11. apr 2012

Torino hobune / A torinói ló

"A torinói ló" / "The Turin Horse". Rež. Béla Tarr, Ágnes Hranitzky. 146 min.


Millest Béla Tarr räägib? Ammendades praktiliselt kogu oma Švejkist omandatud ungari keele sõnavara: nem tudom. Suupärasematele keeltele üle minnes: ei tea. Not really. The answer, my friend, is blowing in the wind.

Tuul on "Torino hobuses" oluline. Tuule ulgumine. Ikka enne kukke ja koitu läbi tuisu viis kilomeetrit ülesmäge ja vastutuult tööle ja õhtul pimedas jälle viis kilomeetrit ülesmäge ja vastutuult koju tagasi. Elu, eluke. Mustvalge, ränk kui ränikivi.



Ehkki see pole meie elu siin ja praegu. See on vanaaegne, enam kui saja aasta tagune vastutuule-elu. Hobuse ja vankriga, ahiküttega, käsitsi kaevust vee vinnamisega. Ent ilmsesti ei piirdu Tarri sõnum sellega, et ennevanasti oli elu raske. Ilmselt käib jutt ikka elust üldse. A mis jutt?

Hiidpikas filmis on teksti nii vähe, et iga sõna saab erakordse kaalu. Peategelaste, isa ja tütre üksikuist hädapäraseist, tihti ühesõnalisist lihtlauseist on aga raske lugeda välja midagi muud peale argisuse. Ka napp jutustajatekst ei selgita palju. Jääb kaks pikemat tiraadi.



Esiteks sissejuhatav Nietzsche-koan - väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas Nietzsche näinud 3. jaanuaril 1889 Torinos voorimeest, kes tõrksat hobust piitsutas. Filosoof tormanud hobust kaitsma ja heitnud nuttes käed ümber hobuse kaela.

Pärast seda - kinnitab Tarr - olevat Nietzsche öelnud oma viimased selged sõnad "Mutter, ich bin dumm" (ema, ma olen loll) ja vegeteerinud oma elu viimased kümme aastat hulluna ema ja õdede hoole all.



Seesama Friedrich Nietzsche, kes alles äsja oli kirjutanud: "Kannatus muutub kaastundmuses nakkavaks... Meie haiglases tänapäevas pole midagi tervisekahjulikumat kui kristlik kaastunne."

Kas lugu kinnitab tema väite paikapidavust? Või vastupidi, Nietzsche avastas Torinos, et oli kõiges eksinud?

Oleks huvitav kuulda, mida Nietzsche-asjatundjad sest arvavad. Mulle pakkus hobuse-anekdoodi seos muidu pea sõnatu filmiga pikalt peamurdmist ja jäi lõpuni mõistatuseks.



Teine pikem tekst on teisel päeval palinkat laenama tulnud naabrimehe monoloog meie maailma allakäigust. Allakäigust, mis on juba toimunud ja mis üha süveneb. Allakäigust, mille põhjuseks on inimene ise. "Nad on kõik hävitanud, kõik ära rikkunud... Kõik, mida nad on omandanud, on nad ära rikkunud, ja sajandite jooksul on nad alatute nõksudega omandanud kõik."

See kõne kõige kokkuvarisemisest kõlab juba peaaegu nagu Trieri "Melanhoolia", kuid nagu Filmihullu toimetaja Eero Tammi ütles - "Torino hobuse" kõrval on Trier poisike (nagu ka peaaegu kõik ülejäänud filmitegijad).



Tarr ei eputa, ei roni kõrgemale kui tiivad kannavad, püsib lõpuni üksikisiku tasandil. Sellegipoolest tundub "Torino hobuses" peituvat üldkehtiv sõnum, mida ei saa lihtsalt individuaalseks kõrvalekaldeks ega kinnisideeks pidada. Tarri puhul pole tunnet, et ta ei tea, mida teeb. On tunne, et Tarr teab täpselt, ainult mina vaatajana ei küündi lõpuni aru saama. Naabrimehe justkui selgitav monoloog heidetakse napi fraasiga kõrvale kui jama. Midagi ses on, aga midagi on veel. Kindlasti on, aga lõpuni kätte ei saa. "Torino hobune" jääb osalt saladuseks. Mis muidugi soodustab korduvat vaatamist.



Kasuks tuleb seegi, et "Torino hobune" on something completely different - vähemalt praeguses filmiilmas. Varasemast üht-teist meenub, just vormi poolest. Lihvitud minimalistlik esteetika, rõhutatud aeglus, meditatiivne staatilisus, metafüüsiline tühjus, tähenduslik ambivalentsus - mälusoppidest ujuvad välja näiteks Michelangelo Antonioni ja Derek Jarman. Tarr on samasugune visuaalne kunst, filmikunst kõige puhtamal kujul. Tekstiväline kogemus, mida hästi ei õnnestugi sõnastada. Seda võiks nimetada ka poeetiliseks.

Selle kogemuse ehk määravaimad omadused on pikkus ja monotoonsus. Kahes ja poole tunnis kokku vaid paarkümmend ülipikka kaadrit, kus ei juhtu suurt midagi, ja see vähene, mis juhtub, kipub korduma. Ungarlane Tarr annab "Torino hobusega" sõnale "ugriduum" uue, nii äärmusliku sisu, et eesti filmi puhul võiks püsiepiteetide "sügav, aeglane, masendav" kasutamine edaspidi kohatu tunduda.

Nii et kaunist kaameratööst hoolimata pole "Torino hobune" kerge vaatamine. Ei lahuta meelt, sunnib mõtlema. Filmile ja endale. Elule ja millelegi muule. Kannatusest rääkiv film nõuab ka vastuvõtjalt hobuse kannatust. Kuid eks või just säärane pingutus katarktilist elamust pakkuda.



Vast enamgi kui filmidest leiab "Torino hobuse" minimaalsete variatsioonide staatilisele kordumisele paralleele muusikast. Näiteks ambiendist, mille kohta tänapäeval öeldakse vist drone. Miks mitte ka regilaulu lõputust mustrist, mis korrastavat mõtlemist. Kuigi "Torino hobust" saadab tuule vihina kõrval ajatult kaeblik keelpillisaagimine, näib filmi karmis aegluubis meditatiivsuses olevat sugulust drone metali ja funeral doomi vaimuga.

Tarri kaks eelmist filmi "Mees Londonist" (2007) ja "Werckmeisteri harmooniad" (2000) olid "Torino hobusega" võrreldes üpris tegevusrohked ja mitmekesised. Lihvitud mustvalgelt vormilt ja tempolt sarnased, kuid sõnumi poolest ehk hämaramadki lood, mida suhteliselt ohtra tegevuse ja aimatava lineaarse narratiivi kõrval eristavad "Torino hobusest" muhedad absurdihetked. Umbes nagu Lynchi "Eraserhead" läbi Roy Anderssoni silmade. Mul on miskipärast tunne, et midagi säärast on eesti kunstkinos ikka püütud teha.



Filmidest seostub "Torino hobuse" surmtõsine hüpnootilisus mulle kõige enam Gus Van Santi "Viimsete päevadega", seda nii sisult kui vormilt, ehkki Tarri üldistusaste on muidugi avaram. Enesetapust õnnestub enamusel hoiduda, mitte aga vananemisest ja elu lõppemisest, millest Tarr oma sõnutsi räägib. Nagu ka mitte sellest rutiinist, mis meid elus hoiab ja mida meie püüame elus hoida, kuni elu päevhaaval käest pudeneb ja viimaks otsa saab. Söök, töö, söök, töö, uni.

Eksistentsialist Camus nimetas seda absurdset püüdmist Sisyphose müüdiks, aga mis kangelaslikkust või müüti siin ikka nii väga, lihtsalt aja möödumine.



- Mi ez az egész?
- Nem tudom.
- Feküdjünk le.
- Holnap majd újra megprobáljuk.

Tempel mällu. Tarr on lubanud, et "Torino hobune" jääb tema viimaseks filmiks. Sel juhul väga väärikas luigelaul.




Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (87% fresh), Tristan Priimägi, EE (Tarri loomingu kvintessents, mis kinnitab pööratutele nende usku ja paneb vastaseid teda veelgi kirglikumalt vihkama), Teet Teinemaa, TMK (hingematvalt ilus visuaal), Veiko Õunpuu (võib juhtuda, et saad elamuse, mis ei kao niipea), Donald Tomberg (soovitab: kahtlusteta üks möödunud aasta parimaid filme), Jaan Ruus (soovitab: kinematograafia manifestatsioon, tour de force).

7 kommentaari :

joonas ütles ...

Siinkohal maani tänukummardus Sõpruse kinole, kes "Torino hobuse" - küll vaid korraks, aga siiski - söandas kavva võtta. Aasta on alles alguses, aga siiski võib kindel olla, et see on tänavu üks väärikamaid kandidaate meie kinode aasta levifilmi tiitlile.

joonas ütles ...

Lisaks teemakohased värsid (:)kivisildnikult:

väljasuremine
     on seksikas
väljasuremine
     on trendikas
väljasuremine
     on tark valik
väljasuremine
     on jätkusuutlik
väljasuremine
     on keskkonnasõbralik
väljasuremine
     on minu maitse
väljasuremine
     on noortepärane
väljasuremisel
     pole alternatiive
väljasuremine
     on aken euroopa varaaita


(:)liivlastele järgi. (:)kivisildnik. Liivlased ja saurused. Valuraamatu I köide. Ji, Pärnu 2011. Lk 55-56.

klm ütles ...

Kui sa juba Svejki mainisid, siis kas mitte ka seal polnud mitte täpselt selline stseen kellegi tähtsamat sorti mehega, kes mingil linnaplatsil hobust nüpeldatamas nähes tormas vahele ja hobust kallistama ja sealt otse viidi hullarisse, kus ta yht ja sama fraasi elulõpuni kordas? Tõsi, Hašek võis selle stseeni muidugi vabalt Nietzsche eluloost laenata...

klm ütles ...

See nüpeldamine toimus Svejkis küll Prahas, Karli platsil vist. A noh, mul ei ole raamatut praegu käepärast ja üle kontrollida ei saa.

joonas ütles ...

Vaat ei meenu. Mul on raamat käepärast, aga kas vihjeid saaks? Et kus või millal see lugu võis jutuks tulla? Olen korduvalt kogenud, et sellelt enam kui seitsmesajalt leheküljelt päris pimesi mingi koha leidmine on üpris keeruline.

klm ütles ...

Ei ole mulgi meeles kus see täpsemalt olla võiks. Ma pärast kodus otsin failist, mul peaks Svejk kusagil täistekstina olemas olema, ja siis pasten siia vastava koha.

klm ütles ...

No ei suuda leida! Võib-olla ma ajan midagi sassi... igatahes on raudkindel tunne, et ma olen midagi sellist mingist huumoriklassika teosest lugenud.