15. mai 2012

Lahkuminek / Jodái-e Náder az Simin / A Separation

"Jodái-e Náder az Simin" / "A Separation", Iraan 2011. Rež. Asghar Farhadi. 123 min.

Seltskondlik glamuur ja tõsiseltvõetavus ei käi enamasti käsikäes. Ka Ameerika filmiakadeemia auhinna puhul mitte. Sestap tunduvad Oscareil enim tähelepanu väärivat kategooriad, mis jäävad hollivuudi glämmist juba loomu poolest eemale: dokid ja mitte-ingliskeelsed filmid. Just neis rubriikides konkureerib reeglina kogu oskari-ralli sisukaim stuff. Kui dokkide puhul on ehk põhjust rääkida liigsest USA-kesksusest, siis forin länguidž on ka sellest kallutatusest vaba.

Viis nominatsiooni kogu maailma kinoaasta mitmekesisesisusest on muidugi kole piiratud ja sattumuslik valik, ent siiski näen nende viie seas enamasti väärikaimaid kandidaate aasta parima filmi tiitlile kui akadeemia poolt muudes kategooriates, sealhulgas parima filmi omas pärjatud osutunud teosed.



Näiteks tunamullu pälvis akadeemikuilt parima filmi kuldkuju Kathryn Bigelow' "Hurt Locker", millel oli Michael Hanekese igasuguse oskarita jäänud "Valge paelaga" võrreldes üsna vähe sisukat või meeldejäävat öelda.

Mullu suunas akadeemia pilgu koduselt usa-tanumalt veidi kaugemale ja valis oma lemmikuks brittide "Kuninga kõne" ("King's Speech"). Mis oli ju äärmiselt stiilipuhas kerge kostüümidraama, aga hei, mis mõttes parem film kui Susanne Bieri "Hævnen" ("In a Better World") või Alejandro González Iñárritu "Biutiful"?



Ning tänavu jõudis akadeemia otsaga juba mandri-Euroopasse, kroonides aasta parimaks jänkide vanade vingameeste, frankide tumm-muusikali "Artist", mis kujutas endast, tõsi küll, hollivuudile ideaalselt passivat peeglikest oma vaateväljast kadunud naba imetlemiseks.

Siiski, sacrebleu, kui akadeemia samas vaimus jätkab, võib Oscari-invasioon varsti küündida Lähis-Itta. Fuck yeah! Õiglases maailmas, in a better world, oleks aga juba tänavu aasta parima filmi preemiat lõukoera ja tallena jaganud ameeriklane Terrence Malick ja iraanlane Asghar Farhadi.



Malicku mastaapse "Elupuuga" võrreldes on Farhadi "Lahkuminek" rõhutatult väike lugu - ajas ja ruumis selgelt piiritletud, traditsioonilises vormis (kuigi samuti laitmatult välja peetud). Möödunud filmiaasta tippudest rääkides niisiis rohkem "Jelena" ja "Jalgrattaga poisi" laadis pisike intelligentne draama, mille taolisi võiks põhimõtteliselt teha ka Eestis. Nii nimetatud kahe kui "Lahkumineku" puhul ei tähenda väiksus mõistagi väiksemat üldistusvõimet.

Farhadi filmi puhul on lihtne jääda kinni päritolumaa ja islami spetsiifikasse, kuid see, millest ta räägib, võib olla isegi üldinimlikum, rohkem igaüht puudutav kui meile tuttavas kultuuriruumis ja mõnevõrra abstraktsemail tasandeil tegutsevail Dardennes'idel ja Zvjagintsevil.

Kõik kolm teost uurivad õiget ja valet käitumist, eetiliste printsiipide väljendumist praktikas, aga belgia ja vene filmi vaadates tundub, et meil läänes kipub kõlblus jääma pigem puhtteoreetiliseks küsimuseks. Lõhe elu ja eetika vahel on ületamatult suur, eetilisi printsiipe kas pole või kui ongi, siis lähevad need ümbritseva tegelikkusega ületamatusse vastuollu.



"Jelena" ja "Jalgrattaga poisi" suurte küsimuste ja absoluutsete valikute ning absoluutse lahendamatuse kõrval paistavad "Lahkumineku" konfliktid ja valikud rõhutatult argised ja tuttavlikud. Meilgi lahutatakse ligi kaks kolmandikku abieludest, ka olmetülides juhuslike inimestega ega kohtuvaidlustes pole midagi erakordset.

Kõigis neis olukordades kipub õige ja vale piir ähmane olema. Ka häid lahendusi pole, valik on ikka mitme halva vahel. Näiteks lahkuminek. Mõnes mõttes võib ju nõus olla Louis C. K. mõttega, et liiga vara lahutada pole võimalik, aga selge on ka, et igal juhul kannatavad kõik, eriti lapsed, kui neid on. Vanemate patud nuheldakse ikka nende kaela. Nagu onu Remuse juttudes: sootuks süütu kannatab. "Lahkuminekus" on selleks süütuks lahutavate vanemate Naderi ja Simini laps Termeh, keda mängib režissööri tütar Sarina Farhadi.



Suhete purunemisest on tehtud rohkem häid filme kui siin viidata jõuab, kuid Farhadi puhul on lahkuminek pigem taustsüsteemiks. Peamine on juhuslik konflikt koduabiliseks palgatud võõraga. Just selles avaneb tõe ja õiguse teema täies ulatuses.

Mis on süü? Mida saab andestada? Kellel on õigus? Millal, miks ja kellele võib valetada? Nagu Aleksei Popogrebski filmis "Kuidas ma veetsin selle suve", hakkab ka siin pisimgi vale kiirelt kasvama ja ajab asja aina keerulisemaks.

Ükski tegelane pole idealiseeritud ega demoniseeritud. Tavalised inimesed, kes lähtuvad igaüks oma õigusest, sellest, mida nad sisimas õigeks peavad. Nagu me kõik oleme aldis endale andestama ülalpidamist, mis teiste puhul tunduks andestamatu. Need justkui polekski samad teod. Me mõistame suurepäraselt oma motiive, millest ainult meil endal on täielik ülevaade. Oma käitumist näeme põhjendatu ja loogilisena, eksisamme heas usus tehtuina. Ja enda kannatus on alati suurem kui teiste oma.



Seda vastuolu ei suuda lahendada ükski kohtusüsteem, ka mitte iraani oma, mis filmis näidatud kujul paistab siinse silmitu jokk-praktikaga võrreldes küll hämmastavalt süvenemisvõimeline ja mõistlik. Mõistlikkus ja vastutustundlikkus iseloomustab ka "Lahkumineku" tegelasi, tavalisi iraani inimesi. Igaühel neist, mitte ainult peategelastel Naderil ja Siminil, on eetilised kaalutlused, mis ulatuvad kitsast egoismist kaugemale.

Pole ime, et Iraan filmi Oscarile esitas. Kuigi õige õrnalt kõlab siin ka ühiskonnakriitiline noot, jätab "Lahkuminek" sealsest ühiskonnast siiski väga väärika ja täiskasvanud mulje - kusjuures jutt ei käi mingist arhailisest külaidüllist, vaid täiesti tänapäevasest urbanistlikust keskkonnast.

Usukaugele eestlasele pakub Farhadi küllap täiendavat mõtteainet, näidates seda, kuidas religioon võib panna inimese tegema eetilisemaid valikuid. Ei saa vist väita, nagu oleks selles midagi kitsalt islami-spetsiifilist, kuigi siinkandis kohtab säärast tõsiusklikkust ilmselt harvem.



Ning lisaks sellele, millest film räägib, on oluline, kuidas. Põneviku ja kohtudraamana arenev tiheda dialoogiga stsenaarium on hiilgavalt läbi kirjutatud, täis ootamatuid pöördeid. Mõni nüanss, näiteks raha kadumine ja vargussüüdistus, võib jääda hämaraks ka mitmekordsel vaatamisel, kuid terviku nautimist see ei sega. Meile tundmatute näitlejate realistlikult mõjuvat mängu kujutab operaator Mahmoud Kalari võluvalt napi esteetikaga. Meelde jääb murtud koloriit ja distantseerivad võtted läbi klaasi. Rahulik ja täpne montaaž. Meistriteos igas mõttes.

Jääb vaid loota, et Iraanist on veelgi samaväärseid filmielamusi oodata. Et sealkandis ei alga lähemal ajal sõda ja et Iraani võimud ei sunni kõiki filmitegijaid vaikima. Insallah.




"Lahkuminek" kinos: Sõprus, Artis, Katusekino. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (99% fresh), Roger Ebert (8/8), Eveli Pung (8/10), Margus Palu (äärmiselt mõjuv), Kaarel Kuurmaa, PM (pärl), Karlo Funk, Kinoleht La Strada (meisterlik).

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Siiski, Susanne Bier'i film võitiski ju parima võõrkeelse Oscari...?

joonas ütles ...

Ka "Lahkuminek" võitis selle Oscari. Ma rääkisin sellest, et "foreign language" kategooria filmid on mu meelest tihti enam ka aasta parima filmi ("best film") auhinda väärt kui viimase Oscari reaalselt saanud filmid.