27. apr 2012

Unustatud häälte püüdjad / Hoshi o Ou Kodomo / Children Who Chase Lost Voices from Deep Below

"Unustatud häälte püüdjad" / "Hoshi o Ou Kodomo" / "Children Who Chase Lost Voices from Deep Below", Jaapan 2011. Rež. Makoto Shinkai. 116 min.

Kohtun animega liiga harva. Tundub imelik, kui mõtlema hakata - on need harvad kohtumised ju enamasti meeldivad, reeglipärasemalt rõõmustavad kui näiteks angloameerika mängufilmi puhul, mida vahin pidevalt ja kümneid kordi rohkem.

Võimalik muidugi, et suur osa animerõõmust tulebki selle teistsugususest, erilisusest õhtumaise kino ja harjumuspärase visuaalse jutustamisviisi taustal. Et kui mu filmikogemus oleks sama suurel määral animepõhine, siis paistaks ehk hoopis iga suvaline lääne põnevik säravalt eriline ja vabastavalt iseseisev. Aga nii see muidugi pole, on teistpidi, ja pea iga kord, kui animet nägema satun, mõtlen taas, et peaksin sellele žanrile rohkem tähelepanu pöörama. Aga sinnapaika see mõte üldiselt jääbki, anime-harjumust ei teki, ja sestap on mul kevadeti ikka hea meel, kui JAFF mulle anime olemasolu üle tüki aja taas meelde tuletab ning mu neid värvilisi ulmasid vaatama meelitab.



Sest misse anime ikka muud on kui ilus ja värvikas ulme. Tunduvalt parem ja ilusam maailm kui too parim võimalikest, kus me elame. Kunst kui kaunis unenägu. Just sedasorti südantsoojendav kunst, mille puudumise või vähesuse üle meil siin teisel pool planeeti ikka on kombeks kurta - meenutagem näiteks, kuidas alles äsja püstitas kohaliku filmikunsti kontekstis täie teravusega Jokkeri igavese küsimuse "Why so serious?" meediamogul Hans H. Luik.

Anime seevastu pole mitte film noir, vaid film d'arc-en-ciel, mis ei kurda millegi üle. Seda massid ostaksid. Jaapanis ostavadki. Meil vaadatakse animet miskipärast märksa vähem kui neidsamu paljukirutud diipe maailmalõpumeeleolusid. On see mingi arktiline masohhism, et nutan ja vaatan? Ihkab ju siingi mitte ainult mõni üksik elujaatust jutlustav arvamusliider, vaid ka lai vaatajaskond just maagiat ja muinasjutte, nagu hiljuti (taas eesti filmiga seoses) kenasti kirjutas režissöör Andres Maimik.



Eks õhtumaa kunstki püüa jõudumööda lohutavaid ja eskapistlikke visioone luua, aga viis, kuidas seda tehakse, on enamasti kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav, nii et seda vaadates näole veniv irve peab sagedamini varjama haigutust kui väljendama siirast rõõmu. Vähemalt enda puhul olen seda täheldanud. Animenaeratus on aga enamasti siiras, ja nagu esimene õlu maitseb ikka kõige paremini, on ka animerõõm igal aastal JAFFi esimest filmi vaadates eriti suur. Nii oli see tunamullu Mamoru Hosoda "Suvesõdadega" ja mullu Kazuyoshi Katayama "King of Thorniga". Tänavu sattusin esimesena nägema festivali fookuses oleva animisti Makoto Shinkai viimast filmi "Unustatud häälte püüdjad" ja mulje oli taas suurepärane.



"Unustatud häälte püüdjad" on järjekordne lennukas paralleelmaailm ja mütoloogiamiks, mille ehtjaapanlikult globaalse haarde kõrval paistavad hollivuudi tagasihoidlikud katsed kreeka müütidega mängida piiratud kui pürjeli unenäod. Shinkai film on nendega võrreldes nagu professor Jaan Puhveli "Võrdlev mütoloogia", lisades Orpheuse ja Eurydike looga paralleelsele šintoistlikule Izanagi ja Izanami müüdile indiaani jumala Quetzalcoatli, maakera sees peituva teise maakera Agartha, sanskriti õhulaeva Šakuna Vimana ja Amaurotumi küla Thomas More'i "Utoopiast".

Kõige selle taustal hargnevas stooris on piisavalt idamaist ootamatust, kuid rõudmuuviliku loona püsib see pikkusest hoolimata pareminigi koos kui mõlemad ülalmainitud animed. Visuaalse joone poolest on "Unustatud häälte püüdjad" vähemalt sama kena, sisult aga mõnevõrra tõsisem, rääkides surmast ja teispoolsusest natuke sarnasel moel nagu mullu JAFFil näidatud Sunao Katabuchi "Mai mai ime". Erinevalt tollest või Makoto Shinkai enda viie aasta tagusest animest "Viis sentimeetrit sekundis" pole "Unustatud häälte püüdjad" aga vaikselt lüüriline, vaid seikluslik ja mütoloogiline film, milles on tublisti tunda anime suurkuju Hayao Miyazaki mõju.

Võluv fantaasia, mida söandaks soovitada kõigile vanusegruppidele hiljemalt nooremast koolieast alates. Veel uhkemaid müüdi-ilmu suudab luua ehk ainult Miyazaki ise.




"Unustatud häälte püüdjad" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.2/10).

Kommentaare ei ole :