21. juuni 2012

Ballaad väärtfilmidest ja rahast

Mullu sügisel kinnitas kultuuriminister Rein Lang, et tema riigi raha eest massikultuuri ei levita. Jutt käis raamatukogudest ja Barbara Cartlandist, aga kas massikult levib vaid kirjanduses?



Väärtfilmide näitamine on riiklikult toetatud tegevus. Väärtfilmilevi ja väärtkino toetavad nii Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuuriministeerium kui Kultuurkapital. Näiteks Kulka audiovisuaalse kunsti sihtkapital eraldas mullu Tallinnfilm OÜ-le lisaks muudele summadele filmikoopiate hankimiseks ja filmide rendiks väärtfilmikino Artis väärtfilmirepertuaari 18 500 eurot. Sihtasutus toetas mullu väärtfilmikino Artis 32 595 euroga. Ministeeriumi filmikunsti toetusprogrammi jaotuse "Euroopa ja väärtfilmide levitamine" raames jagati tänavu veebruaris kolmele taotlejale välja kokku 267 000 eurot.



Kultuuri kasina rahastatuse juures on need arvestatavad summad. Toome võrdluseks briti kirjaniku Barbara Cartlandi laenutushüvitise, mille puhul kultuuriminister rääkis riigi raha raiskamisest ja vajadusest raamatukogupoliitikat reformida: Cartlandile kulus aastal 2010 maksumaksja raha 1612 eurot.

Väärtfilmilevile jagab riik aga sadu tuhandeid, ja arengukavu vaadates teeb seda ka tulevikus, ilma et keegi paistaks kuigi täpselt teadvat, mis on väärtfilm.



Sõnaraamatute definitsioonid "kunstiväärtuslik film" või ka lihtsalt "väärtuslik film" ei ütle just palju. Kes on valmis määratlema, mis on ja mis pole väärtus? Või kunstiväärtus? Selgeid kriteeriume pole.

Kui ma sellest hiljuti kirjutasin, tekkis sotsvõrkudes aktiivne arutelu, mille osalistel oli sõna väärtfilm tähendusest üpris erinev arusaam vastavalt sellele, milliseid filme keegi väärtuslikuks pidas.



Kui jälgida, kuidas kinod (Artis, Sõprus, Elektriteater) või festivalid (PÖFF) väärtfilmi silti pruugivad - kas siis reklaamiks, raha taotlemiseks või millekski muuks - läheb pilt üha segasemaks. Olgu väärtkino või väärtfilmifestival: kava ulatub seinast seina, dokkidest multikateni, kõrgkunstist kriminullini, romkommist splätterini.

Väärtfilmiks paistab niisiis sobivat pea iga film ja väärtkinoks iga kino. Terminoloogiline segadus on nii suur, et isegi Artise kino haldavat osaühingut Tallinnfilm juhtinud Henry Kõrvits tunnistas oma ametiajal, et ei tea, mis on väärtfilm (EE 11.03.2012).



Sõna väärtfilm üldist kasutuspraktikat jälgides võib ju väita, et kõige sagedamini mõeldakse selle all kunstkino (arthouse) või autorikino (auteur cinema). Väärtfilmilevi toetamise poliitikat see siiski selgitada ei aita: need terminid on küll veidi piiritletumad, kuid rahastamise aluseks ikka liig ebamäärased.

Pealegi, nagu öeldud, ei piirdu toetatav väärtfilmilevi või väärtfilmikinode repertuaar sugugi kunst- ega autorikinoga. Näiteks Artises pidevalt linastuvaid romkomme nagu "Õrnad tunded" on ilmselt märksa lihtsam seostada Cartlandi loomingu kui kunst- ja autorikinoga.

Kui riigi mätta otsast vaadates pole mõistlik kulutada maksumaksja raha Cartlandile, nagu kultuuriminister on öelnud, siis kas on mõistlik seda kulutada Audrey Tautoule? Kas see ei ole massikultuur?



Kui minister leiab, et raamatuid on võimalik ja mõistlik jagada väärtuslikeks ja väärtusetuiks ning ühtesid toetada, teisi ei, siis pole mingit põhjust mitte filmidega samuti talitada. Vahetegemine pole ei lihtsam ega keerulisem kui raamatute puhul. Segasest väärtfilmi mõistest tuleks seejuures kas loobuda või siis selgelt defineerida, millised filme peetakse väärtuslikuks.

Kuidas seda teha? Paar lihtsat printsiipi. Esiteks ei ole mõtet toetada ükskõik milliste Euroopa filmide levi nagu praegu. Euroopas tehakse kaks korda rohkem filme kui USAs. Sellest, et film on valminud Euroopas, ei saa automaatselt järeldada, et tegu on toetust vääriva filmiga. Väärtuslikuks pidada ja toetada on mõtet auhinnatud filmide näitamist, olgu nad toodetud kus tahes.



Esimene lahendus on niisiis fikseerida toetatavate preemiate nimekiri Euroopa Filmiakadeemia auhindadest ja Cannes'ist kasvõi PÖFFini. Sama nomenklatuuri põhjal saab eraldi toetada filmiklassika taaslinastumist, mis praegu on vaeslapse osas.



Teiseks, et põhiseaduse järgi peab riik toetama eesti kultuuri, siis tuleb väärtuslikuks pidada kõiki eesti filme, nii uusi kui vanu, ja toetada eelisjärjekorras nende linastumist. Kultuuriministeeriumi väärtfilmiprogrammi nõuetes toodud vahekord 60% euroopa filmi, 10% eesti filmi peab muutuma.

Eesti filmide vähene linastumine kinodes on nende napi vaadatavuse olulisemaid põhjusi ja suvalise euroopa seebi toetamine eesti filmi arvelt pole kindlasti see, mis tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.



Ja lõpuks - väärtfilmide leviks jagatavad toetused tuleks eristada tegevustoetustest, nähes kummakski otstarbeks ette eraldi summad. Kahtlemata vajavad väärtuslikuks peetavaid filme näitavad kinod toetusi ka üüri, seadmete rendi, haldus- ja muude kulude katteks digiteerimiseni välja.

Kahtlemata on ka neid toetusi mõistlik jagada programmist lähtudes, seades toetuse suuruse sõltuvusse väärtuslikuks peetavate filmide osakaalust selles. Kuid seejuures peaks olema selge, kui palju raha eraldatakse üüriks ja kütteks, kui palju filmide näitamiseks ja milliseid filme selle eest näidatakse.



Kui riik peab vajalikuks pidada ülal väärtkino-nimelist institutsiooni, siis peab säärane kino näitamagi ainuüksi väärtuslikke filme - näiteks eeltoodud kriteeriumite puhul eesti ja auhindu pälvinud maailma filmikunsti.



See on Müürilehele kirjutatud lugu.

20. juuni 2012

Spoilerihoiatus

Mis tunne on, kui lähed kinno ja kassasabas arutatakse valjusti selle filmi lõppu, mille pärast sa sabas seisad?



Selle kogemiseks ei pea kinno minema. Piisab, kui lugeda filmiarvustusi eesti päeva- ja nädalalehtedest. Süžee ümberjutustamine on meie lehekriitika leivanumber ja kaubamärk. Mitmed sulesepad sellega piirduvadki, püüdmata omalt poolt vähimatki hinnangut ega tõlgendust lisada. Rubriigi nimi on film, aga võiks pigem olla spoiler.



Kirjutajana tean, et lehes saab honorari tähemärkide eest ja saan aru, et süžeed kirjeldades on kõige lihtsam pinda täita, aga mulle kui lugejale ei anna see midagi. Vähe sellest, see ohustab mu filmielamust. Sestap väldin neid lehelugusid enne filmi nägemist nagu tuld. Keeruline see ei ole. Esiteks kirjutatakse lehtedes haruharva filmidest, mida ma näinud ei ole, teiseks hoolitseb enamus lehti oma maksumüüri taha maetud veebidega ise selle eest, et neid ei loetaks.



Pärast filmi nägemist huvitavad mind muidugi kõikvõimalikud käsitlused, millel midagi öelda on. Ja põhjalikumat analüüsi võib olla raske või võimatu teha viitamata filmi detailidele, mis võivad ühtlasi olla ka spoilerid.

Mitte et neid analüüsivaid lugusid meil nüüd eriti kuskil avaldataks peale Sirbi ja Kinolehe. Päevalehtedes pole ju kultuuri jaoks ruumi. Ekspressis on ka aeg-ajalt midagi, ja veelgi harvem ilmuvais lehtedes nagu KesKus ja Müürileht. No ja siis on veel TMK.



Kuid filmivaatajana ei lähe loo autori raskused spoilerdamata kirjutamisel mulle korda. Vahet pole, kas kriitik ei mõista või ei tunnista spoilerit kui probleemi. Lugejat ei morjenda, kas autor ei oska, ei viitsi või ei taha tema huvidega arvestada. Mingil juhul ei jäta ma juhusliku lehearvustaja otsustada, kas süžeepöörded ja puänt olid seekord ikka piisavalt olulised, et need välja lobisemata jätta või mitte.

Seetõttu, kui ma üldse midagi enne filmi vaatamist loen, siis blogisid, kes ilmutavad võrratult suuremat spoileriteadlikkust ja lugejast hoolimist.



Sama soovitan kõigile. Enne filmi vaatamist ei maksa lugeda allikaid, mille puhul sa pole enam-vähem kindel spoilerivabaduses või vähemalt spoilerihoiatuste andmises.

Kas ja kui palju selliseid allikaid leidub, on iseküsimus. Roger Ebert, küllap maailma tuntuim filmikriitik, kirjutas kunagi, et arvustajal, keda filmitegelase käitumine üllatas, pole õigust spoilerdades teistele sama kogemust keelata. Ometi jutustas ta äsja "Prometheuse" arvustuses pea terve filmi ümber, lisades sellele omalt poolt õige vähe. Nagu tüüpiline eesti filmikriitika, võta või jäta.

Filme lõpuni tutvustavaist treilereist ja sünopsistest ma parem ei hakka rääkimagi. Neid tark niikuinii ei puutu.

18. juuni 2012

Prometheus

"Prometheus", USA 2012. Rež. Ridley Scott. 124 min.


Aastal 2007 ulus vaid tuul "Alieni" sarja varemeis. Stuudio XX Sajandi Rebane oli legendaarse tulnukasaaga kahe AVP-nimelise radioaktiivse saastapommiga peaaegu maatasa teinud. Viimased elatanud alieni-kummardajad, kes veel endiste aegade hiilgust mäletasid, kiskusid oma rüüd lõhki, raputasid tuhka pähe ja kisendasid lakkamata. Tundus, et kõik on kadunud.

Õrn lootuskiir vilksatas alles kaks aastat hiljem, kui oma hävitustöö tõhususest kohkunud Reinuvader teatas, et püüab purustatud katedraali taastada - koos selle algse arhitekti Ridley Scottiga. Režissöör ise väljendas veendumust, et sci-fi on pärast 1968. aastat surnud - nagu kogu Lääne filosoofia koosneb ainult joonealustest märkustest Platoni teostele, nii pole järgnev ulmekino teinud muud kui Kubricku "Kosmosedüsseiat" jäljendanud või sellele viidanud. Tänapäeva ulmekad loodavad liialt eriefektidele ja nõrkadele lugudele, arvas Scott, kes on ise oma lavastajakarjääri algul loonud kaks vaieldamatu klassika staatuses ulmefilmi "Alien" (1979) ja "Blade Runner" (1982).

Nüüd, söör Ridley kolmveerandsajandise juubeli eel, sai tema kolmas skifi valmis. See "Prometheuse" nime all linastunud alieni-päästmisprojekt paistab Scotti sõnu kinnitavat: efektid võimsamad, lugu nõrgem kui kummaski kolme kümnendi taguses filmis. See-eest on "Prometheus" ambitsioonikam kui nood kahe peale kokku.



Scott on alati suur vormimeister olnud, aga "Prometheus" ei panusta sugugi vaid visuaalile, Dariusz Wolski kaamerale ja Scotti pikaajalise abimehe, peakunstnik Arthur Maxi juhitud disainileegionile. Scott ei lähe ka mütsiga lööma ega kindla peale välja, soojendades end pelgalt varasema žanrireputatsiooni õdusas kumas. "Prometheus" püüab ületada nii "Alieni" kui "Blade Runnerit". Eesmärk on luua uus "Kosmosedüsseia", kui mitte midagi veel enamat.

Endale ealiselt lähima "Prometheuse" tegelase, omanimelist korporatsiooni juhtiva Peter Waylandi suu läbi esitab vanameister Scott küsimusi, mida ta samas nimetab inimkonna kõigi aegade tähendusrikkaimaks. Aga erinevalt viis aastat nooremast põlvkonnakaaslasest Terrence Malickust ei arva Scott, et neid küsimusi võiks küsida või päästmist otsida ükskõik millal ja ükskõik kus - kodus, kontoris või liftis. Tuleb füüsiliselt kohale minna nagu Tarkovski Stalker.

Niisiis proovib Scott esiteks hüpata üle kolmkümmed aastat noorema iseenese varju. Teiseks pistab ta rinda suurimate auteuridega, sealhulgas olümposlase Kubricku endaga, just nagu titaan Prometheus esitas väljakutse kõigeväelisele Zeus-isale. Lootusetu väljakutse on ikka liigutav, selles on heroilist suurust. Tahta võimatut on meie saatus ja nii edasi. Aga meenutame, et võistlus käib ju surnud alal. Kuivõrd midagi uut pole enam võimalik teha, siis tuleb postmodernistlik suurteos kokku monteerida enam või vähem tuntud tsitaatidest.

Filmidest on "Prometheuse" allikaiks esmalt kolm juba nimetatud ulmeklassikut. Scott võtab "Blade Runneri" ja "Kosmoseodüsseia" filosoofilised teemad ja valab need "Alieni" lihaliku õuduspõneviku vormi. Edasi tulevad riburada pidi: kõrbes oma identiteeti otsiv Araabia Lawrence, ülejäänud kolm "Alieni" saaga filmi, "Night of the Living Dead", "Angaar 18", "Stargate" ja mis kõik veel.



Kirjalike allikate valik on veelgi mitmekesisem, alates piiblist (eelkõige loomisloost), Prometheuse müüdist, Miltoni "Kaotatud paradiisist" ning lõpetades Dänikeni ufoloogiaga. Nii suurt suud, mis ei läheks lõhki, kui sinna korraga toppida kasvõi ainult pooled eelnimetatud lina- ja kirjatükkidest, pole olemas. Kogu ilma kärbseid ei õnnestu kunagi ühe hoobiga tabada.

Süžee tasandil, põnevikuna toimib "Prometheus" silmapaistvalt kehvasti, eriti just meisterlikult komponeeritud "Alieniga" võrreldes. Pidevalt luurava ja üha kasvava pinge asemel järgneb "Prometheuse" alguse mastaapsele lubadusele pöördumatu allakäik ja lagunemine - algul tasapisi, siis üha kiiremini. Mida edasi, seda tegevusrohkemaks stsenaarium muutub, ja seda igavamaks läheb, sest ei juhtu suurt muud kui üha uute juhuslike klišeede iva, üllatuse ja erilise loogikata kuhjumine.

Ka "Alieni" eelloona tundub "Prometheus" triviaalne ja ootuspärane. Üleüldse, ulmefilmina ei paku see õieti miskit uut peale paari tehnilise vidina. Surnud žanri esindaja küllap ei saagi uut pakkuda, aga häda on selles, et siinne ulme pole valdavalt isegi mitte hästi unustatud vana, vaid elementaarne ja enesestmõistetav.

"Prometheuse" süstemaatiline maailmapilt, maailma seletus on sama lünklik kui lugu. On ilmselt palju oodata, et vaataja peaks kõiki neid puudujääke teretulnud ja mõtteainet pakkuvaks salapäraks, mitte läbimõtlematuseks ja nõrgaks kokkukirjutuseks.



Lisaks tõsiseltvõetavate tegelaste puudus, mis muudab emotsionaalse kaasaelamise enam-vähem võimatuks. Kogu loo vaat et ainus köitev ja mitmeplaaniline karakter on robot David, keda võluvalt kehastab Michael Fassbender ("Häbi", "Ohtlik meetod"). Mõõdukaid vihjeid inimlikkusele ilmutab veel sarjast "The Wire" tuntud Idris Elba kapten.

Ülejäänud trupile kirjutatud rollid jagunevad kaheks: anonüümne kahuriliha ja trafaretsed kriipsujukud. Näiteks Charlize Theron oskab ju hiilgavalt bitchi mängida, aga ruumi talle jäetud ei ole. Ripley positsiooni asetatud keskne naiskangelane Noomi Rapace jätab ajuti lausa kohtlase mulje - ja see ei tulene niivõrd tema mängust, kuivõrd jällegi stsenast. Guy Pearce'i asemel võinuks sama edukalt karikatuurseks raugaks mumifitseerida näiteks Ott Leplandi või Margus Lepa - keegi ei märkaks vahet.

Vaevalt et kõiki stsenaarseid puudujääke saab ajada vaid mängufilmi vallas esimesi arglikke samme astuvate stsenaristide Jon Spaihtsi ("The Darkest Hour") ja Damon Lindelofi (telesari "Lost") kraesse. Küllap on selle päevaprae tasemel pudru peakokaks ikka maestro Scott ise.

Siinkohal tahaks kõrvalepõikena taas kord küsida, kas skifi-kino oleks ikka nii väga surnud, kui filmitööstus ei püüaks nüri järjekindlusega lõputult korrata kolme-nelja kunagi edukaks osutunud valemit. Vorbime aga järgesid, riimeike ja eellugusid ning ärme mingil juhul käidud radadelt kõrvale astu. Final frontier, my ass.

Härrased Hollivuudist, on aeg lõpetada "Alieni", "Kosmosodüsseia", "Tähesõdade" ja "E.T." imiteerimine. Seebiste standard-stsenade serveerimine ulme pähe. Ulmekirjandust, mis vääriks ekraniseerimist, on jalaga segada. No kui tõesti enamaks cojonest ei jagu, proovige kasvõi Clarke'i "Kosmoseodüsseiale" uusi järgesid vändata.



Teadagi, küsimus on rahas. Teame, et "Mars Needs Moms" ja "John Carter" (Marsilt) hävisid eepiliselt ning äsjalahkunud Ray Bradbury "Marsi kroonikaid" ilmselt nii pea kinno oodata ei maksa. Aga. Esiteks oli nende puhul häda turunduses ja teiseks - "MNM" üritas ilmselt olla uus "Wall-E" ja "Carter" kloonis "Tähesõdu".

Jutt ongi sellest, et võiks teha midagi sama originaalset kui need suured kopeeritavad omas ajas. Võtke aluseks Dan Simmonsi kauget galaktilist tulevikku kirjeldav "Hyperion" ja looge uus ulme-eepos, millel poleks Kubrickuga enam mingit seost. Tänapäeva arvutigraafika võimaluste ja hinna juures peaks olema täiesti võimalik sellise asjaga plussi jääda. Kui juba "Minority Report" kümme aastat tagasi jäi. Ja eelarved ei pea ju tingimata üheksakohalised olema. Täitsa kobeda väljanägemisega ulmet saab ka odavamalt teha. Vaadake kasvõi "Iron Skyd".

Aga tulles tagasi "Prometheuse" juurde - filmikunst on ennekõike visuaalkunst ning sel alal on kunstnikuks õppinud ja kujundajana alustanud Scott eksimatu. Prometheuse vägevat pilti kiidavad pea kõik arvustused, mida olen lugema sattunud. On kosmost, on oma ja võõrast tehnikat, on majesteetlikke maastikke, hämmastavaid hologramme ja ebamaiseid interjööre. Parim osa disainist lähtub muidugi "Alienist" ja H. R. Gigeri saatanlikust fantaasiast ning peamised möödalasud tulevad neist tumedaist allikaist eemaldumisest.

Mis puutub "Prometheuse" kolmdeesse, mida on ka omajagu kiidetud, siis mu veendumus selle tehnoloogia tarbetuses püsib, kuid olen valmis tunnistama, et kõige paremini on selle õnnetu valgust neelava viguri üpris piiratud võimalusi suutnud ära kasutada mõned vanema põlve režissöörid, kelle kilda võib nüüd arvata ka Scotti.

Paremini - tähendab eelkõige nii, et kolmdee otseselt ei häiri ja paistab mõne harva koha peal isegi efektne. No näiteks sademed näevad 3Ds head välja. Ja hologrammid.

Mathural on mõneti õigus, kui ta väidab, et 3D ei lisa vaatamiskogemusele mitte reaalsust, vaid virtuaalsust (spoilerhoiatusega viide). Ei saa vist siiski öelda, et "3D-tehnoloogia on kinematograafias seni end kuigivõrd õigustanud vaid ulmežanris". Pigem on kolmdee end õigustanud eelkõige multifilmides, mille hulka võib põhimõtteliselt lugeda ka "Avatari".



Ent teistpidi on 3D paradoksaalsel kombel kõige tõsiseltvõetavamat rakendust leidnud hoopis Werner Herzogi ja Wim Wendersi dokkides. Küsimus pole niivõrd teemas ega žanris, kuivõrd pildilises mõtlemises ja oskuses tehnoloogiat rakendada.

Aga jah, vähemalt mängufilmis ei saa seda perspektiivita kihilisust mingil juhul vajalikuks või elamust avardavaks pidada. Parimal juhul on see talutav. Nii jagabki "Prometheus" mu silmis parima ja sisukaima siiani valminud kolmdee-mängufilmi (küsitava väärtusega) tiitlit Martin Scorsese "Hugoga".

Püüame nüüd otsad kokku tõmmata. "Prometheuse" õhukest lugu, veenvate tegelaste ja uudsuse puudumist on lihtne põlata. Võrdlus üksõik millisega neljast "Alienist" ei tule talle kasuks - nagu õigupoolest kogu seos tolle sarjaga. Ja sama lihtne on armastada "Prometheuse" visuaalset efektsust.



Ent "Prometheus" pole siiski vaid järjekordne "Avatar", vaid midagi enamat kui pelk meelelahutus. Ja seda tänu julgusele käsitleda teemasid, mille kohta Maria Ulfsak-Šeripova ütleb Ekspressis "ambitsioonikas ja tüütuvõitu mäng küsimustega religioonist ja inimkonna loomise tagamaadest" (spoilerihoiatusega viide).

Just Scotti ambitsioon tegeleda suurte filosoofiliste, ontoloogiliste ja religioossete küsimustega ning selle küsimise ajalis-ruumiline haare teevad "Prometheusest" kõigist tema arvukaist hädadest hoolimata arvestatava ja meeldejääva ulmefilmi.

Scotti illustratsioon neile teemadele võib paista isikupäratu, konstrueeritud ja abstraktsevõitu, aga see kõik iseloomustab enamal või vähemal määral suurt osa ulmest, nii filmis kui kirjanduses. Mõnes mõttes on see ju žanri spetsiifika - mida suurem üldistusaste, seda vähem isiklikkust. See ei tähenda, et üldistavat mõtet või kunsti või ulmet poleks tarvis või et see ei võiks köitev olla.

"Prometheuse" vastused ei pruugi rahuldada, aga juba ainuüksi sääraste küsimuste püstitamine kõige laiemale publikule suunatud kassafilmis väärib tunnustust. Jumala, elu allikate ja inimeksistentsi mõtte järele küsimine ongi Scotti uue filmi hing. Ja tänu sellele väärib "Prometheus" korduvat vaatamist ja järelemõtlemist.




Hinnanguid (enamus arvustusi sisaldab massiivseid spoilereid, nii et ettevaatust, kui sa pole filmi näinud ega tea selle sisu kasvõi treilerite põhjal ette): IMDB (7.7/10); Rotten Tomatoes (73%), Roger Ebert (8/8), Rotten Tomatoes (74%), Mart (tungivalt soovitatud), Tarvi (5/5), Malcolm (8/10), Metsavana (8/10), Eveli Pung (8/10), Cochrane (8/10), Kaimar Palts (6/10), Urve Vilk, sekretar.ee (3/10), Mathura, Sirp (märksa sisukam kui paljud teised samas žanris), vaskuss (hea näide taaskasutusest), Aro Velmet, Sirp (Scott oskab tegutseda meisterlikult suvalises Hollywoodi žanris) Maria Ulfsak-Šeripova, EE (hinge ei ole, aga kõike muud on täie raha eest), Kristjan Rätsep (Hollywoodi kohta väga hästi tehtud), sickboysid (pettunud).

13. juuni 2012

Iron Sky

"Iron Sky", Soome-Saksamaa-Austraalia 2012. Rež. Timo Vuorensuola. 93 min.


Ei se nyt kuitenkaan ole hyvä leffa. Kuunatsidest rääkiv "Iron Sky" on pea sama kõrvulukustavalt kehvasti tehtud kui Ed Woodi legendaarne, kõigi aegade halvimaks filmiks ristitud "Plan 9 From Outer Space". Säärane halbus kätkeb endas muidugi kõva potentsiaali kultusfilmiks saamiseks ning eks seda olegi taodeldud. Nii idee, film ise kui kogu linastuseelne haip oli suunatud friikidele, eestipärasemalt öeldes nohikutele (nerds, geeks). Filmi ennast vaadates puutub esimese erinevusena Vuorensuola ja Ed Woodi taieste vahel silma soome ulmeka soliidne eelarve - 7.5 miljonit euri. Ekraanil paistab põhjanaabrite kõigi aegade kalleim linateos silma muljetavaldava aurupungi vaimus disaini ja viisakate eriefektidega. Gaasimaskid on kenad. Ja kosmoselaevad.

Kosmosedüsseia vaimus U.S. Space Ship George W. Bush pole paha, aga natside alused on veel märksa vägevamad - nii valküürid-tsepeliinid kui väiksemad taldrikud, ning eriti eht-wagnerlikult mastaapne emalaev Götterdämmerung ("Jumalate hukk"). Mõnes mõttes teeb tüse eelarve ja korralik disain filmile isegi karuteene - tekitades kõrgendatud ootusi, mida ülejäänud teostuse edvuudilik amatöörkvaliteet rahuldada ei suuda. Toda viimast võiks nimetada ka pornofilmilikuks.

Nohikute rõõmuks heldelt puistatavate kultuuriliste märksõnade seas nagu iphone, USB, Dziga Vertov ja Wing Commander ei puudu viited pornole: nabani dekolteedega iharad piigad ning füüreri vuntside võrdlemine tänapäevase bikiinipiirkonna soengumoega. Ent eelkõige lavastuse, montaaži ja näitlejatööde poolest paistab "Iron Sky" pornofilmina, millest on seks välja lõigatud. Kogu taies võidaks kõvasti loomulikkuses ja usutavuses, kui ilmuks kolmetunnine director's cut, mis sisaldaks lisaks kinoversioonile teist sama palju "Ilsa, the She Wolf of the SS" vaimus materjali. Siis ei tekitaks ka käpardlikud kähmlusstseenid mingeid küsimusi. Süžee poolest ei üllata "Iron Sky" - või ütleme eestipäraselt "Terastaevas" - suurt millegagi, kujutades endast kõikvõimalike allikate loodussõbralikku taaskasutust. Need allikad on küll väärikad nagu Kubricku "Dr Strangelove", aga siiski kisub pooleteise tunniga igavaks.

Huumor ja satiir? Üht-teist siit leiab - Chaplini lühifilm, mister Untermensch ja Soome saadik ÜROs. Täispika filmi kohta vähevõitu, kuigi poliitilise satiirina niidab "Iron Sky" kahtlemata teravamalt kui Sacha Baron Coheni "Diktaator". See pole muidugi teab mis näitaja. Soome filmidega võrreldes - kasvõi jõulu-horror "Rare Exports" oli märksa lustakam. "Terastaevas" leidub tobedust ja totrat saamatust rohkem kui tahtlikku nalja, ja P. Nukki originaali üpris loominguliselt suhtuv tõlge kipub olema lõbusam kui film ise. Natsikomöödia jaoks andestamatu viga on ka füüreri puudumine. Kui "Terastaevas" on kallis kapustnik, siis selle rip-off "Nazis at the Center of the Earth" on mudaodav kapustnik ruudus - ja ometi ajab viimane oma mehha-Hitleri ja rabavalt viletsate arvutiefektidega hetketi rohkemgi naerma.

Mille poolest "Iron Sky" siis silma paistab? Hiilgava idee ja innovaatilise viisi poolest, kuidas see teoks tehti. Nagu eesti talgufilmi puhulgi paistab protsess põnevam kui lõpp-produkt. "Iron Sky" Eesti esikal filmi esitlenud sotsmeedia-mänedžeri Pekka Ollula sõnutsi lõi netis loominguliste ülesannete lahendamisel kaasa 3000 inimest. Selle kohta on tulemus isegi väga terviklik ja tublisti kontrolli all hoitud. Lisaks panustasid fännid filmi loomisse rahaliselt: ligi kümnendik eelarvest koguti annetustest ja nänni müügist.

Nii et eelkõige on "Iron Sky" disaini, projektijuhtimise ja marketingi alal great success. Võib isegi öelda, et kampaania õnnestus paremini kui film ise - nagu ka juba mainitud "Diktaatori" või kodumaiste "Kormoranide" puhul. Ja publikumenuks pole ju enamat vajagi - meeldib või mitte, peaasi, et vaadatakse.

Ka meil siin Eestis läksid mitmed filmigurmaanid haibiga kaasa ja mõnigi pidas "Terastaevast" aasta oodatuimaks filmiks. Läksin minagi õnge ja olen valmis siiani kõrgeima hindega kinnitama, et küsitavast kvaliteedist hoolimata on tegu õpetiku vaatamisega. Lõbusad kaasvaatajad - nagu HÕFFil - on seejuures kindlasti abiks. Eks aeg näita, kas seda filmi keegi tuleval aastal enam mäletab. Aga tahaks, et sel läheks hästi, sest üks mis kindel - näitliku õppetunnina heast pealehakkamisest ja sellest, kuidas oma filmiunistus teoks teha, on "Iron Sky" mitte vähem vajalik kui eestimaine "Bad Hair Friday". Ärgake, Baltimaad, teid ootavad suured teod.




"Iron Sky" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (40% fresh), Cochrane (9/10), Eveli (7/10), Paawo (7/10), kurikirss (geniaalne), Kristjan Rätsep (meeldis), Viljar Voog, ÕL (2/5), Gert (ei avaldanud mingit muljet), Mart (veniv sisutu praht).

9. juuni 2012

Väike küpsuseksam 1947 / Mała matura 1947

"Mała matura 1947", Poola 2010. Rež. Janusz Majewski. 109 min.

Varsaeast välja kasvanud inimesed suhtuvad endast nooremaisse mitmeti. Nagu aegade alguses, nii ka siin ja praegu on levinud kaks mõtteviisi: ühelt poolt, et noored on vedelad ja hukas, teiselt poolt, et noored on tulevik ja neilt on palju õppida.

Nii ühe kui teised liini esindajad kalduvad sageli omaenese noorust idealiseerima ja mida kaugemale see ajas jääb, seda enam. Ah, kui saaks veel kordki olla õnnelik ja noor.



Milles see noorpõlve õnn ja ilu siis seisneda võiks? Stand-up-staar Louie CK peab matemaatiliselt garanteerituks, et kahekümne-aastasel inimesel pole maailmale midagi pakkuda, kuna ta pole kaks aastakümmet teinud muud kui ainult kõike endasse imenud: armastust, toitu, aipoode.

Kui nii, siis seisneb ilus aeg selles, et lapsepõlv pole veel lõppenud. Pole varjusid. Pole veel kätte jõudnud kurjad päevad ja aastad, mille kohta sa ütled: need ei meeldi mulle.



Nii või-teistpidi - kasvulood, olgu lapsepõlveromaanid või elluastumise-filmid, kalduvad olema sisu poolest ühe vitsaga löödud, ja kui nad on veel autobiograafilised, ei pruugi nad kõrvalseisjale kuigi palju öelda. Eks need esimesed sammud ja initsiatsiooniriitused ole enamasti sarnased, vahetuvad vaid kulissid. Peategelase ümber toimuv võib seega enam huvi pakkuda kui tema käekäik.



Nii on see ka 1931 sündinud Majewski noorepõlvemälestustel põhineva filmiga, mille tegelased on koolipoisid nagu ikka: piiluvad tüdrukuid, mängivad palli, viskavad lolli nalja, satuvad pahandustesse, vahel ka õpivad midagi. Märksa põnevam on pilt sõjajärgsest Poolast.

Neljakümnendad paistavad enam kui pool sajandit hiljem trööstitu ja illusioonitu ajastuna. Ameerikas tegi ilma löödud põlvkond. Jack Kerouac alustas oma hiljem raamatuks saanud teekonda just 1947.

Meil siin oli Stalin, küüditamine ja katkuhaud. Uuemal ajal on kogu seda häda ja viletsust edukalt kirjeldanud soomlanna Sofi Oksanen, kelle "Puhastuse" filmiversioon valmib juba sel sügisel.



Poolakas Majewski aga kirjeldab neljakümnendaid pea sama helgeis toonides kui Jaan Kross oma klikeaegset koolipõlve või Jens Lien norra punknoorust.

Ei mingit lakkamatut vihma, pori ega vastutuult. Sõjajärgne Kraakov on kergelt räämas, aga värvikas ja lootusrikas. Päike paistab, noortes on usku ja idealismi. Sotsialistlik võim on küll ebaõiglane, aga siiski mitte nii jälk nagu meie kandis. Inimesed elavad oma elu sellest hoolimata ja valdavalt koostööd ei tee. Kohut mõistetakse avalikul protsessil, süüalune saab end kaitsta.

Vormistuselt on "Väike küpsuseksam" sujuv ja nauditav nii kaameratöö kui leidliku montaaži poolest. Loona mitte just pingeline, pigem sihuke lüüriliste pildikeste rida, aga näitlejatööd on tugevad ja tüübid toredad nagu poola kinos tavaks. Positiivne filmike, omamoodi poola "Kevade".




"Väike küpsuseksam 1947" Artises (9. juuni 2012). Hinnanguid: IMDB (6.7/10).

1. juuni 2012

Lumivalgeke ja Kütt / Snow White and the Huntsman

"Snow White and the Huntsman", USA 2012. Rež. Rupert Sanders. 127 min.

Põhjatu eelarve, monumentaalne virtuaalkitš, nimekad näitlejad, disainitud sentiment, orkestreeritud eepika. Just säärane limonaadi-muinasjutt, milletaolist oleks pärast jubedat "Immortalsit" oodanud Tarsem Singhilt. Aga võta näpust, Tarsem tegi hoopis päris kobeda "Peeglikese" ega saanud samal ajal teha veel ühte Lumivalgekese-filmi.

Tarsemi aseaineks tuli värvata järgmine parim asi - esimene ettejuhtuv reklaamimees. Mis sest, et Rupert polnud varem täispikka mängufilmi teinud. Kusagilt peab ju alustama. Eks ole reklaam ja film nagu ühe sepiku kaks kannikat. Tarsem tegi ka kunagi reklaame.



No ja mis. Debütandi kohta imiteerib Rups ju Tarsemi täitsa tublisti. Mees on postmodernim kui Tarsem ise, kopides püüdlikult stseene kõigist mõeldavaist ja mõeldamatuist allikaist alates Jacksoni "Sõrmuste isandast" ning lõpetades Miyazake "Printsess Mononoke" ja Bessoni "Jeanne d'Arciga".

Tubli stiiliharjutus, aga sisutu. "Snow White and the Huntsmani" esimene ja suurim häda on totaalne tõsimeelsus, mille tagajärjejeks on igasuguse tõsiseltvõetavuse kadu. Tarsem, vana rebane, oskas "Peeglikeses" seda vältida.



Suures plaanis võiks uhkelt kujundatud "Lumivalgeke" siiski olla suht okei film, kui ta lähemalt vaatama hakates igast otsast ei logiseks. Mitte nüüd lausa katastroofiliselt, aga tuntavalt. Eelkõige on see kehvasti kirjutatud. Lugu on igav, korraga trafaretne ja ebaloogiline, dialoog koosneb hambutuist klišeist. Ei tekstis ega lavastuses pole tihedust ega hoogu. Mõlemat leidus märksa rohkem kasvõi Catherine Hardwicke mulluses "Punamütsikeses".

Näitlejaid on kastitud korralikke, aga tühjagi neil mängida pole. Näiteks Charlize Theron on ju suurepärane näitlejanna ("Monster", "Young Adult") ja teeb siingi nauditavat tööd, aga kahjuks on talle võõrasema rolli üheplaanilisuses vähe ruumi jäetud (võrreldes kasvõi Julia Robertsi eneseirooniaga "Peeglikeses").



Aga nimiosalisega on korralikult pange pandud. Saan aru, miks massiliselt noori neide murdva Videviku-sarja kangelanna Kristen Stewart võis tunduda produtsentidele ja marketroididele äge kassamagnet, aga. Kui vampiirilikku dekadentsi tema aneemiline kahvatus ja hädine kõhukinnisuse-miimika ka ei kehastaks - see lihtsalt ei sobi siia. Ei Lumivalgekeseks ega ammugi mitte Jeanne d'Arciks (mõelgem võrdluseks Tarsemi täiuslikult traditsioonitruule Lumivalgekesele Lily Collinsile ja Bessoni uljale Orléans'i neitsile Milla Jovovichile).

Ja lubage küsida, mis mõttes on see ilmetu hiir kauneim kogu maal, kui samas mängib kõrvalosas ulmeline iludus Lily Cole ("Doktor Parnassuse imaginaarium")?



Jääb arusaamatuks, kes on "Lumivalgekese ja Küti" sihtgrupp. Paaniline vananemishirm viitaks justkui teismelistele, sirgjooneline naivism ja infantiilne dialoog lastele. Viimastele vihjab ka vere, seksi ja frontaalse alastuse vältimine.

Kümne-aastased plikad? Pole hetkel ühtegi kuuldekaugusel, kellelt küsida, aga kas nemadki enam usuvad tänapäeval sihukest asja? Seitsme-aastased? Samas ma ei soovitaks kellelgi "Lumivalgekest ja Kütti" oma pisitütre peal testida. Reiting on õigusega PG-13: Burtoni "Peata ratsanikust" maha viksitud psühhedeelsed sünklaane-stseenid võivad lastele päris spuukid tunduda.



Muude uuema aja muinasjutufilmidega võrreldes: "Snow White and the Huntsman" on kehvem kui Hardwicke "Punamütsike". Kehvem kui Tarsemi "Peeglike". Kehvem kui Breillat' "Sinihabe" ja Marina de Vani "Pöialpoiss".

Hingetu, vaimutu, kalkuleeritud toode. Mööda kalkuleeritud.

Hinne: 4/8



"Lumivalgeke ja Kütt" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (49% fresh), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (2/5), Diana (C-).