13. juuni 2012

Iron Sky

"Iron Sky", Soome-Saksamaa-Austraalia 2012. Rež. Timo Vuorensuola. 93 min.


Ei se nyt kuitenkaan ole hyvä leffa. Kuunatsidest rääkiv "Iron Sky" on pea sama kõrvulukustavalt kehvasti tehtud kui Ed Woodi legendaarne, kõigi aegade halvimaks filmiks ristitud "Plan 9 From Outer Space". Säärane halbus kätkeb endas muidugi kõva potentsiaali kultusfilmiks saamiseks ning eks seda olegi taodeldud. Nii idee, film ise kui kogu linastuseelne haip oli suunatud friikidele, eestipärasemalt öeldes nohikutele (nerds, geeks). Filmi ennast vaadates puutub esimese erinevusena Vuorensuola ja Ed Woodi taieste vahel silma soome ulmeka soliidne eelarve - 7.5 miljonit euri. Ekraanil paistab põhjanaabrite kõigi aegade kalleim linateos silma muljetavaldava aurupungi vaimus disaini ja viisakate eriefektidega. Gaasimaskid on kenad. Ja kosmoselaevad.

Kosmosedüsseia vaimus U.S. Space Ship George W. Bush pole paha, aga natside alused on veel märksa vägevamad - nii valküürid-tsepeliinid kui väiksemad taldrikud, ning eriti eht-wagnerlikult mastaapne emalaev Götterdämmerung ("Jumalate hukk"). Mõnes mõttes teeb tüse eelarve ja korralik disain filmile isegi karuteene - tekitades kõrgendatud ootusi, mida ülejäänud teostuse edvuudilik amatöörkvaliteet rahuldada ei suuda. Toda viimast võiks nimetada ka pornofilmilikuks.

Nohikute rõõmuks heldelt puistatavate kultuuriliste märksõnade seas nagu iphone, USB, Dziga Vertov ja Wing Commander ei puudu viited pornole: nabani dekolteedega iharad piigad ning füüreri vuntside võrdlemine tänapäevase bikiinipiirkonna soengumoega. Ent eelkõige lavastuse, montaaži ja näitlejatööde poolest paistab "Iron Sky" pornofilmina, millest on seks välja lõigatud. Kogu taies võidaks kõvasti loomulikkuses ja usutavuses, kui ilmuks kolmetunnine director's cut, mis sisaldaks lisaks kinoversioonile teist sama palju "Ilsa, the She Wolf of the SS" vaimus materjali. Siis ei tekitaks ka käpardlikud kähmlusstseenid mingeid küsimusi. Süžee poolest ei üllata "Iron Sky" - või ütleme eestipäraselt "Terastaevas" - suurt millegagi, kujutades endast kõikvõimalike allikate loodussõbralikku taaskasutust. Need allikad on küll väärikad nagu Kubricku "Dr Strangelove", aga siiski kisub pooleteise tunniga igavaks.

Huumor ja satiir? Üht-teist siit leiab - Chaplini lühifilm, mister Untermensch ja Soome saadik ÜROs. Täispika filmi kohta vähevõitu, kuigi poliitilise satiirina niidab "Iron Sky" kahtlemata teravamalt kui Sacha Baron Coheni "Diktaator". See pole muidugi teab mis näitaja. Soome filmidega võrreldes - kasvõi jõulu-horror "Rare Exports" oli märksa lustakam. "Terastaevas" leidub tobedust ja totrat saamatust rohkem kui tahtlikku nalja, ja P. Nukki originaali üpris loominguliselt suhtuv tõlge kipub olema lõbusam kui film ise. Natsikomöödia jaoks andestamatu viga on ka füüreri puudumine. Kui "Terastaevas" on kallis kapustnik, siis selle rip-off "Nazis at the Center of the Earth" on mudaodav kapustnik ruudus - ja ometi ajab viimane oma mehha-Hitleri ja rabavalt viletsate arvutiefektidega hetketi rohkemgi naerma.

Mille poolest "Iron Sky" siis silma paistab? Hiilgava idee ja innovaatilise viisi poolest, kuidas see teoks tehti. Nagu eesti talgufilmi puhulgi paistab protsess põnevam kui lõpp-produkt. "Iron Sky" Eesti esikal filmi esitlenud sotsmeedia-mänedžeri Pekka Ollula sõnutsi lõi netis loominguliste ülesannete lahendamisel kaasa 3000 inimest. Selle kohta on tulemus isegi väga terviklik ja tublisti kontrolli all hoitud. Lisaks panustasid fännid filmi loomisse rahaliselt: ligi kümnendik eelarvest koguti annetustest ja nänni müügist.

Nii et eelkõige on "Iron Sky" disaini, projektijuhtimise ja marketingi alal great success. Võib isegi öelda, et kampaania õnnestus paremini kui film ise - nagu ka juba mainitud "Diktaatori" või kodumaiste "Kormoranide" puhul. Ja publikumenuks pole ju enamat vajagi - meeldib või mitte, peaasi, et vaadatakse.

Ka meil siin Eestis läksid mitmed filmigurmaanid haibiga kaasa ja mõnigi pidas "Terastaevast" aasta oodatuimaks filmiks. Läksin minagi õnge ja olen valmis siiani kõrgeima hindega kinnitama, et küsitavast kvaliteedist hoolimata on tegu õpetiku vaatamisega. Lõbusad kaasvaatajad - nagu HÕFFil - on seejuures kindlasti abiks. Eks aeg näita, kas seda filmi keegi tuleval aastal enam mäletab. Aga tahaks, et sel läheks hästi, sest üks mis kindel - näitliku õppetunnina heast pealehakkamisest ja sellest, kuidas oma filmiunistus teoks teha, on "Iron Sky" mitte vähem vajalik kui eestimaine "Bad Hair Friday". Ärgake, Baltimaad, teid ootavad suured teod.




"Iron Sky" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (40% fresh), Cochrane (9/10), Eveli (7/10), Paawo (7/10), kurikirss (geniaalne), Kristjan Rätsep (meeldis), Viljar Voog, ÕL (2/5), Gert (ei avaldanud mingit muljet), Mart (veniv sisutu praht).

5 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

"...ja Piret Nukki originaali üpris loominguliselt suhtuv tõlge kipub olema lõbusam kui film ise: "türademaa torujürid", "türblivurr küll" (no effing way)..."

Kuskohast ma seda lahedat tõlget leida võiks?

joonas ütles ...

Eks ikka kinodest. Võid Acmest küsida, võibolla tuleb kunagi DVD ka välja.

Maletaja ütles ...

Anonüümne Tarmo:
türblivurri ma küll kinotõlkest ei näinud :)

joonas ütles ...

Tegin seansi ajal märkmeid, vaevalt et see mulle viirastus. Mu mäletamist mööda oli see stseenis, kus peategelased sõitsid kolmekesi mikrobussiga.

Anonüümne ütles ...

Tüüp avastas, et on valgeks tehtud (mikrobussi-stseen jah). "No mother-effing way" oli originaalis.

P.