22. mai 2012

Diktaator / The Dictator

"The Dictator", USA 2012. Rež. Sacha Baron Cohen. 83 min.


Sacha Baron Coheni "Diktaator" on komöödiana läbi kukkunud. No ei ole naljakas. Hinnang on loomulikult puhtsubjektiivne ja sõltub isiklikust huumoritajust, mis kipub inimeseti veelgi enam erinema kui lihtsalt filmimaitse.

Nali on isiklik asi. Isegi säärase üldrahvalikult tunnustatud huumoriklassika puhul nagu Rasmus Merivoo "Tulnukas" leidub dissidente, kelle jaoks see pole üldse naljakas. Mis siis veel väiksemaist fenomenidest rääkida. "21 Jump Street": mu meelest naerupomm, mõne teise jaoks saast.

Süvitsi minemata pakun oma naljataju seletuseks kolm omavahel seotud märksõna: üllatus, vabadus, värskus. Üllatus võib olla näiteks ootamatu vaatenurk, rutiinivabadus, järsk registrivahetus, harjumatu seos, kontekstivälisus. Vabadus on piirideta mäng nendesamade tähenduste, registrite ja kontekstidega. Reeglite, tavaloogika, nö terve mõistuse eiramine, süüdimatus, lapsikus (papa Freud, kes teeb oma põhjalikus naljateoorias vahet naljal, koomikal ja huumoril, väidab, et need kõik viivad meid tagasi lapsepõlve).



Värskus seostub ootamatusega: kõige paremini töötab ennekuulmatu nali. Korratud, tuttav nali ksavatab habeme ja muutub üha vähem naljakakss - näiteks lehesabade anekdoodid. Suur osa huumorist on ajas ja kohas kinni, nõuka-aegne satiir ei ütle tänapäeval enam palju. Ometi on mõned naljad on teistest pikaealisemad, vaat et ajatud - näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõdur Švejk" (1923) või Monty Pythoni esimesed hooajad (1969-1970). Näib, et mõni nali võib aastakümneid värske püsida.

Milles see värskus seisneb? Tundub, et värske peab olema eelkõige naljategemise meetod, tehnika. Üks õnnestunud nali võib küll olla pikaealine, aga samal viisil ja samal teemal lõputult uusi nalju genereerida ei saa. (Erinevalt näiteks muusikast, mida võib ühel viisil põhimõtteliselt igavesti teha. Sacha nimekaimu, 45 aastat tagasi muusikuna alustanud Leonard Coheni uue plaadi pealkiri on "Old Ideas".) Naljatehnika muutub kordustega ootuspäraseks, nalja tegevad inimesed väsivad, nali ammendub enese ja teiste jaoks. Näiteid nii mujalt kui meilt oskab vast igaüks ise tuua. Isegi Python vajus aastatega ära ja läks lõpuks laiali.

Sacha Baron Coheniga paistab samuti minevat. Väljamõeldud tegelast reaalsete või vähemalt reaalsetena paistvate tavainimestega vastandav "Borat" oli värske, vaba ja ootamatu ja seetõttu peaaegu tervikuna piisavalt lõbus, et seda veel aastaid hiljem üle vaadata. Samu võtteid kasutav "Brüno" läks mõnes mõttes, näiteks roppustes, rohkem äärmustesse, kuid ei üllatanud enam. Värskust, vabadust ja ootamatust oli vähem kui niisama nilbitsemist ja erilise huumorita šokeerimispüüdu (kuigi leidus ka säravamaid hetki nagu kodutu jõuluvana või ipodi vastu vahetatud laps.)

"Diktaatoris" on herr Cohen loobunud Borati ja Brüno mängust reaalsusega, asendades selle täiesti klassikaliselt ette valmis skriptitud komöödiaga. Tema puhul on see on samm vales suunas, mis annab tulemuseks rutiinse reakomöödia - ropema, kuid tervikuna pigem originaalile alla jääva versiooni Eddie Murphy komöödiast "Prints Zamundast". Üldjoontes jätkab Sacha ootuspärast rida: rõvetsemist, nö musta huumorit ja vähemuste solvamist, kuid lavastatud maailmas, realistliku publikuta ei avalda see kõik muljet ning mõjub üllatusteta enesekorduse, punnitatud autoparoodiana. Kordab ju keskne situatsioon - võhik võõrsil ehk välismaa veidrik New Yorgis - üks ühele Borati oma.

Lisaks paistab, et Sacha tahab nüüd võimalikult paljudele meeldida ja peab seetõttu roomama. Näiteks olmehuumor laadis "20 dollarit wifi eest? Ja mind nimetatakse rahvusvaheliseks kurjategijaks?" Või siis püüd oma tegelast laiale publikule sümpaatsemaks tuunida, sealhulgas tõsimeelse, heteroseksuaalse, igati poliitkorrektse armastuslooga. Kui Borat pilas suures osas ameerikalikkust ja poliitkorrektsust, siis nüüd oleks Sachale justkui koitma hakanud, et kõige suurem ja kasumlikum sihtgrupp on siiski seesama jõmmitüüpi jänki, keda Borat hümni pilades surmani solvas. "Diktaatoris" esineb taoline tegelane John C. Reilly kehastuses, teatades, et vihkab araablasi, kusjuures kõik välismaalased on tema jaoks araablased. Seda võiks pidada vahedaks irooniaks, kui film ei keskenduks nii silmatorkavalt vähemuste, välismaalaste ja Ameerika vaenlaste, näiteks Iraani mõnitamisele. Hetkel, mil järjekordne sõda sealkandis pole teps mitte välistatud, on säärane poliitilise peavooluga haakuv huumor umbes sama julge ja vaimukas kui imperialismi-vastased pilapildid nõukogude-aegses Pikris.

"Diktaatori" reklaamikampaania boratlik-brünolik mäng reaalsusega oli märksa naljakam kui film ise, nii et promoklippe nagu Kim Jong Ili tuhk Oscarite punasel vaibal või Roger Eberti "two thumbs up" tasub rohkem vaadata kui "Diktaatorit" ennast.

Tark poleks seda diktatuuri-teemat üldse torkima hakanud. Isegi Chaplin astus sellega kunagi omajagu pange, kuigi vast mitte nii sügavalt.




"Diktaator" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (61%), Roger Ebert (6/8), Malcolm (4/10), Dream Scene (sitt, absoluutne null).

Kommentaare ei ole :