades, andes sel viisil teada, et sulle ei näidata mitte suvalist perverssust, vaid filosoofiliselt kõnekat, kõrgkultuuri kuuluvat teksti.

No ja eks annagi seda filmi tõlgendada igapidi, nagu ka selle aluseks olevat romaani (mis on vist kunagi pornolehes Maaja eesti keeldegi tõlgitud), ja üldse kogu XVIII sajandi libertiini markii de Sade'i loomingut, mille iva pole niivõrd seksis, kuivõrd heas, kurjas ja võimu piirides.



Huvitavat maakeelset lugemist markii kohta pakub näiteks tõlkija Kristiina Rossi järelsõna "Justine'ile" ja Sade'ile pühendatud peatükk "Absoluutne eitus" Albert Camus' "Mässavas inimeses". Camus, nagu Pasolinigi, pidas Sade'i nihilistliku mässu ja absoluutse vabaduseiha loogiliseks tagajärjeks totalitarismi. Kirjanduslik-filosoofiline taust on võimas - aga film kui film? Kuulub see maailma filmikunsti tippteoste hulka, mida tuleks kindlasti vaadata või teevad kolleegid onu Kalver ja Metsavana targasti, kui nad sihukese natsi-snuffi vastu huvi ei tunne ja väldivad seda? Nii ja naa.



Mul on hea meel, et ma "Salò ehk Soodoma 120 päeva" lõpuks ära vaatasin - eeskätt ajalootunni mõttes, et üks auk mu filmihariduse sõelapõhjas vähem. "Salò" mõju on tänapäevani tunda nii kunstfilmides (viimasest ajast nt "Uinuv kaunitar" ja "Lõbumaja") kui uuemal ajal horroris laialt levinud piinaporris (ma ei räägi siin mingist sihtotstarbelisest toodangust spetsialistidele, vaid filmidest, mis jõuavad kõrvuti perekeskse meelelahutusega nii kinno kui videolaenutusse.)



Kui juba tänapäevast jutt, siis nentigem, et möödunud sajandi viimasel veerandil ja eriti uuel aastatuhandel on kinolinale jõudnud sääraseid ilgusi, millega võrreldes ei paista "Salò" kogu oma sitasöömisega kuigi šokeeriv, ja isegi varem, juba seitsmekümnendate algul vändati Ameerikas filme, mille šokiväärtus on palju paremini säilinud (John Watersi "Pink Flamingos"). Märksa pornograafilisemaid muidugi ka ("Deep Throat").

Publikule, kes on ära näinud mõne "Hosteli" või "Human Centipede'i" (rääkimata "Serbia filmist"), tundub "Salò" küllap rohkem nostalgilise nunnulaksuna, umbes nagu "Kevade", või noh, pigem nagu XIX sajandi aktifoto. Ei mingit sisikonda pahupidi pööravat gorefesti ega lihalikke makrovõtteid. Ei maksa peljata, et "Salò" oleks üle mõistuse jube või rõve film.



Pigem on see väga tekstikeskne film, kus verbaalset rõvedust rohkem kui pildilist. Vahetpidamata pajatatakse lugusid nagu "Dekameronis" või "Švejkis". Aeglane ja staatiline värk, mil printsiibiga "näita, ära jutusta" vähe pistmist. Kahe tunni jooksul kipub sisuliselt korduma nii jutustatav kui see, mida näidatakse. Pikapeale võib lausa igav hakata, sest justkui piirideta orgia piirid on algusest peale väga selged hoolimata kergeist sadistlikest ja koprofiilseist variatsioonidest. Igavus on muidugi suhteline. Võrreldes mõne muu itaalia autorikino klassikalise suurteosega nagu Antonioni "Öö" või Visconti "Surm Veneetsias" tundus "Salò" pigem lõbus ja köitev, vaat et publikusõbralik.



Ma pole siiski kindel, et "Salò" on esmatutvuseks Pasoliniga parim valik. Miskipärast tundub, et pigem tasuks algatuseks kaeda nn "elutriloogiat" eesotsas lustaka "Dekameroniga".

Aga no vaadake "Salò" ikka ära, Metsavana ja Kalver, ja jagage muljeid. Ja kui juba vaadata, siis lõpuni - jupikaupa ei saa asjast õiget pilti.



"Salò ehk Soodoma 120 päeva" HÕFFil. Hinnaguid: IMDB (6/10), Rotten Tomatoes (68%).

17. apr 2012

Baskin

"Baskin" (Eesti 2012). Rež. Manfred Vainokivi. 53 min.


Gunstizaalis, gunstizaalis... Eino Baskin on meie kultuuriloos esimese suurusjärgu täht ja igapidi põnev isiksus. Vainokivi dokumentaal ei suuda seda kahjuks päris vääriliselt edasi anda, jättes veidi kiirustades tehtud, et mitte öelda lõpetamata mulje. Hüplik nagu topsitagune jutt juubelilauast: tera siit, teine sealt. Impressionistlikult visandlik, eklektiline kildude kogum, mille džässilikult suvaline montaaž passiks rohkem treilerile kui pikale dokile.

Infot napib, ülevaadet ei saa, aastaarve peaaegu ei mainita, rääkijate nimed on miskipärast tõstetud lõputiitreisse. Jah, enamus neist persoonidest on enamusele vaatajaist tuttavad, aga mitte ju kõik ja mitte kõigile. Film on ilmselt mõeldud väikesele ekraanile, mitte kinno, kus ma seda nägin, ent karta võib, et ohtrad ülisuured plaanid kõledas ebaatraktiivses valguses grimmita nägudest ei jäta ka telekas head muljet.

On häid hetki. Nii vanameister ise kui tema kolleegid ja lähedased räägivad avameelset ja huvitavat juttu. Puudutatakse tervet rida väga huvitavaid konflikte, aga enamasti ei saa õiget sotti ega pilti, mis, millal ja miks juhtus.

Baskin vääriks põhjalikumat filmi.




"Baskin" kinos (20. aprillist 2012). 

16. apr 2012

2012 aprilli algus kinodes

Häid eesti dokke sigineb tänavu kevadel sama ohtralt kui sügiseti seeni. Aprilli algul linastus lausa kolm kobedat tükki.



VARESESAARE VENELASED (Eesti 2012). Sulev Keedus portreteerib Narva lumpenit. Raputavalt võimas sotsiaalne realism, nappide vahenditega meisterlikult teostatud. Mitte niivõrd informeeriv telesaade ega õppefilm "elust enesest", kuivõrd üldinimlikult oluliste küsimuste küsimine. Kostab ulgumist ja hammaste kiristamist, kuid omal moel jäävad ka usk, lootus ja armastus. Suurepärane kaameratöö ja režii. Kahtlemata üks viimaste aastate paremaid eesti dokke. 8/8

TŠERNOBÕLI SAMURAID (Eesti-Soome-Kreeka 2012). Ivar Heinmaa hästi tehtud, intrigeeriv dokk põneval ja meie energiavaidluste ajastul aktuaalsel teemal. Ilus dramaatiline konflikt on ka välja mängitud. 7/8

TÖÖPEALKIRI: IMELAPS (Eesti 2012). Marianna Kaadi tore muusikaline dokk tasapisi täisikka jõudvast vunderkindist ja tema vanemaist, inglise ärimehest ja vene matroonist. Kõik kolm on omal moel eredad karakterid. Lõbus film. 6/8



Ka muljetavaldavaim mängufilm oli ugri päritolu.

TORINO HOBUNE (A torinói ló, Ungari 2011). Béla Tarri minimalistlik reekviem kaduvikule. Pingutav vaatamine, aga kahtlemata üks möödunud aasta meeldejäävamaid mängufilme. Aasta 2012 on alles alguses, aga võib kindel olla, et see jääb üheks väärikamaks kandidaadiks tänavuse aasta levifilmi tiitlile meie kinodes. Kribasin sest pikemalt siin. 6/8



Peavoolukino suursündmus oli kolmdee-uuslinastus.

TITANIC 3D (USA 1997/2012). Kõigi aegade müüduima armastusfilmi taastulek. Kolmdee, nagu ikka, midagi juurde ei anna, võtab valgust vähemaks ja tüütu on kolm tundi nende prillidega istuda. Lugu ise, eesotsas noore DiCaprio ja noore Winsletiga, on suurel linal endiselt muljetavaldav. Avastasin enda jaoks uusi aspekte. Näiteks kui üdini ameerikalik see kõik ikka on: paha pärija, hea uusrikas, self-made-man, tuhkatriinust filmistaariks, seks auto tagaistmel ja vabadussammas. 7/8



Ülejäänud kino reastus mu jaoks nõnda.

HASTA LA VISTA (Come as You Are, Belgia 2011). Tore väike draamakomöödia kolmest noorest invaliidist, kes lähevad Hispaaniasse süütust kaotama. Mitte nihilistlik ega küüniline invahuumor nagu norrakate "Negatiivse mõtlemise kunst" (2006), vaid südamlik ja humanistlik. 6/8

KARUZMARI (Кружовник, Venemaa 2007). Arvo Iho lavastatud muhe ja lüüriline lugu Miška-mängude ajast. Sümpaatne, keskkonnast näitlejateni üdini venelik asi, mis paistab brežnevlikku stagna-õhkkonda paremini edasi andvat kui venelaste äsjane menuk "Võssotski". 6/8



METSAMAJAKE (Cabin in the Woods, 2012). Žanri konventsioonidega mängiv õudukas algab rutiinselt, aga areneb leidlikult ja kokkuvõttes mõjub päris värskelt. Ei tea, kas just 92% värskelt, nagu mädatomatid pakuvad - sissejuhatav pool filmist polnud kuigi huvitav. Aga siiski. Siin ei kuritarvitata "Evil Deadi" ja Lovecrafti mõõtu klassikat, vaid taaskasutatakse neid loovalt. Tasub vaadata küll. Nupukamaid ameerika õudukaid, mida viimastel aastatel näinud olen. 6/8

HAARANG (Serbuan Maut / The Raid: Redemption, Indoneesia 2011). Tore, et aasia filme kinos näidatakse, aga see militaarmärul on nagu wuxia-versioon Fast Show sketšist "The Long Big Punch-Up". Tihe andmine, korralik koreograafia ja kaameratöö, aga lugu ja tegelasi nagu polekski. Abstraktne madin jättis külmaks ning pilt oli tuhm ja värvitu. 5/8



KUUM PIRUKAS: KLASSIKOKKUTULEK (American Reunion, USA 2012). Kaheksas jätkuosa kiimaliste läbukomöödiate sarjale, mis algas õunakoogi keppimisega. Kirjutasin pikemalt siin. 5/8

POLISS (Prantsusmaa 2011). Mullu Cannes'is pronksi ehk žürii preemia pälvinud lugu politsei pedofiiliaüksuse raskest elust. Sisuliselt kahetunnine seebiseriaal, kergete šokitaotlustega. Korralik seep, vaadata kannatab, aga eelistaksin siiski politseisarja "The Wire". 5/8



R U THERE (Taivan-Prantsusmaa-Holland 2010). Napp draama arvutimänguri Aasia-reisist, kus suurt midagi ei juhtu. Meenutab mõneti Sofia Coppola "Lost in Translationit" ja talvel meilgi linastunud rootsi filmi "Miss Kicki", mille tegevus toimus kah Taivanis. Omajagu virtuaalreaalsust, mille nautimisel võib kasuks tulla mõningane mängukogemus. Kena kaameratöö. 5/8

PIRAADID! (Pirates! In an Adventure with Scientists, Inglismaa-USA 2012). Eelistan üldiselt nukufilme arvutianimale, aga see siin oli küll paras pettumus. Juba mõnda aega paistab, et Aardman Animationi ("Wallace & Gromit", "Chicken Run") parimad päevad on möödas. "Piraadid!" on nõrgim Aardmani toode, mida üldse näinud olen. Pole siin õiget lugu, tegelasi, omapära ega vaimukuste tulevärki. Pole õieti midagi peale tuttava joonega figuuride, kes kohmaka kolmdee hämaruses sihitult ringi sekeldavad. 4/8



ME PEAME KEVINIST RÄÄKIMA (We Need to Talk About Kevin, Inglismaa 2011). Palju räägitud ja auhinnatud draama, paljude arvates sügav ja šokeeriv kunstfilm, mu meelest masendavalt võlts ja tüütu emoporno. 3/8

ÕRNAD TUNDED (La Délicatesse / Delicacy, Prantsusmaa 2011). Ahastamapanevalt edukas katse teha romkomm ilma romantika ja huumorita. Pea kaks tundi uskumatult magedat sisutust. Audrey Tautou hakkab vaikselt vanaks jääma. Frankofiilidel, kes leiavad, et see on très šarmantne ja prantsuspärane kultuur, soovitaks rohkem aega veeta Gaspar Noé ja Michel Houllebecqi loomingu seltsis. 2/8



Last, not least: esimesel aprillil jagati Hollywoodis välja aasta halvima filmi Kuldvaarikad. Kõik kümme kategooriat pani kinni Adam Sandler meie kinodeski talvel jooksnud filmiga JACK & JILL. Vahetult enne teseremooniat analüüsis asja süvitsi onu Kalver.