21. juuni 2012

Ballaad väärtfilmidest ja rahast

Mullu sügisel kinnitas kultuuriminister Rein Lang, et tema riigi raha eest massikultuuri ei levita. Jutt käis raamatukogudest ja Barbara Cartlandist, aga kas massikult levib vaid kirjanduses?



Väärtfilmide näitamine on riiklikult toetatud tegevus. Väärtfilmilevi ja väärtkino toetavad nii Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuuriministeerium kui Kultuurkapital. Näiteks Kulka audiovisuaalse kunsti sihtkapital eraldas mullu Tallinnfilm OÜ-le lisaks muudele summadele filmikoopiate hankimiseks ja filmide rendiks väärtfilmikino Artis väärtfilmirepertuaari 18 500 eurot. Sihtasutus toetas mullu väärtfilmikino Artis 32 595 euroga. Ministeeriumi filmikunsti toetusprogrammi jaotuse "Euroopa ja väärtfilmide levitamine" raames jagati tänavu veebruaris kolmele taotlejale välja kokku 267 000 eurot.



Kultuuri kasina rahastatuse juures on need arvestatavad summad. Toome võrdluseks briti kirjaniku Barbara Cartlandi laenutushüvitise, mille puhul kultuuriminister rääkis riigi raha raiskamisest ja vajadusest raamatukogupoliitikat reformida: Cartlandile kulus aastal 2010 maksumaksja raha 1612 eurot.

Väärtfilmilevile jagab riik aga sadu tuhandeid, ja arengukavu vaadates teeb seda ka tulevikus, ilma et keegi paistaks kuigi täpselt teadvat, mis on väärtfilm.



Sõnaraamatute definitsioonid "kunstiväärtuslik film" või ka lihtsalt "väärtuslik film" ei ütle just palju. Kes on valmis määratlema, mis on ja mis pole väärtus? Või kunstiväärtus? Selgeid kriteeriume pole.

Kui ma sellest hiljuti kirjutasin, tekkis sotsvõrkudes aktiivne arutelu, mille osalistel oli sõna väärtfilm tähendusest üpris erinev arusaam vastavalt sellele, milliseid filme keegi väärtuslikuks pidas.



Kui jälgida, kuidas kinod (Artis, Sõprus, Elektriteater) või festivalid (PÖFF) väärtfilmi silti pruugivad - kas siis reklaamiks, raha taotlemiseks või millekski muuks - läheb pilt üha segasemaks. Olgu väärtkino või väärtfilmifestival: kava ulatub seinast seina, dokkidest multikateni, kõrgkunstist kriminullini, romkommist splätterini.

Väärtfilmiks paistab niisiis sobivat pea iga film ja väärtkinoks iga kino. Terminoloogiline segadus on nii suur, et isegi Artise kino haldavat osaühingut Tallinnfilm juhtinud Henry Kõrvits tunnistas oma ametiajal, et ei tea, mis on väärtfilm (EE 11.03.2012).



Sõna väärtfilm üldist kasutuspraktikat jälgides võib ju väita, et kõige sagedamini mõeldakse selle all kunstkino (arthouse) või autorikino (auteur cinema). Väärtfilmilevi toetamise poliitikat see siiski selgitada ei aita: need terminid on küll veidi piiritletumad, kuid rahastamise aluseks ikka liig ebamäärased.

Pealegi, nagu öeldud, ei piirdu toetatav väärtfilmilevi või väärtfilmikinode repertuaar sugugi kunst- ega autorikinoga. Näiteks Artises pidevalt linastuvaid romkomme nagu "Õrnad tunded" on ilmselt märksa lihtsam seostada Cartlandi loomingu kui kunst- ja autorikinoga.

Kui riigi mätta otsast vaadates pole mõistlik kulutada maksumaksja raha Cartlandile, nagu kultuuriminister on öelnud, siis kas on mõistlik seda kulutada Audrey Tautoule? Kas see ei ole massikultuur?



Kui minister leiab, et raamatuid on võimalik ja mõistlik jagada väärtuslikeks ja väärtusetuiks ning ühtesid toetada, teisi ei, siis pole mingit põhjust mitte filmidega samuti talitada. Vahetegemine pole ei lihtsam ega keerulisem kui raamatute puhul. Segasest väärtfilmi mõistest tuleks seejuures kas loobuda või siis selgelt defineerida, millised filme peetakse väärtuslikuks.

Kuidas seda teha? Paar lihtsat printsiipi. Esiteks ei ole mõtet toetada ükskõik milliste Euroopa filmide levi nagu praegu. Euroopas tehakse kaks korda rohkem filme kui USAs. Sellest, et film on valminud Euroopas, ei saa automaatselt järeldada, et tegu on toetust vääriva filmiga. Väärtuslikuks pidada ja toetada on mõtet auhinnatud filmide näitamist, olgu nad toodetud kus tahes.



Esimene lahendus on niisiis fikseerida toetatavate preemiate nimekiri Euroopa Filmiakadeemia auhindadest ja Cannes'ist kasvõi PÖFFini. Sama nomenklatuuri põhjal saab eraldi toetada filmiklassika taaslinastumist, mis praegu on vaeslapse osas.



Teiseks, et põhiseaduse järgi peab riik toetama eesti kultuuri, siis tuleb väärtuslikuks pidada kõiki eesti filme, nii uusi kui vanu, ja toetada eelisjärjekorras nende linastumist. Kultuuriministeeriumi väärtfilmiprogrammi nõuetes toodud vahekord 60% euroopa filmi, 10% eesti filmi peab muutuma.

Eesti filmide vähene linastumine kinodes on nende napi vaadatavuse olulisemaid põhjusi ja suvalise euroopa seebi toetamine eesti filmi arvelt pole kindlasti see, mis tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.



Ja lõpuks - väärtfilmide leviks jagatavad toetused tuleks eristada tegevustoetustest, nähes kummakski otstarbeks ette eraldi summad. Kahtlemata vajavad väärtuslikuks peetavaid filme näitavad kinod toetusi ka üüri, seadmete rendi, haldus- ja muude kulude katteks digiteerimiseni välja.

Kahtlemata on ka neid toetusi mõistlik jagada programmist lähtudes, seades toetuse suuruse sõltuvusse väärtuslikuks peetavate filmide osakaalust selles. Kuid seejuures peaks olema selge, kui palju raha eraldatakse üüriks ja kütteks, kui palju filmide näitamiseks ja milliseid filme selle eest näidatakse.



Kui riik peab vajalikuks pidada ülal väärtkino-nimelist institutsiooni, siis peab säärane kino näitamagi ainuüksi väärtuslikke filme - näiteks eeltoodud kriteeriumite puhul eesti ja auhindu pälvinud maailma filmikunsti.



See on Müürilehele kirjutatud lugu.

Kommentaare ei ole :