24. mai 2012

Kümme filmisoovitust: Rainer Sarnet

Uut ja vana soovitab režissöör RAINER SARNET.



Viis vanemat

ORPHEUS (Orphée, Prantsusmaa 1950, rež Jean Cocteau). Mida kultuur ja oopium inimesega teevad.

RASHOMON (Jaapan 1950, rež Akira Kurosawa). Arvo Iho küsis mult kunagi: sa polegi näinud? - Vaata ära, hakkab parem.

UNUSTATUD ESIVANEMATE VARJUD (Тіні забутих предків, Ukraina NSV 1964, rež Sergei Paradžanov). Paradžanovi viies film, mis sündis ilmutusest, pärast mida režissöör hakkas Jumalat uskuma.

HUNDITUND (Vargtimmen, Rootsi 1968, rež Ingmar Bergman). Kriitikud on deemonid. Kui deemon sind ründab, tuleb lugeda mõttes: Kristus, heida armu mu patuse peale. Bergman on vana laps.

PUNETAB LODJAPUU (Калина красная, NSVL 1974, rež Vassili Šukšin). Tasub vaadata kõiki Šukšini filme. Mees õppis ühel kursusel Tarkovskiga, kandis kirsasid ja sinelit, omavahel olid nad nagu kass ja koer ehk nagu mats ja vurle.



Viis uuemat

PEEGEL (Зеркало, NSVL 1975, rež Andrei Tarkovski). Vurle oli oli muidugi Tarkovski. Imeline süüdimatus ja kõrgelennulisus. Ärahellitatud laps.

HIINA RULETT (Chinesisches Roulette, Lääne-Saksamaa 1976, rež Rainer Werner Fassbinder). Fassbinder teadis kõike meeste ja naiste kohta, aga jäi džentelmeniks.

TERAS JA SAFIIR (Sapphire & Steel, Inglismaa 1979-1982, rež Peter J. Hammond). Ulmeseriaal mehest ja naisest, kes saabusid kosmosest, kuid skafandreid ei kandnud.

PULP FICTION (USA 1994, rež Quentin Tarantino). Cool ja tark film. Nagu vanarahvas ütleb: Tarantinol on mõistus ja süda õige koha peal.

SURNUD MEES (Dead Man, USA 1995, rež Jim Jarmusch). Võib vaadata lõputult. On veel palju huvitavaid filme nagu "Eroticist" või "Teoreem", aga selle Jarmuschi lihtsalt peab ära mainima, sellest ei sobi vaikida.



Lisapala

SÜGISBALL (Eesti 2007, rež Veiko Õunpuu). Minu siiras kummardus.

Kommentaare ei ole :