1. apr 2012

Ohtlik meetod / A Dangerous Method

"A Dangerous Method", Kanada-Saksamaa-Inglismaa-Šveits 2011. Rež. David Cronenberg. 94 min.

Kanada hämaraklassiku Cronenbergi filmidest on mulle siiani enim korda läinud "Kärbes", "Dead Ringers" ja "M. Butterfly". Nüüd lisandus sellesse ritta psühhoanalüüsi loojaist rääkiv "Dangerous Method" - tuleval aastal seitsmekümneseks saava maestro seni väljapaistvaim saavutus uuel sajandil.



Eluaeg teadvuse ääremaid, reaalsustaju, peidetud hirme ja ihasid uurinud Cronenbergi puhul paistab psühhoanalüüsi ajalukku süüvimine loogiline. On ju Sigmund Freudi loodud teooria üks tänapäeva mõtlemise tugisambaid, ja tundub lausa kummaline, kui vähe samal 1895. aastal sündinud filmikunst on siiani tähelepanu pööranud selle rajajaile.



Kuigi psühhoanalüüs kannab loendamatuid filme Hitchockist Woody Allenini, on doktor Freudi ennast kinolinal näha saanud vaid loetud arv kordi, millest ilmselt tõsiseltvõetavaim on tema teooria sündi kujutav John Hustoni lavastatud "Freud: The Secret Passion" (1962).

Huston ja "Salajase kire" originaalkäsikirja autor Jean-Paul Sartre (kelle nime tänu konfliktile lavastajaga tiitreist ei leia) lähtusid ajaloolisist allikaist, ent film on akadeemilisest kuivusest sama kaugel kui Cronenberg ja "Ohtliku meetodi" stsenarist Christopher Hampton. "Secret Passioni" noor, alles oma teed otsiv Freud on rolli jaoks kümmekond aastat liig vana Montgomery Clifti kehastuses kahtlev ja kirglik ning hämmastavalt Mikk Mikiveri moega.



Cronenbergi "Ohtliku meetodi" kaks aastakümmet hilisema, juba tunnustuse saavutanud, oma koolkonda juhtiva Freudi osas on pealt viiekümnesena just sobivas eas Viggo Mortensen, kes mängib veenvalt välja vananeva patriarhi pea kõigutamatu väärikuse ja enesekindluse.



Ent "Ohtliku meetodi" peategelane pole Mortenseni imposantne Freud. See on lugu Freudi õpilase Carl Gustav Jungi isiklikust ja ideelisest arengust, mis kujuneb suhetes Freudi ja veel kahe psühhoanalüütiku - Otto Grossi ja Sabina Spielreiniga.


- Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung New Yorgis (1909).

Nelja üksteist analüüsiva psühhoanalüütiku elude ja teooriate põimumine loob huvitava peeglisaali efekti, klaaspärlimängu, mis jätab vaatajale tohutult mõtteruumi ja võimalusi omapoolseks analüüsiks. See mitmekihilisus on peamine, mis mind iga kandi pealt laitmatult välja peetud "Dangerous Methodi" juures võlub.


- Otto Gross elus (1919) ja Vincent Casseli kehastuses.

Otto Grossi anarhistlikku vabameelsust kehastab sarmikalt prantslane Vincent Cassel. Et pahelisus ja hedonism on elumeheliku Casseli elemendid, selles võis veenduda nii Aronofsky "Mustas luiges" kui Cronenbergi eelmises filmis, puuvene aktsendiga põnevikus "Eastern Promises".


- Sabina Spielrein.

Psühhiaatriks pürgivat patsienti Sabina Spielreini mängiv Keira Knightley sai staariks juba kümnendi eest, teismelisena, kes paistis silma rohkem ilu kui näitekunstiga. Koos vanusega on kasvanud oskused, küpsus ja sisu ning viimasetel aastatel on Knightley teinud juba tõsiseltvõetavaid rolle.

Spielrein on tugevaim osatäitmine, mida ma Knightleylt siiani näinud olen - võimsast hüsteerilisest avapaugust noorusliku kire ja ebakindluse vaoshoitumate registriteni. Pange tähele, sellelt tüdrukult võib tulevikus veel mõndagi oodata.



"Ohtliku meetodi" Carl Gustav Jung kujuneb inimese ja mõtlejana välja Freudi, Spielreini ja Grossi ning proua Emma Jungi (Sarah Gadon) selgepiiriliste karakterite vahel. Igaüks neist astub sihikindlalt valitud rada, mõjutades Jungi, kes alles otsib oma teed. Ka kümme aastat noorema ja vaimselt ebastabiilse Spielreini käitumises on sisemist paratamatust, loogikat ja järjepidevust rohkem kui Jungi omas. Teistest tegelastest rääkimata. Jung kõigub Hamletina konformismi ja idealismi vahel.

Nagu taani printsi jaoks, nii on ka "Ohtliku meetodi" Jungi probleemiks inimesena mitte niivõrd valikud, kuivõrd kõhklused ja valikuist keeldumine. Ja see hamletlus pakub Michael Fassbenderile senise karjääri mitmekülgseima võimaluse end näitlejana teostada - igas mõõtmes, sügavus kaasa arvatud, on tal siin mänguruumi rohkem kui näiteks Steve McQueeni "Häbi" klantstühjuses.



Sünkroonis Jungi isikliku arenguga kujuneb inimsuhete ning kolleegide ideede tõmbe- ja tõukejõudude mõjul ka tema mõte. Näiteks Freudi autoriteet äratab Jungis nii imetlust kui oidipaalset mässu. Freudi püüd kõike ainult seksi abil seletada tundub müstikahuvilisele Jungile liiga ühene, piiratud ja lõplik. Nagu elus, nii ka teoorias väldib Jung üheseid ja lõplikke vastuseid, otsides aina tabamatut "midagi enamat" ja jäädes ühtlasi ise lõpuni määratlematuks.



Suhete ja ideede põimumine loob, nagu öeldud, tohutult tõlgendusvõimalusi. Selle maa keeles on neid esialgu vähevõitu.

Lyhiyhenduste blogis esitatud Freudi-Jungi-Spielreini triaadi samastamine psühhoanalüütilise triaadiga superego-ego-id paistab oma ahvatlevas lihtsuses ühe võimaliku lähtekohana.



Ilmar Raagi blogis kõlanud etteheited stsenaarsetes vigades, skemaatilisuses ja laialivalguvuses tunduvad märksa vaieldavamad. Raag toob kaks näidet - et psühhoanalüüsi vaenlasi ei esitleta ja et Jungi teooriaid ei illustreerita.

Vaenlastest alustades - ühelt poolt on nende olemasolu iga uue teadusteooria, peenemalt öeldes paradigma puhul nii paratamatu ja enesestmõistetav, et seda pole vaja eraldi põhjendada. Mitte rohkem kui näiteks sõjafilmis. Psühhoanalüüs oli omas ajas skandaalne ja vastastest pole sel tänapäevani puudust.

Teisalt pole "Ohtlik meetod" mitte psühhoanalüüsi ja selle vaenlaste, vaid ennast ja oma tõde otsiva noore Jungi lugu. Tema võitlus on sisemine, mitte väline. Psühhoanalüüsi vaenlased ei puutu otseselt Jungi eneseotsingusse. Vaenlased on feldmarssal Freudi mure, ja loo seisukohalt ei pruugiks nad isegi reaalsed olla. Piisab Freudi ohutundest, mis nõuab koolkonna ideoloogilise peajoone puhtust. Seda ohutunnet tuleb filmis rõhutada, kuna see kujundab oluliselt õpetaja ja õpilase suhet, mis on omakorda Jungi kujunemisel määrava tähtsusega.



Mis puutub Jungi teooriasse, siis filmis käsitletud aastail 1904-1913 polnud see veel välja kujunenud. Jungil pole veel veendumuste süsteemi. Ta ei suuda veenda ennastki, veel vähem kedagi teist, sealhulgas vaatajat. Ka 'kollektiivse alateadvuse' mõisteni jõudis Jung alles hiljem. Tema teooria tekkimise eeldusi, mis näivad vähemalt sama suurel määral elulised kui teoreetilised, illustreerib aga põhimõtteliselt terve "Ohtlik meetod".

Muuhulgas ei demonstreerita Jungi müstikalembust, mis on tema puhul sama vältimatu märksõna kui Freudi puhul seks ja sigar, mitte ainult Ilmar Raagi poolt viidatud detailidega (mida ma küll ka ei näe põhjust triviaalseks pidada). Võtmestseeniks on pigem Freudi ja Jungi selleteemaline vaidlus, mille käigus esineb Jungi enda sõnutsi "katalüütiline eksteriorisatsioon".



Niisiis - nagu ma ei saa nõusse jääda Ilmar Raagi näidetega, ei saa ma nõustuda ka tema lõppjäreldusega, et "autoritel on peas erinevad ideed ja nad üritavad neid kokku panna ühte filmi", millega "tahetakse jutustada korraga paljusid erinevaid asju".

Vastupidi, Jungi arenguloona paistab "Ohtlik meetod" väga selgelt ja piiritletult ühte asja ajav, keskendunud, põhjalikult läbi mõeldud ja komponeeritud teos.

Analüüs jätkub.




"Ohtlik meetod" kinodes: Solaris, Plaza. Hinnanguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (78%), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (4/5), klm (tiptop), lyhiyhendus (oleks peavaatepunktiks Sabina, oleks film tohutult jõulisem), Ilmar Raag (komistab väga sagedase probleemi otsa, et ühe filmi käigus tahetakse jutustada korraga palju erinevaid asju), Valle-Sten Maiste, Sirp (käsitleb psühhoanalüüsi klassikasse kuuluvat fort/da mängu, iha ja hävingu dialektikat liiga primitiivselt), Jaanus Adamson (täitsa okei), Paavo Matsin, EE (võlub pikkkade vestlustega).

5 kommentaari :

vr ütles ...

Nöustun. Raag vöibju otsida vigasid kahtlemata, see on vana eestlase iseloomuomadus, milleks psühhoanalüüs on tarbetu.

Film oli selline mönus tutvustus inimestest kelle igast elatud päevast saaks teha hollywoodi jagu sisu ühele filmile.
Tutvustas ja andis vötmeid huvilisele kuidas möista tekste ja tolleagset möttevahetust.

Väga hea arvustus !

Ilmar Raag ütles ...

Ma pean ennast pôhjendama. Esiteks, ma ei tahaks kasutada sôna stsenaarne viga. Selliseid asju ei ole olemas. Ma ei usu ühesegi veasse üheski filmis. On vaid vasturääkivused mingi hetke dominantse narratiivi tava vôi - teooriaga. Iseenesest ei huvita mind ka mitte see, et keegi on mingit teooriat viltu rakendanud. Mind huvitavad antud asja puhul pigem kunstiloome sotsioloogilised aspektid.

Tulen nüüd tagasi Freudi ja vaenlaste juurde. Kuna klassikaline Hollywoodi narratiivne teooria eeldab, et lugu toimib suletud süsteemina, kus kôik väärtused toimivad omavahel pôhjus tagajärg seoses, siis siin on meil taoline probleem. Loomulikult teavad haritud vaatajad, et psühhoanalüüsi ei sallitud ja Freud isegi ei pidanud seda avalikes sônavôttudes mitte niipalju empiiriliseks teaduseks, kuivôrd filosoofiamaitselisemaks teooriaks. AGA, kui meil on filmitegelane Freud, kes peab tooma mingeid ettekäändeid selleks, et Jungi manitseda, siis me näeme seal kahte sorti argumente. Esiteks vihjab ta arsti eetikale. See on argument, mille olemust demonstreeritakse meile dramaatiliste-dramaturgiliste situatsioonidega enne ja pärast vastavat dialoogi filmis. Samal ajal aga ei välju psühhoanalüüsi vaenlaste teema kahe tegelasevahelise dialoogi piiridest. Meile ei demonstreerita läbi kolmandate tunnistajate, et asi on Freudile ohtlik ja me peame uskuma ainult tema sônu. Niisamuti ei järgne Freudi ja Jungi vahelistele dialoogidele mingit keskkonna reaktsiooni, mis tuleneks otseselt psühhoanalüüsi ohtlikusest. Järelikult dramaturgilise loo edasiviiva jôuna, ei oma see informatsioon erilist kaalu. Toome siinkohal eksperimentaalse teaduse metoodikast abistava küsimuse - juhul kui me vôtaksime ära Freudi ja Jungi dialoogidest psühhoanalüüsi vaenlaste teema,
kas sellisel juhul oleks filmi sündmuste ahel muutunud. Arvan, et ei oleks, sest antud teema ei olnud diskreetne môjuühik, mis oleks määranud järgnevat tegevust. Sellega oli alati samaaegselt teisi argumente, mis olid enam istutatud draamat edasiviiva pôhjus-tagajärg ahelasse.

Nagu öeldud, ei ole tegemist veaga, vaid filmitegijate sooviga eirata môningeid dominantse teooria reegleid. Kuna loo pôhiliinid on arusaadavad, siis see üldjuhul ka kedagi ei häiri. Mind aga huvitas mitte viga iseenesest, vaid ainult see inimlik moment , mille käigus saavad filmi autorid niipalju vabadust, et nad vôivad eirata finantsistide palgatud script-doktoreid. Väidan, et kui sama asi oleks olnud mônes eesti stsenaariumis, mida oleksid analüüsinud välismaalt kalli raha eest palgatud script-doktorid, siis oleks taoline ballastinformatsiooniga dialoog kustutatud.

See, et film mulle skemaatiline tundus, ei tähenda ju seda, et film ei pruugiks emotsionaalselt môjuda. Sinu ja Veneetsia filmifestivali näite varal me näeme, et ka hästi skeemitatud filmid töötavad suurepäraselt. Ja sellest hoolimata on filmi struktuur üldises ülesehitatud väga selgete klotside kaupa. Kôik edasine on ju erinevate inimeste erinevate tunnetusvalendike teema. Ja minul ei ole mingit tunnetusmonopoli, et eitada sulle ôigust loost haaratud saada. Aga loojana ütlen, et ma tundsin ära kirjutajate frustratsiooni, kui nad said aru, et nende materjal on palju rikkam, kui lühike aeg, mille jooksul väga komplitseeritud lugu rääkida. Ja siis nad lihtsustasid, skematiseerisid ja nutsid. Ma olen peaaegu kindel, et stsenaariumi esialgses versioonis oli eraldi stseene Viini akadeemilisest maailmast, mis vastandasid psühhoanalüütikuid kliinilise psühhiaatria tegelastele.

P.S. Olin eesti esindaja Eurimages'is ja nägin pealt 4 aasta vältel, kuidas filmiharidusega rahastajad taolisi projekte analüüsivad ja kuidas need projektid pärast muutuvad. Hiljem puutusin oma prantsuse filmi tôttu kokku 4 stsenaariumianalüütikuga. Kahe inglase ja kahe prantslasega. Ma arvan, et mul on veidi aimu, kuidas see masin töötab. Aga nagu öeldud, ei tähenda see seda, et see film ei pruugiks inimesi puudutada. Seda teevad ka täiesti "valesti" kirjutatud filmid. Ainult täiesti valesti kirjutatud filmid enamasti on teist moodi finantseeritud.

joonas ütles ...

Esmalt suur aitäh, Ilmar, põhjaliku kommentaari eest. Harva tuleb ette ja alati on rõõm, kui filmiteemalised diskussioonid süvitsi lähevad. Polemiseeriksin juhust kasutades veel veidi.

(Väike spoilerihoiatus võimalikele lugejaile, kes pole "Ohtlikku meetodit" näinud – järgnev jutt läheb detailidesse, mida te enne filmi vaatamist võib-olla teada ei tahaks.)

Asja juurde. Jätaksin kõigepealt kõrvale filmi emotsionaalse mõju (meeldib / ei meeldi) - nii selle emotsionaalsemas (puudutas / ei puudutanud) kui intellektuaalsemas osas (veenis / ei veennud) - kui puhtsubjektiivse, tõesti igaühe isiklikku tunnetusse puutuva.

Su asjatundlikkuses stsenaariumikirjutamise ja analüüsimise köögipoole alal pole mul vähimatki kahtlust. Sestap olen igati valmis uskuma su eksperthinnangut, et "Ohtlik meetod" astub üle piiridest, mille ületamist professionaalsed skriptidoktorid enamasti ei salli. Seda hinnangut toetavad üksikväited paistavad mulle siiski vastuolulised ja põhjendused ei näi paika pidavat. Võtame punkthaaval.

1. Suurimat vastuolu näen teesis, et reeglite vastu eksimine toob kaasa skemaatilisuse.

Loogiliselt võttes peaks skemaatilisus tekkima just reeglite punktuaalsest järgmisest. Dominantse teooria ehk üldiselt aktsepteeritud skeemi eiramise tulemuseks peaks olema pigem kunstiline värskus ja originaalsus. Ma ei näe, kuidas saaks filmile korraga ette nii heita nii struktuuri liigset selgust kui reeglite vastu eksivat liiasust, mis paistavad olevat üksteist välistavad asjad.

2. Mis puutub suletud süsteemi, siis antud teema juures pole täielikult suletud süsteemi võimalik ette kujutada, kuna eelteadmisteta vaatajat - valget lehte, kes poleks midagi kuulnud psühhoanalüüsist, Freudist ja Jungist – meie kultuuriruumis praktiliselt ei eksisteeri. Põhimõtteliselt on kogu publikul teemast mingi eelteadmine, millega film peab suhestuma.

(Näiteks sina lugesid filmi sisse oma eelteadmise kollektiivsest alateadvusest ja väljendasid pettumust, et film seda ei illustreeri.)

Ja vähimgi teadmine psühhoanalüüsist tähendab juba selle vaenlaste enesestmõistetavaks pidamist.

3. Tundub, et sa korraga üle- ja alatähtsustad vaenlaste küsimust. Nagu öeldud, filmi keskse teema, Jungi arengu seisukohalt pole vaenlased nii olulised, et neid peaks eraldi näitama. Oluline on Freud kui Jungi mõjutaja ja Freudi poolt korduvalt mainitavad vaenlaste teema pole oluline mitte reaalse situatsiooni, vaid Freudi isiku, tema mõttelaadi iseloomustajatena.

Sama mõttelaadi iseloomustab Jung, öeldes oma abikaasale, et Freud on alati olnud arusaamatult suur vihapidaja. Kokkuvõttes saame teada, et Freudi vääramatu rahu maski taga peitub kirglik ja püha vihaga mees. See on dramaturgiliselt oluline, sest selle teadmiseta oleks Freudi ja Jungi suhteid väga raske mõista. Kui Freud oleks ilmaasjust sedavõrd üle kui Mortenseni väline väärikus paista laseb, siis ei pruugiks konflikte üldse tekkida ja kui nad surnud ei oleks, elaksid nad kõik õnnelikult tänapäevani.

joonas ütles ...

4. Detailidesse minnes: praktiseeriva neuroloogi ja psühhoterapeudina pidas Freud oma meetodeid just nimelt teaduslikeks. Näiteks "Unenägude tõlgendamise" eessõnas kinnitab ta, et on püsinud neuropatoloogilise teaduse piirides ja tema käsitlus on oluline praktilise teraapia seisukohalt. Samas vaimus nõuab filmi-Freud Jungilt püsimist range teaduslikkuse piirides.

Arsti eetikat ei mainita üldse, jutt on püsimisest seksuaalteooria teaduslikult kindlal pinnal. Eksimine ebausu ja müstitsismi "musta mutta" tooks Freudi arvates kaasa vaenlaste rünnaku. Vastanduvad teaduslikkust kaitsva Freudi arusaam, et "maailm on nagu on" ja müstikahuvilise Jungi veendumus, et "peab olema midagi veel". Ühelt poolt selgus, teiselt poolt salapära.

"Meie vaenlaste" mainimine Freudi poolt annab mõista, et "ebateaduslikkus" viib Jungi enese "meie" seast "vaenlaste" kilda. Ja järgnevad sündmused seda illustreerivadki.

NIISIIS: hinnangut vaidlustamata ei jää ma teps mitte nõusse seda põhjendavate argumentidega.

joonas ütles ...

PS. Natuke teisel teemal. Meie mõttevahetus tõi meelde ka niinimetatud hinnangulise ja niinimetatud mitte-hinnangulise kriitika küsimuse, täpsemalt selle, kuidas filmitegijad panevad sageli pahaks hinnangulist kriitikat, nõudes selle asemel analüüsi.

Väidan, et neid asju ei saa nii teravalt vastandada. Tihtipeale, võib-olla isegi enamikul juhtudel tähendab nii-öelda mitte-hinnanguline analüüs lihtsalt hinnangu maskeerimist teaduslikkusele pretendeeriva retoorikaga, mis peaks andma sellele metatasandi tõe väärtuse. Ehk siis subjektiivsus püüab end esitada objektiivsusena.

Enamasti see ei õnnestu ja kui õnnestubki, siis tavaliselt on see pöördvõrdelises seoses käsitluse huvitavusega minu jaoks.

Nii kaldungi eelistama sedasorti filmikirjutust, mis ei püüa oma subjektiivset suhet filmiga varjata. Mu meelest ei kahanda hinnang analüüsi väärtust, vaid vastupidi.

Kati Outinen põhjendas sügiseses EE intervjuus, miks ta ei usalda kriitikuid: "Ma tahan, et nad ise saaksid aru, mis on nende jaoks tähendusrikas, ja kirjutaksid siiralt sellest."

Seda minagi.