2. apr 2012

Kümme filmisoovitust: Kristina Norman

Uuemaid ja vanemaid filme soovitab kunstnik ja dokumentalist KRISTINA NORMAN, ühe möödunud aasta parima doki "Et meeldiks kõigile" autor. Küsimus oli sama mis ikka - viis uuemat, viis vanemat filmi.



Viis uuemat:

AFGANISTANI ARMID (Eesti 2005, režissöör-operaator Ivar Heinmaa, stsenarist-toimetaja Margit Kilumets). Peategelasteks kaks sandistatud psüühikaga Nõukogude-Afganistaani sõjaveterani, kes pärast aastakümnetepikkust võitlust traumajärgse ärevushäirega lähevad Eestist Afganistaani, et endas lepitust leida. Napilt valel ajal valminud film - 2006. aastast sõdivad eestlased taas tolles maailmanurgas. Kui Nõukogude sõda oli okupatsioon ja eestlased surid seal võõra võimu sunnil, siis õhku jääb küsimus, kes meid tänapäeval sunnib.

LORNA VAIKIMINE (Le silence de Lorna, Belgia 2008, režii Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne). Väga omapärane, justkui kinematograafilisest filtrist vaba esteetika. Filmi tegevus toimub siin ja praegu ning kisub vaatajat kaasa elama noore albaanlanna Lorna ellujäämisseiklustele Belgia allilma karmis reaalsuses. Narratiivi taustsüsteemiks rikka Lääne-Euroopa riigi kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika idaeurooplase silmade läbi.



PEREKOND (Eesti 2004, režissöör Sulev Keedus). Minu lemmik eesti dokumentaalfilmide seast. Meisterlikult lahti muugitud vitaalse eesti-vene daami sisemaailm ja armastuse filosoofia. Filmis võlub peale lummavalt ligitõmbava peakangelase ka valitud vormikeel, mis loo intiimsuse suurendamise huvides kombineerib autori materjali tegelaste koduvideotega.

TULPAN (Kasahstan 2008, režissöör Sergei Dvortsevoi). Helgete dokumentaalidega tuntust kogunud režissööri debüütmängufilm, milles kirjutatud stsenaarium põimub orgaaniliselt kasahhi stepi igapäevaelu tegelikkusega. Algab kui etnograafilises kastmes romantiline komöödia ja lõpeb ülimat katarsist pakkuva tõsielustseeniga.

TOLM (Пыль, Venemaa 2005, režissöör Sergei Loban). Suurepärane näide sellest, et andekas entusiast saab ka väga vähese rahaga väga hea filmi teha. Tegelaskujuks groteskne lontu, kes leiab salajases psühholaboris oma tõelise keha. Lõputiitreid saadab täiesti omaette kunstiteosena nauditav viipekeelde teatraliseeritud Kino lugu “Хочу перемен”.



Viis vanemat:

KONFORMIST (Il Conformista, Itaalia 1970, režissöör Bernardo Bertolucci). Ootamatute süžeepööretega poliitiline mõrvalugu. Suurepärane kunstnikutöö Mussolini Itaalia ja sama ajastu Pariisi rekonstrueerimisel, huvitav kaameratöö ja leidlik montaaž loovad ülimalt kinematograafilise terviku. Puhas esteetiline nauding.

BELOVID (Venemaa 1993, režissöör Viktor Kossakovski). Vene küla jaoks tavalise ebatavalise Belovite perekonna portree N. Liidu lagunemisjärgses maailmalõpu olustikus. Õed-vennad saavad kokku. Tee, viin, naer ja pisarad. Jälgiva dokumentalistika meistriteos.

TETSUO: THE IRON MAN (Jaapan 1989, režissöör Shinya Tsukamoto). Vaimsele tervisele ohtlik, alla-18-keelatud maailmahävitusfantaasia. Lugu sellest, kuidas Metallifetišist sunnib talle autoga otsa sõitnud korraliku ärimehe vägivaldseks vanarauakoletiseks muutuma. Rohkelt metalli ja verd, õnneks on film must-valge. Soundtrackiks eksperimentaalset visuaali igati toetav industriaalbiit Chu Ishikawalt. Kultusfilm.



THE CONVERSATION (USA 1974, režissöör Francis Ford Coppola). Stiilne thriller, milles Gene Hackmani kehastatud Harry Caul osutab seitsmekümnendate tipptehnoloogia abil kallist pealtkuulamisteenust ja satub ise oma ametist tuleneva hulluse lõksu. Mister Cauli jaoks muutub tema isiklik privaatsus kinnisideeks. Lisaks satub ta tellimuse otsa, mis seab ta eetilise dilemma ette. Salvestustehnika ja makilindiga mängimisest sündiv moonutatud helimaastik aitab hoida paranoilist atmosfääri. Kaheksakümnendate industriaalmuusika fännidele pakub kindlasti äratundmisrõõmu Harry Cauli unenäo episood, mille monoloogi on terviksämplina kasutatud Clock DVA loos “Hide”.

ANDREI RUBLJOV (Андрей Рублёв, NSVL 1969, režissöör Andrei Tarkovski). Mõtisklusi kunstniku rollist ühiskonnas läbi aegade. Ja siis veel see stseen vastvalminud kirikukellaga – suspence ja katarsis. Minu meelest parim Tarkovski film.



Lisapala:

RAMBO III (USA 1988, režissöör Peter MacDonald). Bojevik aastast 1988. Tegevus toimub Afganistaanis ja Rambo asub muidugi heade poolele. Aitab mudžaheedidel oma vabaduse eest ja Nõukogude okupantide vastu võidelda. Tänaseks on endistest headest mudžaheedidest saanud pahad taliibid. Kelle poolt Rambo nüüd on?

Kommentaare ei ole :