1. juuni 2012

Lumivalgeke ja Kütt / Snow White and the Huntsman

"Snow White and the Huntsman", USA 2012. Rež. Rupert Sanders. 127 min.

Põhjatu eelarve, monumentaalne virtuaalkitš, nimekad näitlejad, disainitud sentiment, orkestreeritud eepika. Just säärane limonaadi-muinasjutt, milletaolist oleks pärast jubedat "Immortalsit" oodanud Tarsem Singhilt. Aga võta näpust, Tarsem tegi hoopis päris kobeda "Peeglikese" ega saanud samal ajal teha veel ühte Lumivalgekese-filmi.

Tarsemi aseaineks tuli värvata järgmine parim asi - esimene ettejuhtuv reklaamimees. Mis sest, et Rupert polnud varem täispikka mängufilmi teinud. Kusagilt peab ju alustama. Eks ole reklaam ja film nagu ühe sepiku kaks kannikat. Tarsem tegi ka kunagi reklaame.



No ja mis. Debütandi kohta imiteerib Rups ju Tarsemi täitsa tublisti. Mees on postmodernim kui Tarsem ise, kopides püüdlikult stseene kõigist mõeldavaist ja mõeldamatuist allikaist alates Jacksoni "Sõrmuste isandast" ning lõpetades Miyazake "Printsess Mononoke" ja Bessoni "Jeanne d'Arciga".

Tubli stiiliharjutus, aga sisutu. "Snow White and the Huntsmani" esimene ja suurim häda on totaalne tõsimeelsus, mille tagajärjejeks on igasuguse tõsiseltvõetavuse kadu. Tarsem, vana rebane, oskas "Peeglikeses" seda vältida.



Suures plaanis võiks uhkelt kujundatud "Lumivalgeke" siiski olla suht okei film, kui ta lähemalt vaatama hakates igast otsast ei logiseks. Mitte nüüd lausa katastroofiliselt, aga tuntavalt. Eelkõige on see kehvasti kirjutatud. Lugu on igav, korraga trafaretne ja ebaloogiline, dialoog koosneb hambutuist klišeist. Ei tekstis ega lavastuses pole tihedust ega hoogu. Mõlemat leidus märksa rohkem kasvõi Catherine Hardwicke mulluses "Punamütsikeses".

Näitlejaid on kastitud korralikke, aga tühjagi neil mängida pole. Näiteks Charlize Theron on ju suurepärane näitlejanna ("Monster", "Young Adult") ja teeb siingi nauditavat tööd, aga kahjuks on talle võõrasema rolli üheplaanilisuses vähe ruumi jäetud (võrreldes kasvõi Julia Robertsi eneseirooniaga "Peeglikeses").



Aga nimiosalisega on korralikult pange pandud. Saan aru, miks massiliselt noori neide murdva Videviku-sarja kangelanna Kristen Stewart võis tunduda produtsentidele ja marketroididele äge kassamagnet, aga. Kui vampiirilikku dekadentsi tema aneemiline kahvatus ja hädine kõhukinnisuse-miimika ka ei kehastaks - see lihtsalt ei sobi siia. Ei Lumivalgekeseks ega ammugi mitte Jeanne d'Arciks (mõelgem võrdluseks Tarsemi täiuslikult traditsioonitruule Lumivalgekesele Lily Collinsile ja Bessoni uljale Orléans'i neitsile Milla Jovovichile).

Ja lubage küsida, mis mõttes on see ilmetu hiir kauneim kogu maal, kui samas mängib kõrvalosas ulmeline iludus Lily Cole ("Doktor Parnassuse imaginaarium")?



Jääb arusaamatuks, kes on "Lumivalgekese ja Küti" sihtgrupp. Paaniline vananemishirm viitaks justkui teismelistele, sirgjooneline naivism ja infantiilne dialoog lastele. Viimastele vihjab ka vere, seksi ja frontaalse alastuse vältimine.

Kümne-aastased plikad? Pole hetkel ühtegi kuuldekaugusel, kellelt küsida, aga kas nemadki enam usuvad tänapäeval sihukest asja? Seitsme-aastased? Samas ma ei soovitaks kellelgi "Lumivalgekest ja Kütti" oma pisitütre peal testida. Reiting on õigusega PG-13: Burtoni "Peata ratsanikust" maha viksitud psühhedeelsed sünklaane-stseenid võivad lastele päris spuukid tunduda.



Muude uuema aja muinasjutufilmidega võrreldes: "Snow White and the Huntsman" on kehvem kui Hardwicke "Punamütsike". Kehvem kui Tarsemi "Peeglike". Kehvem kui Breillat' "Sinihabe" ja Marina de Vani "Pöialpoiss".

Hingetu, vaimutu, kalkuleeritud toode. Mööda kalkuleeritud.

Hinne: 4/8



"Lumivalgeke ja Kütt" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (49% fresh), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (2/5), Diana (C-).

1 kommentaar :

Anonüümne ütles ...

Milline eeskuju noor(tibi)soole: kogenematu tütarlaps, kelle printsiks saab temast silma järgi poole vanem räme lakekrants. Ehkki niimoodi paljude "muinasjutt" ju lähebki.

P.