24. mai 2012

Kümme filmisoovitust: Rainer Sarnet

Uut ja vana soovitab režissöör RAINER SARNET.



Viis vanemat

ORPHEUS (Orphée, Prantsusmaa 1950, rež Jean Cocteau). Mida kultuur ja oopium inimesega teevad.

RASHOMON (Jaapan 1950, rež Akira Kurosawa). Arvo Iho küsis mult kunagi: sa polegi näinud? - Vaata ära, hakkab parem.

UNUSTATUD ESIVANEMATE VARJUD (Тіні забутих предків, Ukraina NSV 1964, rež Sergei Paradžanov). Paradžanovi viies film, mis sündis ilmutusest, pärast mida režissöör hakkas Jumalat uskuma.

HUNDITUND (Vargtimmen, Rootsi 1968, rež Ingmar Bergman). Kriitikud on deemonid. Kui deemon sind ründab, tuleb lugeda mõttes: Kristus, heida armu mu patuse peale. Bergman on vana laps.

PUNETAB LODJAPUU (Калина красная, NSVL 1974, rež Vassili Šukšin). Tasub vaadata kõiki Šukšini filme. Mees õppis ühel kursusel Tarkovskiga, kandis kirsasid ja sinelit, omavahel olid nad nagu kass ja koer ehk nagu mats ja vurle.



Viis uuemat

PEEGEL (Зеркало, NSVL 1975, rež Andrei Tarkovski). Vurle oli oli muidugi Tarkovski. Imeline süüdimatus ja kõrgelennulisus. Ärahellitatud laps.

HIINA RULETT (Chinesisches Roulette, Lääne-Saksamaa 1976, rež Rainer Werner Fassbinder). Fassbinder teadis kõike meeste ja naiste kohta, aga jäi džentelmeniks.

TERAS JA SAFIIR (Sapphire & Steel, Inglismaa 1979-1982, rež Peter J. Hammond). Ulmeseriaal mehest ja naisest, kes saabusid kosmosest, kuid skafandreid ei kandnud.

PULP FICTION (USA 1994, rež Quentin Tarantino). Cool ja tark film. Nagu vanarahvas ütleb: Tarantinol on mõistus ja süda õige koha peal.

SURNUD MEES (Dead Man, USA 1995, rež Jim Jarmusch). Võib vaadata lõputult. On veel palju huvitavaid filme nagu "Eroticist" või "Teoreem", aga selle Jarmuschi lihtsalt peab ära mainima, sellest ei sobi vaikida.



Lisapala

SÜGISBALL (Eesti 2007, rež Veiko Õunpuu). Minu siiras kummardus.

Parim film, mis eales müüdud / The Greatest Movie Ever Sold

"POM Wonderful presents: The Greatest Movie Ever Sold", USA 2011. Rež. Morgan Spurlock. 88 min.

Antiikajast tuntud valetaja paradoks kõlab lihtsustatult nii: "See lause on vale." Loogiliselt võttes ei saa säärane lause olla ei tõde ega vale.

"Parimas filmis..." vastab ameerika kodanikuühiskonna aktivist Ralph Nader küsimusele, kas reklaam võib tõtt rääkida: "Jah, kui reklaam ütleb, et ta valetab, siis see on tõsi."

Reklaamiga seoses kõlab see üsna tõepäraselt, kas pole? Siinmail oli reklaam veel möödunud sajandi lõpul ihaldusväärne asi, peen välismaa värk, mida kõlbas lausa kunstiks nimetada. Tänaseks on reklaami tõsiseltvõetavus aga igas mõttes möödanik. Oleme õppinud reklaami ignoreerima ning tõe ja vale küsimusele me sellega seoses üldiselt isegi ei mõtle enam.



Näiteks oleme harjunud, et poliitilised parteid reklaamivad end valimistel teadlikult valelike lubadustega, mida nad ei kavatsegi ellu viia. Ehkki seaduse mõttes on tegu eksitava reklaami, üldsuse petmisega, ei järgne sellele sanktsioone. Kodanikena kehitame õlgu ega pööra sellele suuremat tähelepanu. Asi pole selles, et valetamine oleks poliitikas üldiselt sallitud - kui mõni tipp-poliitik jääb intervjuus või avalikus esinemises valega vahele, siis jätab see tema mainele pleki, mida mäletatakse aastakümneid. Valetamise muudab lubatavaks reklaam kui meedium.



Morgan Spurlocki mullune dokumentaal "Parim film, mis eales müüdud" räägib reklaami alaliigist, mille puhul vale seisneb reklaamsõnumi varjamises, esitamises millegi muu pähe, mida tarbija automaatselt ei ignoreeri. Product placement on kaubamärgistatud toodete esitlemine väljaspool tähistatud reklaamiaega, eelkõige telesaadetes ja filmides. Maakeeli on seda tegevust üldiselt nimetatud tootepaigutuseks, ent Andres Maimiku poolt Kinolehes La Strada välja pakutud vaste 'tootetoppimine' kõlab mu meelest kenamini.



Tootetoppimine on üldkasutatav, meilgi levinud reklaami vorm. Oleme topitud tooteid näinud küll ja küll, Bondi-filmidest kodumaise seebini "Kelgukoerad". Tootetoppimine on teada-tuntud asi, suisa meediateenuste seadusega reguleeritud. Ses mõttes on Spurlocki tootetoppimis-doki hariduslik või uudisväärtus väike, väiksemgi kui tema tuntuimal filmil "Ülisuur mina" ("Super Size Me"), mis burksidieedi ebatervislikkusest kõneldes kah just käimata radu ei kõndinud.

Hoopis suurem on "Parima filmi..." meelelahutuslik väärtus. Tootetoppimise võluvat maailma seestpoolt valgustava doki eelarve, poolteist miljonit dollarit, aetakse kokku sponsorite kaubamärke ja tooteid filmi toppides; filmi süžee koosnebki sponsorbrändide leidmisest ja ärarääkimisest ning nende toodete ja filmi enese promo kavandamisest.



Kõik see kulgeb lõbusasti Juri Lotmani poolt kirjeldatud kelmiromaani mudeli järgi: peategelase kohtumine tobu ehk korraliku inimesega, tolle edukas ninapidivedamine, kohtumine osavama kelmi ehk tarkpeaga ja lüüasaamine. Et kelmiromaani koomiline võti sobib hästi avama reklaami, turundust ja kõikvõimalikku õhumüümist, seda on meile ju ammu romaanidest kinnitanud näiteks Viktor Pelevini "P-generatsioon" ja Kaur Kenderi "Yuppiejumal" ning filmidest Rain Tolgi ja Andres Maimiku "Umbkotid".



Spurlocki dokumentaalse kelmikomöödia huumor sünnib peamiselt ambivalentsusest: dokumentaalina esitab film ühelt poolt justkui tõde tootetoppimise kohta, kuid teisalt on siin raske, pea võimatu vahet teha üleminekuta kokku miksitud info ja reklaami vahel. Spurlock ei püüa reklaami ei esile tõsta ega maha teha, ei tähistada ega tühistada, vaid jätab vaataja nuputada, mis on tõde, mis vale, mis õige, mis väär ning kes on tobu, kes tarkpea.



"Mis on kõige jultunum tootetoppimise näide, mida sa tead," küsib Spurlock turundusajakirja Advertising Age tootetoppimist kritiseerivalt toimetajalt Brian Steinbergilt - ja tõstab ise samal hetkel suule filmi peasponsori POM Wonderfuli iseloomuliku kujuga mahlapudeli, mille silt ilusti kaadrisse keeratud.

Kas just hariv, küll aga kiire, tihe ja lõbus film. Mitte nüüd lõpuni ühtlaselt köitev, ent siiski üks eelmise aasta nauditavamaid dokke.




"Parim film, mis eales müüdud" kinos: Sõprus, Tartu Elektriteater. Hinnanguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (73%), Roger Ebert (5/8), Peter Bradshaw (3/5), klm (tiptop), Trash (7/10), Malcolm (üks 2011 parimaid dokke), Martin Oja, Kinoleht La Strada (meelelahutuslik ja kasulik), Andres Maimik, Kinoleht La Strada (ameerika Ostap Bender).

22. mai 2012

Diktaator / The Dictator

"The Dictator", USA 2012. Rež. Sacha Baron Cohen. 83 min.


Sacha Baron Coheni "Diktaator" on komöödiana läbi kukkunud. No ei ole naljakas. Hinnang on loomulikult puhtsubjektiivne ja sõltub isiklikust huumoritajust, mis kipub inimeseti veelgi enam erinema kui lihtsalt filmimaitse.

Nali on isiklik asi. Isegi säärase üldrahvalikult tunnustatud huumoriklassika puhul nagu Rasmus Merivoo "Tulnukas" leidub dissidente, kelle jaoks see pole üldse naljakas. Mis siis veel väiksemaist fenomenidest rääkida. "21 Jump Street": mu meelest naerupomm, mõne teise jaoks saast.

Süvitsi minemata pakun oma naljataju seletuseks kolm omavahel seotud märksõna: üllatus, vabadus, värskus. Üllatus võib olla näiteks ootamatu vaatenurk, rutiinivabadus, järsk registrivahetus, harjumatu seos, kontekstivälisus. Vabadus on piirideta mäng nendesamade tähenduste, registrite ja kontekstidega. Reeglite, tavaloogika, nö terve mõistuse eiramine, süüdimatus, lapsikus (papa Freud, kes teeb oma põhjalikus naljateoorias vahet naljal, koomikal ja huumoril, väidab, et need kõik viivad meid tagasi lapsepõlve).



Värskus seostub ootamatusega: kõige paremini töötab ennekuulmatu nali. Korratud, tuttav nali ksavatab habeme ja muutub üha vähem naljakakss - näiteks lehesabade anekdoodid. Suur osa huumorist on ajas ja kohas kinni, nõuka-aegne satiir ei ütle tänapäeval enam palju. Ometi on mõned naljad on teistest pikaealisemad, vaat et ajatud - näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõdur Švejk" (1923) või Monty Pythoni esimesed hooajad (1969-1970). Näib, et mõni nali võib aastakümneid värske püsida.

Milles see värskus seisneb? Tundub, et värske peab olema eelkõige naljategemise meetod, tehnika. Üks õnnestunud nali võib küll olla pikaealine, aga samal viisil ja samal teemal lõputult uusi nalju genereerida ei saa. (Erinevalt näiteks muusikast, mida võib ühel viisil põhimõtteliselt igavesti teha. Sacha nimekaimu, 45 aastat tagasi muusikuna alustanud Leonard Coheni uue plaadi pealkiri on "Old Ideas".) Naljatehnika muutub kordustega ootuspäraseks, nalja tegevad inimesed väsivad, nali ammendub enese ja teiste jaoks. Näiteid nii mujalt kui meilt oskab vast igaüks ise tuua. Isegi Python vajus aastatega ära ja läks lõpuks laiali.

Sacha Baron Coheniga paistab samuti minevat. Väljamõeldud tegelast reaalsete või vähemalt reaalsetena paistvate tavainimestega vastandav "Borat" oli värske, vaba ja ootamatu ja seetõttu peaaegu tervikuna piisavalt lõbus, et seda veel aastaid hiljem üle vaadata. Samu võtteid kasutav "Brüno" läks mõnes mõttes, näiteks roppustes, rohkem äärmustesse, kuid ei üllatanud enam. Värskust, vabadust ja ootamatust oli vähem kui niisama nilbitsemist ja erilise huumorita šokeerimispüüdu (kuigi leidus ka säravamaid hetki nagu kodutu jõuluvana või ipodi vastu vahetatud laps.)

"Diktaatoris" on herr Cohen loobunud Borati ja Brüno mängust reaalsusega, asendades selle täiesti klassikaliselt ette valmis skriptitud komöödiaga. Tema puhul on see on samm vales suunas, mis annab tulemuseks rutiinse reakomöödia - ropema, kuid tervikuna pigem originaalile alla jääva versiooni Eddie Murphy komöödiast "Prints Zamundast". Üldjoontes jätkab Sacha ootuspärast rida: rõvetsemist, nö musta huumorit ja vähemuste solvamist, kuid lavastatud maailmas, realistliku publikuta ei avalda see kõik muljet ning mõjub üllatusteta enesekorduse, punnitatud autoparoodiana. Kordab ju keskne situatsioon - võhik võõrsil ehk välismaa veidrik New Yorgis - üks ühele Borati oma.

Lisaks paistab, et Sacha tahab nüüd võimalikult paljudele meeldida ja peab seetõttu roomama. Näiteks olmehuumor laadis "20 dollarit wifi eest? Ja mind nimetatakse rahvusvaheliseks kurjategijaks?" Või siis püüd oma tegelast laiale publikule sümpaatsemaks tuunida, sealhulgas tõsimeelse, heteroseksuaalse, igati poliitkorrektse armastuslooga. Kui Borat pilas suures osas ameerikalikkust ja poliitkorrektsust, siis nüüd oleks Sachale justkui koitma hakanud, et kõige suurem ja kasumlikum sihtgrupp on siiski seesama jõmmitüüpi jänki, keda Borat hümni pilades surmani solvas. "Diktaatoris" esineb taoline tegelane John C. Reilly kehastuses, teatades, et vihkab araablasi, kusjuures kõik välismaalased on tema jaoks araablased. Seda võiks pidada vahedaks irooniaks, kui film ei keskenduks nii silmatorkavalt vähemuste, välismaalaste ja Ameerika vaenlaste, näiteks Iraani mõnitamisele. Hetkel, mil järjekordne sõda sealkandis pole teps mitte välistatud, on säärane poliitilise peavooluga haakuv huumor umbes sama julge ja vaimukas kui imperialismi-vastased pilapildid nõukogude-aegses Pikris.

"Diktaatori" reklaamikampaania boratlik-brünolik mäng reaalsusega oli märksa naljakam kui film ise, nii et promoklippe nagu Kim Jong Ili tuhk Oscarite punasel vaibal või Roger Eberti "two thumbs up" tasub rohkem vaadata kui "Diktaatorit" ennast.

Tark poleks seda diktatuuri-teemat üldse torkima hakanud. Isegi Chaplin astus sellega kunagi omajagu pange, kuigi vast mitte nii sügavalt.




"Diktaator" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (61%), Roger Ebert (6/8), Malcolm (4/10), Dream Scene (sitt, absoluutne null).

15. mai 2012

Algab Katusekino kolmas hooaeg

Viimastel suvedel on Tallinnas tänu Katusekinole näha saanud hulka uuemat ja vanemat meinstriim- ja kultusklassikat, mis muul ajal meie kinoekraanidele haruharva satub. Kolmas sesoon juhatatakse katusel sisse peamiselt uuemate filmidega, aga väärt kraami on nendegi seas küll. Allpool mu subjektiivne edetabel, sissejuhatuseks aga paar sõna maikuu ainsast vanemast linateosest.



SUIKUV PARIIS (Paris qui Dort / At 3:25 / The Crazy Ray, Prantsusmaa 1925) on prantsuse kinoajaloo ühe olulisema figuuri René Clairi debüüt. "Suikuv Pariis" on pooletunnine koomiline tummfilm hilisemaski ulmes levinud žanris "üksi maailmas". Sõge teadlane leiutab unekiire, mis paneb kogu maailma tarduma - välja arvatud Eiffeli torni öövaht ja mõned lennukil saabunud turistid. Tore ajastupilt vahvate vuntside ja arhailise tehnikaga. Ohtralt endisaegset linnapilti, mis Pariisi-kummardajaile lausa kohustuslik. Oluline osa filmist seisneb turnimises linna kohal, Eiffeli torni avatud konstruktsioonidel, kuhu tänapäeva tavaturistil asja pole. 35 mm filmilt linastuvat filmi saadab elav muusika.



Uuemaist filmidest on mu lemmikud, mida kõhklemata soovitan vaadata ja üle vaadata:
  • Asghar Farhadi LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / A Separation)
  • David Cronenbergi OHTLIK MEETOD (A Dangerous Method)


Kui need nähtud, siis järgmisena tasub ette võtta:
  • Alexander Payne'i JÄRELTULIJAD (The Descendants)
  • Tom Hooperi KUNINGA KÕNE (The King´s Speech)
  • Paddy Considine'i TÜRANNOSAURUS (Tyrannosaur)
  • Nicolas Winding Refni SÕIT (Drive)


Igati ontlikud filmid on veel:
  • Bertrand Bonello LÕBUMAJA (L'Apollonide: Souvenirs de la maison close / House of Tolerance)
  • Michel Hazanaviciuse ARTIST (L'Artiste)
  • Danny Boyle'i 127 TUNDI
  • Steve McQueeni HÄBI (Shame)


Keskerakond:
  • Darren Aronofsky MUST LUIK (The Black Swan)
  • Phyllida Lloydi RAUDNE LEEDI (The Iron Lady)
  • Maїwenni POLISS (Polisse)


Ei soovitaks (aga noh, maitseasi):


Lõpetuseks varasemate aastate kogemusest lähtudes kaks nõuannet, millele kinnominekut plaanides mõelda.

Esiteks pole Katusekino kodukal kahjuks filmide juurde märgitud, mis meedialt need linastuvad - 35 mm filmilt või digitaalselt DCP (2K/4K), Blu-Ray (HD) või DVD kujul.

Tasub järgi küsida info@katusekino.ee või telefonil 56 096 031.

(Kui need lühendid paistavad müstilised, siis parima kvaliteediga on 35 mm film ja digiformaatidest DCP 4K. BR/HD on kodukino kvaliteet, DVD juba alla selle.)



Teiseks tasub igaks juhuks kontrollida seansi algusaja ja päikeseloojangu suhet. Mida rohkem aega seansi alguseks loojangust möödas on, seda parem. Kui ilm on selge ja film algab liiga vara, võib nähtavus ekraanil kidur olla.



Katusekino kodukas koos kavaga.

Lahkuminek / Jodái-e Náder az Simin / A Separation

"Jodái-e Náder az Simin" / "A Separation", Iraan 2011. Rež. Asghar Farhadi. 123 min.

Seltskondlik glamuur ja tõsiseltvõetavus ei käi enamasti käsikäes. Ka Ameerika filmiakadeemia auhinna puhul mitte. Sestap tunduvad Oscareil enim tähelepanu väärivat kategooriad, mis jäävad hollivuudi glämmist juba loomu poolest eemale: dokid ja mitte-ingliskeelsed filmid. Just neis rubriikides konkureerib reeglina kogu oskari-ralli sisukaim stuff. Kui dokkide puhul on ehk põhjust rääkida liigsest USA-kesksusest, siis forin länguidž on ka sellest kallutatusest vaba.

Viis nominatsiooni kogu maailma kinoaasta mitmekesisesisusest on muidugi kole piiratud ja sattumuslik valik, ent siiski näen nende viie seas enamasti väärikaimaid kandidaate aasta parima filmi tiitlile kui akadeemia poolt muudes kategooriates, sealhulgas parima filmi omas pärjatud osutunud teosed.



Näiteks tunamullu pälvis akadeemikuilt parima filmi kuldkuju Kathryn Bigelow' "Hurt Locker", millel oli Michael Hanekese igasuguse oskarita jäänud "Valge paelaga" võrreldes üsna vähe sisukat või meeldejäävat öelda.

Mullu suunas akadeemia pilgu koduselt usa-tanumalt veidi kaugemale ja valis oma lemmikuks brittide "Kuninga kõne" ("King's Speech"). Mis oli ju äärmiselt stiilipuhas kerge kostüümidraama, aga hei, mis mõttes parem film kui Susanne Bieri "Hævnen" ("In a Better World") või Alejandro González Iñárritu "Biutiful"?



Ning tänavu jõudis akadeemia otsaga juba mandri-Euroopasse, kroonides aasta parimaks jänkide vanade vingameeste, frankide tumm-muusikali "Artist", mis kujutas endast, tõsi küll, hollivuudile ideaalselt passivat peeglikest oma vaateväljast kadunud naba imetlemiseks.

Siiski, sacrebleu, kui akadeemia samas vaimus jätkab, võib Oscari-invasioon varsti küündida Lähis-Itta. Fuck yeah! Õiglases maailmas, in a better world, oleks aga juba tänavu aasta parima filmi preemiat lõukoera ja tallena jaganud ameeriklane Terrence Malick ja iraanlane Asghar Farhadi.



Malicku mastaapse "Elupuuga" võrreldes on Farhadi "Lahkuminek" rõhutatult väike lugu - ajas ja ruumis selgelt piiritletud, traditsioonilises vormis (kuigi samuti laitmatult välja peetud). Möödunud filmiaasta tippudest rääkides niisiis rohkem "Jelena" ja "Jalgrattaga poisi" laadis pisike intelligentne draama, mille taolisi võiks põhimõtteliselt teha ka Eestis. Nii nimetatud kahe kui "Lahkumineku" puhul ei tähenda väiksus mõistagi väiksemat üldistusvõimet.

Farhadi filmi puhul on lihtne jääda kinni päritolumaa ja islami spetsiifikasse, kuid see, millest ta räägib, võib olla isegi üldinimlikum, rohkem igaüht puudutav kui meile tuttavas kultuuriruumis ja mõnevõrra abstraktsemail tasandeil tegutsevail Dardennes'idel ja Zvjagintsevil.

Kõik kolm teost uurivad õiget ja valet käitumist, eetiliste printsiipide väljendumist praktikas, aga belgia ja vene filmi vaadates tundub, et meil läänes kipub kõlblus jääma pigem puhtteoreetiliseks küsimuseks. Lõhe elu ja eetika vahel on ületamatult suur, eetilisi printsiipe kas pole või kui ongi, siis lähevad need ümbritseva tegelikkusega ületamatusse vastuollu.



"Jelena" ja "Jalgrattaga poisi" suurte küsimuste ja absoluutsete valikute ning absoluutse lahendamatuse kõrval paistavad "Lahkumineku" konfliktid ja valikud rõhutatult argised ja tuttavlikud. Meilgi lahutatakse ligi kaks kolmandikku abieludest, ka olmetülides juhuslike inimestega ega kohtuvaidlustes pole midagi erakordset.

Kõigis neis olukordades kipub õige ja vale piir ähmane olema. Ka häid lahendusi pole, valik on ikka mitme halva vahel. Näiteks lahkuminek. Mõnes mõttes võib ju nõus olla Louis C. K. mõttega, et liiga vara lahutada pole võimalik, aga selge on ka, et igal juhul kannatavad kõik, eriti lapsed, kui neid on. Vanemate patud nuheldakse ikka nende kaela. Nagu onu Remuse juttudes: sootuks süütu kannatab. "Lahkuminekus" on selleks süütuks lahutavate vanemate Naderi ja Simini laps Termeh, keda mängib režissööri tütar Sarina Farhadi.



Suhete purunemisest on tehtud rohkem häid filme kui siin viidata jõuab, kuid Farhadi puhul on lahkuminek pigem taustsüsteemiks. Peamine on juhuslik konflikt koduabiliseks palgatud võõraga. Just selles avaneb tõe ja õiguse teema täies ulatuses.

Mis on süü? Mida saab andestada? Kellel on õigus? Millal, miks ja kellele võib valetada? Nagu Aleksei Popogrebski filmis "Kuidas ma veetsin selle suve", hakkab ka siin pisimgi vale kiirelt kasvama ja ajab asja aina keerulisemaks.

Ükski tegelane pole idealiseeritud ega demoniseeritud. Tavalised inimesed, kes lähtuvad igaüks oma õigusest, sellest, mida nad sisimas õigeks peavad. Nagu me kõik oleme aldis endale andestama ülalpidamist, mis teiste puhul tunduks andestamatu. Need justkui polekski samad teod. Me mõistame suurepäraselt oma motiive, millest ainult meil endal on täielik ülevaade. Oma käitumist näeme põhjendatu ja loogilisena, eksisamme heas usus tehtuina. Ja enda kannatus on alati suurem kui teiste oma.



Seda vastuolu ei suuda lahendada ükski kohtusüsteem, ka mitte iraani oma, mis filmis näidatud kujul paistab siinse silmitu jokk-praktikaga võrreldes küll hämmastavalt süvenemisvõimeline ja mõistlik. Mõistlikkus ja vastutustundlikkus iseloomustab ka "Lahkumineku" tegelasi, tavalisi iraani inimesi. Igaühel neist, mitte ainult peategelastel Naderil ja Siminil, on eetilised kaalutlused, mis ulatuvad kitsast egoismist kaugemale.

Pole ime, et Iraan filmi Oscarile esitas. Kuigi õige õrnalt kõlab siin ka ühiskonnakriitiline noot, jätab "Lahkuminek" sealsest ühiskonnast siiski väga väärika ja täiskasvanud mulje - kusjuures jutt ei käi mingist arhailisest külaidüllist, vaid täiesti tänapäevasest urbanistlikust keskkonnast.

Usukaugele eestlasele pakub Farhadi küllap täiendavat mõtteainet, näidates seda, kuidas religioon võib panna inimese tegema eetilisemaid valikuid. Ei saa vist väita, nagu oleks selles midagi kitsalt islami-spetsiifilist, kuigi siinkandis kohtab säärast tõsiusklikkust ilmselt harvem.



Ning lisaks sellele, millest film räägib, on oluline, kuidas. Põneviku ja kohtudraamana arenev tiheda dialoogiga stsenaarium on hiilgavalt läbi kirjutatud, täis ootamatuid pöördeid. Mõni nüanss, näiteks raha kadumine ja vargussüüdistus, võib jääda hämaraks ka mitmekordsel vaatamisel, kuid terviku nautimist see ei sega. Meile tundmatute näitlejate realistlikult mõjuvat mängu kujutab operaator Mahmoud Kalari võluvalt napi esteetikaga. Meelde jääb murtud koloriit ja distantseerivad võtted läbi klaasi. Rahulik ja täpne montaaž. Meistriteos igas mõttes.

Jääb vaid loota, et Iraanist on veelgi samaväärseid filmielamusi oodata. Et sealkandis ei alga lähemal ajal sõda ja et Iraani võimud ei sunni kõiki filmitegijaid vaikima. Insallah.




"Lahkuminek" kinos: Sõprus, Artis, Katusekino. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (99% fresh), Roger Ebert (8/8), Eveli Pung (8/10), Margus Palu (äärmiselt mõjuv), Kaarel Kuurmaa, PM (pärl), Karlo Funk, Kinoleht La Strada (meisterlik).

9. mai 2012

Kümme filmisoovitust: Märt Milter

MÄRT MILTER on mitmekülgne kirjamees ja kriitik, kes on filmidest kirjutanud poolteist aastakümmet. Päevakorras on traditsiooniliselt viis uuemat ja viis vanemat vaatamissoovitust.



Vanemad

THE MOLLY MAGUIRES (USA 1970, rež Martin Ritt). Detektiiv Richard Harris imbub Sean Connery juhitavate iiriameerika kaevurite sekka, kes mässavad paksude omanike vastu.

CARNAL KNOWLEDGE (USA 1971, rež Mike Nichols). Kui Van Halen aastal 1991 plaadile nime otsis, küsis Sammy Hagari sõber Ray "Boom Boom" Mancini, kas Sam ikka teab, mida tähendab sõna fuck. Nagu "Closer": kaks paari ja üksindus. Candice Bergen ja Ann-Margret on nii ilusad ja paljad kogu aeg, et selle peale tahaks kohe laulma hakata. Art Garfunkel aga ei hakka.

THE HOT ROCK (USA 1972, rež. Peter Yates). Kelmifilm Robert Redfordiga. Moodne ja karm, mitte "The Sting".

PRIME CUT (USA 1972, rež. Michael Ritchie). Gene Hackman on vaenlasi läbi hakklihamasina ajav kurikael, Lee Marvin "kangelane" ja Sissy Spacek lihtsalt verinoor.

THE LAST AMERICAN HERO (USA 1973, rež. Lamont Johnson). Jeff Bridges sõidab võidu, seltsiks Gary Busey, kui ta veel normaalne oli.



Uuemad

COCKFIGHTER (USA 1974, rež. Monte Hellman). Warren Oates korraldab kukevõitlusi. Ja ongi kõik, suurt midagi ei toimu. Suurema osa ajast on mees rahata, ent tal on kirg. Aeglane ja pisike filmike.

THE GAMBLER (USA 1974, rež. Karel Reisz). James Caan üritab kibedas draamas mängusõltuvust lõpetada, aga isegi oht Lauren Huttonist ilma jääda ei aita. Mehel peab hobi olema, kuidas naised sellest aru ei saa.

BUSTER AND BILLIE (USA 1974, rež. Daniel Petrie). Nutukas. Kooli kõige popim poiss Jan-Michael Vincent armub napiarulisse tüdrukusse. Robert Englundi esimene film. Robert Englund ei mängi seda tüdrukut.

THE SILENT PARTNER (USA 1978, rež. Daryl Duke). Psühhopaadist pangaröövlile Christopher Plummerile ei anna rahu, et vaikne teller Elliott Gould teda tõmbas. Gouldi ilusat kolleegi kehastab Susannah York.

HARDCORE (USA 1979, rež. Paul Schrader). George C. Scott otsib snufimaailma kadunud tütart. Andrew Kevin Walker teeb märkmeid.



Lisapala

ÜKSIK MEES (A Single Man, 2009, rež. Tom Ford). Üksildased mehed - geid, õpetajad, Matthew Goode, Nicholas Hoult. Teksti on vähe, tähtis on märgata seda, mis jääb ütlemata. Põhineb samasuguse rütmiga raamatul. Lavastaja pole tavaline lavastaja, on tänapäeva stiilseim moekunstnik. Kui see film oleks muusikastiil, siis džäss.

8. mai 2012

40 + 2 nädalat

"40 + 2 nädalat" (Eesti 2012, Allfilm). Rež. Margit Lillak. 67 min.

Ärge uskuge sünopsiseid. Ärge uskuge, kui teile räägitakse humoorikast alatoonist ja boratlikest seiklustest. Jutt ja jalad all. "40 + 2 nädalat" on tõsine dokk tõsistest asjadest. Dokumentalist Margit Lillak on krimi- ja Saare taustaga räppari Beebilõusta juurest jõudnud pärisbeebide väikeste moludeni ja selleni, mis nende ilmatulekule eelneb. Kus on parem sünnitada, kas haiglas või kodus? Ja kuidas? Koolkondi ja vankumatuid seisukohti on mitu.

Huvitav teema ja korralikult lahendatud, igav juba ei hakka. Minu kui meesvaataja jaoks oli uut ja põnevat infot eriti ohtralt. Teemast isiklikult huvitatud autor toob erinevate parteide argumendid kenasti ja tasakaalustatult välja. Vaataja saab teadlikuks nii sünnikogemuse määravast tähtsusest elule, orgastilis-ekstaatilisest sünnitusest kui ka võimalikest probleemidest.

Ei saa öelda, et tähtis tehnokraatlik arstionu mõjuks usaldusväärsemalt kui new-age guru, aga võib öelda, et siiralt oma asjasse uskuvad päris inimesed veenavad ikka rohkem kui plekise häälega ametnikud.

Taas kord tahaks nuriseda rääkijaid tutvustavate tiitrite puudumise kallal. Pisiasi, aga omab doki puhul tähtsust, tõesõna.

Ent igal juhul soovitan vaadata. Ja kohe esimesel võimalusel, sest eesti dokid teadupärast ei jookse kinos ei neljakümmet ega enamasti isegi mitte kahte nädalat.

Hinne: 7/8



"40 + 2 nädalat" kinos: Sõprus (N10. - R16. mai 2012), Athena Tartus (E14 - R18. mai 2012). Filmi mitte näinute kommentaarid teemale: naine24.

7. mai 2012

Tasujad / The Avengers

"Marvel's the Avengers", USA 2012. Rež. Joss Whedon. 143 min.

Koomiksivabrik Marvel toodab superkangelasi nii ükshaaval kui hulgi. Kõvemad mälumängurid suudavad veel meenutada sama tehase hitte "Fantastic Four" ja "X-mehed". Liibukais banded on müügiartiklitena enamasti edukamaks osutunud kui suurem jagu sama kompanii sooloartiste.

Marveli poolt oli loogiline järeldus panna oma tagasihoidlikumad teenistujad Hulk, Thor ja Kapten Ameerika punti müügijuht Raudmehega, et moodustada superbänd. Nagu Peter Bradhaw ja Xan Brooks Guardianis ütlevad: "Travelling Wilburys". Siinses mõistes "Kollane Allveelaev".



Et müük veelgi sujuvamalt edeneks, lisati sellele kombole näpuotsaga kurvilisi kaunitare ja viksiti viimastest Transformeritest maha kosmoseportaali kaudu suurlinna roniv galaktiline kurjus, mis pilvelõhkujate keskel kaost külvab.

Tuleb möönda, et õnnestunud valem ja õnnestunud teostus. Enneolematu müügiedu niikuinii, aga mis meil tost. Loeb pigem see, et filmina on "Avengers" toimivam ja vaadatavam nii oma juba mainitud komponentidest kui noist teistest grupiviisilistest koomiksitest.

"Hulk" ja "Captain America" olid ju sellised käib-kah märulid, Kenneth Branaghi lavastatud "Thor" ehk veidi lõbusam. Nii "Neliku" kui "X-meeste" kangelaste enamusel nappis nägu ja tegu. Esimene "Iron Man" oli vast kõigist nimetatuist üle, aga teine osa vajus päästmatult komejandi rappa. Et "Tasujais" on tegelasi rohkem, ei jõua Robert Downey ansiplik killurebimine tüütuks muutuda, vaid mõjub just parajalt doseerituna.



Üldse tuleb Joss Whedoni (vt ka "Cabin in the Woods") lavastuse kindlakäelisusele au anda. Komponendid ja tegelased on kenasti tasakaalus, film ei veni, puudub "Transformerite" ultratotrus ja "Battleshipi" impersonaalsus (kusjuures plahvatusi ja kähmlust on vähemalt samaväärselt). Kui siin üldse midagi nuriseda, siis arhipahana jääb Loki kuidagi nõrgaks. Juba Branaghi filmis ei tundunud ta isegi Thorile üksi vääriline oponent olevat. Kogu sellele tasujate gängile siin ammugi mitte. No ja traditsiooniline pseudovene keel on filmis loomulikult ka. Фак оф, Голивуд!

Aga noh, pustiki. Juba lendava laeva eest võib üht-teist andeks anda - isegi Jeremy Renneri ("Hurt Locker") üpris ebasümpaatse morda. Ja 3D pole siin nii pime kui tavaliselt. Tehnoloogia ikka areneb.



Malcolmil on õigus, et "Tasujad" ei paku midagi uut, aga samas - ega üht koomiksipõhist märulimeelelahutust vist enam palju paremini välja pidada ei anna. Ses mõttes laitmatu töö.

Eks näis, kas tänavune suvi suudab Marveli enda suurima staari Ämblikmehe ja konkureeriva putka DC Comics kassamagneti Batmani taastulekute näol midagi võrdväärset pakkuda.




Hinnanguid: IMDB (8.8/10), Rotten Tomatoes (93%), Peter Bradshaw (4/5), Roger Ebert (6/8), Tarvi (5/5), Jolt (8/10), Malcolm (7/10), Dream Scene (suurepärane).