30. apr 2012

2012 aprilli lõpp kinodes

Aprilli lõpp oli festivalide aeg, neist olulisim mõistagi aasta ägedaim filmifestar HÕFF. Tollega samale ajale oli suht arusaamatu liigutusena paigutatud JAFF, mis võinuks muidu olla kinokevade teine suursündmus. (Pärast katastroofimaigulist aastat 2011 tuleb muidugi rõõmus olla, et JAFF üldse elus püsib.)



Juba varem, kuu keskel leidis Artises aset muusikafilmide nädal SAKSA KEVAD, mille seitset filmi sisaldanud kavast sattusin nägema kahte asja.

COMEDIAN HARMONISTS (Saksamaa 1997) on sügavalt keskpärane, veniv ja haigutamapanev muusikaline kostüümidraama sõdadevahelisest Saksamaast. Ei soovitaks vist isegi mitte neile, kelle lemmikbändiks on Noorkuu (kui mõni säärane peaks leiduma). Sama perioodi kohta käivaist muusikafilmidest tasub kõhklusteta (taas) valida (ükskõik kui mitu korda nähtud) Bob Fosse'i särav "Kabaree" (1972). 4/8

BLIXA BARGELD - VIIMANE KOLETIS TAEVAS ("Blixa Bargeld – Das Letzte Biest Am Himmel" / "Blixa Bargeld - Mein Leben", Saksamaa 2008). Blixa on laulja, muusiku ja artistina üks mu suuri lemmikuid. Muidugi on ka see kolmveerandtunnine Arte/ZDF biograafiline teledokk temast huvitav, kuigi lühikesevõitu. Filmi tutvustuses rääkis kino miskipärast pungist- pungiga pole Blixal küll miskit pistmist. Aga film on muide tervikuna vabalt ka netis vaadatav. 6/8



Eesti dokumentaalide sadu jätkus. Linale jõudis kaks kultuuridokki.

SAARTE VÄRVID (Eesti 2012). Madli Lääne mõnus jazz-dokk Rein Kotovi sulnilt värvika pildiga. Eeskätt on see saksofonist Villu Veski portree, mille pastoraalne Muhu-idüll meenutab Marianne Kõrveri Tüüri-filmi "7 etüüdi piltides" Hiiumaad. Globaalseks garniiriks Havai ja Fäärid ühes sealsete muusikutega. 6/8



Veel sai ära vaadatud käputäis muud kinokavadesse jõudnud pudi-padi.

PEEGLIKE, PEEGLIKE (Mirror Mirror, USA 2012). Tarsem on tagasi. Pärast "Immortalsi" nimelist äpardust ei lootnudki enam, et Singhi-onust veel asja saab, kuid see healoomuline, nii mudilastele kui suurtele sobiv Lumivalgekese lugu taastas mu usku temasse. Põhilisteks märksõnadeks on huumoriprisma ja värvikas visuaal, Julia Robertsi õel võõrasema ja Terry Gilliami vaimus kääbuste gäng. Kelmikas kraam, kerge masala-mekiga. Plusspunkt ka kolmdee puudumise eest. 6/8

LAHINGULAEV (Battleship, USA 2012). Ulmemärul. Kahesaja milli eest plahvatusi, et reklaamida laevade pommitamise nime all tuntud mängu. Üks hea asi selle filmi juures - see pole 3D. Kirjutasin filmist siin. 5/8

IGAVESTI SINU (Lucky One, USA 2012). Koomilisuseni trafaretne, püüdlikult viks ja punnitatud laiatarberomantika. Ei tea, kas Rein Langi lemmikkirjanik Barbara Cartland teeb midagi sarnast raamatute vallas? Kui su lemmikfilm on the "The Vow", siis vaata, kui mitte, siis vaata ette - sihuke sentimentaalne siirup võib tekitada vastupandamatu iha absinti ninna tõmmata ja heroiini peale haugata. (Ja mis jabura eestikeelse pealkirja Acme jälle on pannud - puudub seos nii originaalpealkirja kui filmi sisuga.) 3/8



Aprillis algas ka Tartu Elektriteatri hooaeg, millest kirjutasin pikemalt siin.

Lisaks sattusin kahele ühekordsele doki-linastusele.

Sõpruses näidati globaalset rahvafilmi ONE DAY ON EARTH (USA 2012) - dokki, mis on kokku pandud tuhandete inimeste poolt kogu maailmas ühel kindlal päeval filmitud kaadritest. Jube palju mahub neid paarisekundisi kaadreid täispikka filmi ja tulemus on kurnavalt kirev. Fookuseta kaleidoskoop, mis ei üllata õieti millegagi. Ikka need pulmad, imikud, kappavad hobused, päikeseloojangud jne. Probleeme puudutatakse õige põgusalt. Suur ülistuslaul elule ja mis kõik veel. Ohjah. Vaese mehe "Baraka". Inimlikku tunnet ja meeldejäävaid tegelasi napib. Protsessi ja ideena ilmselt paeluvam kui filmina, kuigi meie rahvafilmiga võrreldes on tulemus märksa vaadatavam. 5/8

Kumu dokil sai vaadatud taani dokki HEA ELU (The Good Life, 2010), mis räägib kahest vaesunud rikkast, emast ja tütrest, ja nende toimetulekuprobleemidest. Tööl kumbki ei käi, elavad, vaesekesed, ema pensionist, istuvad nahkdiivanil ja lürbivad veini. "Enne suren, kui lähen tööle," ütleb tütar. Toredad tüübid ja sümpaatne film, aga dokki ei maksaks pooleteise tunni peale venitada, kui puudub korralik lugu. Kordusi on palju, pikapeale läheb tüütuks. 5/8



Ja lääst, ei tea, kas ka liist: Sõpruses näidati juubeliaasta üritusena ühekordsel seansil Leida Laiuse UKUARU (1973). "Eesti filmi salatoimikute" nimelises programmis keset tööpäeva tööajal toimunud linastust oli kaema tulnud ehk kümmekond inimest. Filmile eelnes vestlusring, kus laval oli viis inimest, nende seas peaosatäitja Elle Kull ja stsenarist Mats Traat. Vestlust kui sellist paraku ei toimunud, selle asemel vatras keegi soliidse mitmekümneminutise hilinemisega saabunud ohjeldamatu vanaproua, kes oli ka kuidagi filmi tegemisega seotud, tund aega iidamast-aadamast nagu vanaisa Simpson, ilma et Traat ja Kull üldse sõna oleksid saanud. Tema monoloog oli päris raskesti talutav.

Sama pean kahjuks ütlema filmi enda kohta, olgugi tegu tunnustatud eesti filmiklassikaga. Noor Kull ja noor Lembit Ulfsak on sümpaatsed, kaameratöö täitsa nii, aga lugu ise... ega ma ei kahtle selle üldistusvõimes - mu meelest üldistab "Ukuaru" päris veenvalt eesti ajaloolise alateadvuse kõige pimedamaid ja läppunumaid soppe: masendus, õhupuudus, tuim rügamine, väljapääsutu äng, paekivi tundlikkuse ja männipaku suhtlusoskusega inimesed. Must lagi ja vari ja mets on ees. Agroduum, mis venib lõputult nagu seitsmesaja-aastane orjaöö.

Kui ma olen siin teinekord vingunud vahemeremaade ekraaniklassika üle, siis eesti omaga võrreldes on see muidugi lust ja lillepidu. "Torino hobusest" ma ei hakka üldse rääkima, see on "Ukuaru" kõrval lausa komöödia. "Ukuaru" vaatamine on ränk töö nagu harkadraga kündmine, nagu trügiks läbi halli kivi või üritaks, hambad ristis, liiva süüa.

Aga tore muidugi, et nähtud, linnuke kirjas.

Kommentaare ei ole :