13. apr 2012

Kümme filmisoovitust: Trash

Uuemaid ja vanemaid filme soovitab maestro TRASH, tantsublogi Trash Can Dance peremees, kelle Müürileht on tituleerinud kultusblogijaks. Trashi soovitusi tasub tõsiselt võtta - ta on vaadanud sadu filme, mida tervel läänepoolkeral, võib-olla isegi kogu planeedil keegi teine pole näinud. Palusin, nagu ikka, soovitada viit uuemat ja viit vanemat filmi, kuid olles harjunud tutvustama korraga kahtteist ning ühte boonuseks, ei raatsinud Trash seegi kord vähemaga piirduda.



Vanemad:

THE RED AND THE WHITE (Csillagosok, katonák, Ungari 1967, rež Miklós Jancsó). Linalugu sõja absurdsusest, situatsioonist, kus peale suurrünnaku esimest pauku ei tea enam keegi täpselt, mis toimub, kus asuvad omad ja millises metsatukas varjavad end vaenlased. Valgekaartlased ja kommunistid löövad lahingut ja kusagil seal vahel on ungari vabatahtlikud, pidevalt põgenemas ning ennast varjamas. Miklós Jancsó teeb muidu filme inimeste liikumisest piiratud ruumis, võiks lausa öelda, et mastaapseid moderntantsuetendusi. Siin ei ole liikumine päris nii sätitud, vaid peegeldab oma kaootilisuses sõja abstraktsust, aga lavastaja kaubamärk on tugevalt adutav, piirid paigas ja sammud selgeks õpitud. Unenäoline, absurdne ning Venemaa kodusõja mõistes revisjonistlik. Hingelt justkui aastasse 1919 paigutatud "Apocalypse Now".

THE TELEPHONE BOOK (USA 1971, rež Nelson Lyon). Kaua kadunud olnud kaunike, mille prantslased alles mõned aastad tagasi kusagilt arhiivinurgast välja kaevasid, restaureerisid, uuele elule puhusid - ja panid DVD müüki hinnaga, mis vastab tavalise inimese kuupalgale. Asi tuli paljude filmisõprade jaoks täieliku üllatusena, sest lavastaja polnud varem ega hiljem ühtegi filmi teinud. Aga see NY hipilugu lõi kõik pahviks, erinedes oma lääneranniku vendadest sarkastilisuse ning satiiri poolest, pakkudes süütu neiu eksirännakuid pervertidest kubisevas suurlinnas komöödia, staatilise tummfilmi, underground-animatsiooni ning paroodiana, kus armutult heidetakse nalja tollal populaarse prantsuse uue laine üle. Tugev sõltumatu kino.



THE EUROPEANS (Inglismaa 1979, rež James Ivory). James Ivory on rohkem tuntud "Howards Endi" ja "The Remains of the Day" järgi, kuid minu jaoks jääb tema parimaks see varasem linalugu, Henry Jamesi romaani adaptatsioon. Lavastaja lubab siin endale noorpõlvest kaasa võetud vabameelsust ning keerab kostüümidraamat peene ajastufilmide paroodiana absurdi poole. Film räägib kultuuride kokkupõrkest ning teeb seda nii maitseka huumoriga, et paneb teravmeelsusi nautides lausa mõnust oigama.

OVER THE EDGE (USA 1979, rež Jonathan Kaplan). Karm ja otsekohene noorte elu seitsmekümnendate lõpus. Suburbia lõputu igavus, kus noortel pole midagi muud teha kui majade vahel luusida ja aega surnuks lüüa. Pole siis ime, kui 14-aastased juba LSDd proovivad ning spiidiga ammu sina peal on. Saabuvat pungikevadet kujutav film põhines reaalsetel sündmustel ja kinodes seda ei näidatud. Kõlakate järgi Kurt Cobaini lemmikfilm.



SMOOTH TALK (USA 1985, rež Joyce Chopra). Noorepõlvelemmik, siiani vapustavalt hea. Seda teatakse kui filmi, mis kaheksakümnendail Ameerikas tabusid lõhkus ja noore naise seksuaalsuse teema käsitlemist avardas, kuid liiga harva nähakse selles enamat tavalisest noortekast.

ROADGAMES (Austraalia 1981, rež Richard Franklin). Klassikaline põnevik, mida soovitaks selleks, et juhtida üldisemalt tähelepanu Austraalias aastatel 1975 kuni 1985 lavastatud filmidele, millest valdavalt mööda vaadatakse. See oli ausside kino õitseaeg, mil väikeste rahade eest vorbiti omanäolisi ja uudseid B-filme, võeti ette absurdseid teemasid ning nihutati meelelahutuskino piire. Kui kümme aastat hiljem avastas läänemaailm jaapani kinoveidrused, siis tegelikult olid japsid mõndagi kopeerinud austraalia hulludelt. Jaapanisse jõudsid need filmid geograafilise läheduse tõttu ja said populaarseks, Läänes aga sattus vaid mõni üksik videolaenutuse riiuli tagumisse nurka.



Uuemad:

MY SONS (Musuko, Jaapan 1991, rež Yôji Yamada). Film ajast, mil jaapani draama oli minu jaoks väga selgepiiriline ning alati hingele kosutust pakkuv. Vana mees elab pärast kaasa surma üksi väikeses mägikülas, teeb igapäevatoimetusi ning mõtleb poegadele, kuni lõpuks otsustab Tokyosse järeltuleva põlve käekäiku uurima minna.

НА ТЕБЯ УПОВАЮ (Valgevene-Venemaa 1992, rež Jelena Tsõplakova). Kõige kurvem ja julmem linalugu, mida ma oma elus vaadanud olen. Kuulub tšernuhhade aja lõppu - pisižanri, mida mõned meie nimekad filmilavastajad on põlgusega pidanud suure kunsti kõrval alaväärtuslikuks kinotegemiseks. Ometi lõi see nišš aastatel 1988-92 paljud Venemaa ausamad ning enesepaljastuslikumad väärtteosed.



POSSIBLE WORLDS (Kanada 2000, rež Robert Lepage). Ilus, südamlik ning sügav. Mu ülemöödunud aasta parim sci-fi kogemus. Palun vaadake seda filmi ja ärge jumala eest püüdke selle kohta midagi enne lugeda.

GEO-LOBOTOMY (Noejeolgaesul, Lõuna-Korea 2005, rež Kim Gok, Kim Sun). Täiuslik moodne sotsialistlik kino, nappide vahenditega loodud vaimustav tulemus.

WHO IS BOZO TEXINO (USA 2005, rež Bill Daniel). Täiuslik dokumentaalfilm tänapäeva USAs rongiga jänest sõitvaist hulkureist.

WHAT IS IT WORTH? (Quanto Vale Ou É Por Quilo, Brasiilia 2005, rež Sergio Bianchi). Sotsiaalsatiir. Huvitav, põnev ning hästi kokku pandud pusle tänapäeva Brasiilia probleemidest, mida analüüsitakse läbi minevikukuvandite ning ajaloolise võrdluse.



Lisapala:

MR. VAMPIRE (Geung si sin sang, Hong Kong 1985, rež Ricky Lau). Hiina kummituskomöödia on mu lemmikžanr, mis pakub isegi kõige labasemal juhul midagi uut. Säravamates linalugudes on originaalsust sedavõrd palju, et meel ei suuda kõike vastu võtta. "Mr. Vampire" ei ole omalaadsete seas esimene, küll aga kõige tuntum, lausa ikooniks muutunud märk - nii et kui on tahtmist selle veidra õuduskomöödia žanriga tutvust teha, siis võiks alustada just sellest. Kõik hiina ghost-comedyd on muhe segu slapstick-huumorist, hiina kummituslugude horrorist, taoistlikust maagiast ja võrratust kung-fust. Ja pea kõigis mängib Ching-Ying Lam - mees, kelle elutööks on taoistliku meistri karakter, nii et võib imestusest silmi pungitada, kui ta mõnes teises rollis ette satub (see on väga harv juhus).

5 kommentaari :

Trash ütles ...

Ma loen sealt sissejuhatusest välja väikse ausa pilke, he he!

joonas ütles ...

Mulle hakkas see 'kultusblogija' hirmsasti meeldima, niipea kui seda Müürilehes nägin. Ootasin pikisilmi võimalust seda sõna kasutada. Siit edasi on kukesamm kultuspostituste ja kultuskommentaarideni.

joonas ütles ...

A soovitused on tõsiselt head, ma olen siit ainult ühte filmi näinud.

Ralf ütles ...

Roadgamesi olen näinud, Over the Edge on olemas ja pakub huvi, eks vaatan ära! Täname.

a.p ütles ...

No ja kus neid filme vaadata siis saab? Sinu pool või?