19. apr 2012

Salò ehk Soodoma 120 päeva / Salò o le 120 giornate di Sodoma

"Salò o le 120 giornate di Sodoma" / "Salò, or the 120 Days of Sodom", Itaalia 1975. Rež. Pier Paolo Pasolini. 116 min.


You must think it's very odd of me
That I enjoy the act of sodomy
You might call the wrath of God on me
But if you try it, then you might agree
That you enjoy the act of sodomy...



"Anatoomia," ütles Rodin, "ei saavuta iialgi viimset täiuslikkuse astet, kuni pole uuritud vägivaldsesse surma surnud neljateist- kuni viieteistaastase lapse emakat; ainult niisuguse kontraktsiooni abil võib meil õnnestuda seda niivõrd huvitavat kehaosa põhjalikult uurida."



Tsitaadid on siin selleks, et surfata ühel lainel Pasoliniga, kes juhatab oma viimaseks jäänud linateose sisse kohustusliku kirjanduse loeteluga Roland Barthes'ist alastes Simone de Beauvoiriga lõpetades, andes sel viisil teada, et sulle ei näidata mitte suvalist perverssust, vaid filosoofiliselt kõnekat, kõrgkultuuri kuuluvat teksti.

No ja eks annagi seda filmi tõlgendada igapidi, nagu ka selle aluseks olevat romaani (mis on vist kunagi pornolehes Maaja eesti keeldegi tõlgitud), ja üldse kogu XVIII sajandi libertiini markii de Sade'i loomingut, mille iva pole niivõrd seksis, kuivõrd heas, kurjas ja võimu piirides.



Huvitavat maakeelset lugemist markii kohta pakub näiteks tõlkija Kristiina Rossi järelsõna "Justine'ile" ja Sade'ile pühendatud peatükk "Absoluutne eitus" Albert Camus' "Mässavas inimeses". Camus, nagu Pasolinigi, pidas Sade'i nihilistliku mässu ja absoluutse vabaduseiha loogiliseks tagajärjeks totalitarismi. Kirjanduslik-filosoofiline taust on võimas - aga film kui film? Kuulub see maailma filmikunsti tippteoste hulka, mida tuleks kindlasti vaadata või teevad kolleegid onu Kalver ja Metsavana targasti, kui nad sihukese natsi-snuffi vastu huvi ei tunne ja väldivad seda? Nii ja naa.



Mul on hea meel, et ma "Salò ehk Soodoma 120 päeva" lõpuks ära vaatasin - eeskätt ajalootunni mõttes, et üks auk mu filmihariduse sõelapõhjas vähem. "Salò" mõju on tänapäevani tunda nii kunstfilmides (viimasest ajast nt "Uinuv kaunitar" ja "Lõbumaja") kui uuemal ajal horroris laialt levinud piinaporris (ma ei räägi siin mingist sihtotstarbelisest toodangust spetsialistidele, vaid filmidest, mis jõuavad kõrvuti perekeskse meelelahutusega nii kinno kui videolaenutusse.)



Kui juba tänapäevast jutt, siis nentigem, et möödunud sajandi viimasel veerandil ja eriti uuel aastatuhandel on kinolinale jõudnud sääraseid ilgusi, millega võrreldes ei paista "Salò" kogu oma sitasöömisega kuigi šokeeriv, ja isegi varem, juba seitsmekümnendate algul vändati Ameerikas filme, mille šokiväärtus on palju paremini säilinud (John Watersi "Pink Flamingos"). Märksa pornograafilisemaid muidugi ka ("Deep Throat").

Publikule, kes on ära näinud mõne "Hosteli" või "Human Centipede'i" (rääkimata "Serbia filmist"), tundub "Salò" küllap rohkem nostalgilise nunnulaksuna, umbes nagu "Kevade", või noh, pigem nagu XIX sajandi aktifoto. Ei mingit sisikonda pahupidi pööravat gorefesti ega lihalikke makrovõtteid. Ei maksa peljata, et "Salò" oleks üle mõistuse jube või rõve film.



Pigem on see väga tekstikeskne film, kus verbaalset rõvedust rohkem kui pildilist. Vahetpidamata pajatatakse lugusid nagu "Dekameronis" või "Švejkis". Aeglane ja staatiline värk, mil printsiibiga "näita, ära jutusta" vähe pistmist. Kahe tunni jooksul kipub sisuliselt korduma nii jutustatav kui see, mida näidatakse. Pikapeale võib lausa igav hakata, sest justkui piirideta orgia piirid on algusest peale väga selged hoolimata kergeist sadistlikest ja koprofiilseist variatsioonidest. Igavus on muidugi suhteline. Võrreldes mõne muu itaalia autorikino klassikalise suurteosega nagu Antonioni "Öö" või Visconti "Surm Veneetsias" tundus "Salò" pigem lõbus ja köitev, vaat et publikusõbralik.



Ma pole siiski kindel, et "Salò" on esmatutvuseks Pasoliniga parim valik. Miskipärast tundub, et pigem tasuks algatuseks kaeda nn "elutriloogiat" eesotsas lustaka "Dekameroniga".

Aga no vaadake "Salò" ikka ära, Metsavana ja Kalver, ja jagage muljeid. Ja kui juba vaadata, siis lõpuni - jupikaupa ei saa asjast õiget pilti.



"Salò ehk Soodoma 120 päeva" HÕFFil. Hinnaguid: IMDB (6/10), Rotten Tomatoes (68%).

2 kommentaari :

Trash ütles ...

Fašismiga sidumine teeb filmile hiiglasliku karuteene, nagu ka hiljuti kusagilt loetud Salo sidumine tarbimisühiskonna kritiseerimisega või midagi analoogset. Siduge seda lihtsalt tavalise inimesega, sest muidu on ju hea näidata, et näi natsid käituvad nii või ostuhullud käituvad nii, aga mina ei teeks seda iial. Minu jaoks näitab Pasolini just seda, et igaüks teeks. No mina vähemalt, mulle pole 120 päeva vajagi sellises loodud reegliteta maailmas, ma sööks juba nädala pärast sitta ja vägistaks neitsisid. Ja siis tuleb teine nädal.

Selle tõttu ma alati ütlen, et see film vajaks remake´i, et vabaneda paralleelidest mida toodavad igasugused viited kellegi kuulumisele kuhugi. Kuninga, paavsti ja keisri (või kes need seal olid?) asemel olgu hambatehnik, torulukksepp ja turumoor ja siis hakkab alles maailm end lahti keerama.

joonas ütles ...

See riimeigi-mõte mõlkus mulgi vaadates meeles, aga jäi miskipärast kirja panemata. Aitäh, et meenutasid. Tõepoolest, viimane aeg oleks see film tänapäevastatud kujul uuesti teha. Eesti filmi sajanda aastapäeva tähistamiseks tuleks seda teha Eestis. Kogu ressurss tuleks sellele suunata, isegi kui see jääks aasta ainsaks filmiks. Režissöörideks võiksid olla Aivar Palumäe ja Arbo Tammiksaar. Osades kõik tavapärased kahtlusalused, keda me oleme harjunud kõigis kodumaistes mängukates nägema, läbilõige kõigist näitlejapõlvkondadest. See vast oleks üks õige eesti filmi päästmine ja arengukava.