18. juuni 2012

Prometheus

"Prometheus", USA 2012. Rež. Ridley Scott. 124 min.


Aastal 2007 ulus vaid tuul "Alieni" sarja varemeis. Stuudio XX Sajandi Rebane oli legendaarse tulnukasaaga kahe AVP-nimelise radioaktiivse saastapommiga peaaegu maatasa teinud. Viimased elatanud alieni-kummardajad, kes veel endiste aegade hiilgust mäletasid, kiskusid oma rüüd lõhki, raputasid tuhka pähe ja kisendasid lakkamata. Tundus, et kõik on kadunud.

Õrn lootuskiir vilksatas alles kaks aastat hiljem, kui oma hävitustöö tõhususest kohkunud Reinuvader teatas, et püüab purustatud katedraali taastada - koos selle algse arhitekti Ridley Scottiga. Režissöör ise väljendas veendumust, et sci-fi on pärast 1968. aastat surnud - nagu kogu Lääne filosoofia koosneb ainult joonealustest märkustest Platoni teostele, nii pole järgnev ulmekino teinud muud kui Kubricku "Kosmosedüsseiat" jäljendanud või sellele viidanud. Tänapäeva ulmekad loodavad liialt eriefektidele ja nõrkadele lugudele, arvas Scott, kes on ise oma lavastajakarjääri algul loonud kaks vaieldamatu klassika staatuses ulmefilmi "Alien" (1979) ja "Blade Runner" (1982).

Nüüd, söör Ridley kolmveerandsajandise juubeli eel, sai tema kolmas skifi valmis. See "Prometheuse" nime all linastunud alieni-päästmisprojekt paistab Scotti sõnu kinnitavat: efektid võimsamad, lugu nõrgem kui kummaski kolme kümnendi taguses filmis. See-eest on "Prometheus" ambitsioonikam kui nood kahe peale kokku.



Scott on alati suur vormimeister olnud, aga "Prometheus" ei panusta sugugi vaid visuaalile, Dariusz Wolski kaamerale ja Scotti pikaajalise abimehe, peakunstnik Arthur Maxi juhitud disainileegionile. Scott ei lähe ka mütsiga lööma ega kindla peale välja, soojendades end pelgalt varasema žanrireputatsiooni õdusas kumas. "Prometheus" püüab ületada nii "Alieni" kui "Blade Runnerit". Eesmärk on luua uus "Kosmosedüsseia", kui mitte midagi veel enamat.

Endale ealiselt lähima "Prometheuse" tegelase, omanimelist korporatsiooni juhtiva Peter Waylandi suu läbi esitab vanameister Scott küsimusi, mida ta samas nimetab inimkonna kõigi aegade tähendusrikkaimaks. Aga erinevalt viis aastat nooremast põlvkonnakaaslasest Terrence Malickust ei arva Scott, et neid küsimusi võiks küsida või päästmist otsida ükskõik millal ja ükskõik kus - kodus, kontoris või liftis. Tuleb füüsiliselt kohale minna nagu Tarkovski Stalker.

Niisiis proovib Scott esiteks hüpata üle kolmkümmed aastat noorema iseenese varju. Teiseks pistab ta rinda suurimate auteuridega, sealhulgas olümposlase Kubricku endaga, just nagu titaan Prometheus esitas väljakutse kõigeväelisele Zeus-isale. Lootusetu väljakutse on ikka liigutav, selles on heroilist suurust. Tahta võimatut on meie saatus ja nii edasi. Aga meenutame, et võistlus käib ju surnud alal. Kuivõrd midagi uut pole enam võimalik teha, siis tuleb postmodernistlik suurteos kokku monteerida enam või vähem tuntud tsitaatidest.

Filmidest on "Prometheuse" allikaiks esmalt kolm juba nimetatud ulmeklassikut. Scott võtab "Blade Runneri" ja "Kosmoseodüsseia" filosoofilised teemad ja valab need "Alieni" lihaliku õuduspõneviku vormi. Edasi tulevad riburada pidi: kõrbes oma identiteeti otsiv Araabia Lawrence, ülejäänud kolm "Alieni" saaga filmi, "Night of the Living Dead", "Angaar 18", "Stargate" ja mis kõik veel.



Kirjalike allikate valik on veelgi mitmekesisem, alates piiblist (eelkõige loomisloost), Prometheuse müüdist, Miltoni "Kaotatud paradiisist" ning lõpetades Dänikeni ufoloogiaga. Nii suurt suud, mis ei läheks lõhki, kui sinna korraga toppida kasvõi ainult pooled eelnimetatud lina- ja kirjatükkidest, pole olemas. Kogu ilma kärbseid ei õnnestu kunagi ühe hoobiga tabada.

Süžee tasandil, põnevikuna toimib "Prometheus" silmapaistvalt kehvasti, eriti just meisterlikult komponeeritud "Alieniga" võrreldes. Pidevalt luurava ja üha kasvava pinge asemel järgneb "Prometheuse" alguse mastaapsele lubadusele pöördumatu allakäik ja lagunemine - algul tasapisi, siis üha kiiremini. Mida edasi, seda tegevusrohkemaks stsenaarium muutub, ja seda igavamaks läheb, sest ei juhtu suurt muud kui üha uute juhuslike klišeede iva, üllatuse ja erilise loogikata kuhjumine.

Ka "Alieni" eelloona tundub "Prometheus" triviaalne ja ootuspärane. Üleüldse, ulmefilmina ei paku see õieti miskit uut peale paari tehnilise vidina. Surnud žanri esindaja küllap ei saagi uut pakkuda, aga häda on selles, et siinne ulme pole valdavalt isegi mitte hästi unustatud vana, vaid elementaarne ja enesestmõistetav.

"Prometheuse" süstemaatiline maailmapilt, maailma seletus on sama lünklik kui lugu. On ilmselt palju oodata, et vaataja peaks kõiki neid puudujääke teretulnud ja mõtteainet pakkuvaks salapäraks, mitte läbimõtlematuseks ja nõrgaks kokkukirjutuseks.



Lisaks tõsiseltvõetavate tegelaste puudus, mis muudab emotsionaalse kaasaelamise enam-vähem võimatuks. Kogu loo vaat et ainus köitev ja mitmeplaaniline karakter on robot David, keda võluvalt kehastab Michael Fassbender ("Häbi", "Ohtlik meetod"). Mõõdukaid vihjeid inimlikkusele ilmutab veel sarjast "The Wire" tuntud Idris Elba kapten.

Ülejäänud trupile kirjutatud rollid jagunevad kaheks: anonüümne kahuriliha ja trafaretsed kriipsujukud. Näiteks Charlize Theron oskab ju hiilgavalt bitchi mängida, aga ruumi talle jäetud ei ole. Ripley positsiooni asetatud keskne naiskangelane Noomi Rapace jätab ajuti lausa kohtlase mulje - ja see ei tulene niivõrd tema mängust, kuivõrd jällegi stsenast. Guy Pearce'i asemel võinuks sama edukalt karikatuurseks raugaks mumifitseerida näiteks Ott Leplandi või Margus Lepa - keegi ei märkaks vahet.

Vaevalt et kõiki stsenaarseid puudujääke saab ajada vaid mängufilmi vallas esimesi arglikke samme astuvate stsenaristide Jon Spaihtsi ("The Darkest Hour") ja Damon Lindelofi (telesari "Lost") kraesse. Küllap on selle päevaprae tasemel pudru peakokaks ikka maestro Scott ise.

Siinkohal tahaks kõrvalepõikena taas kord küsida, kas skifi-kino oleks ikka nii väga surnud, kui filmitööstus ei püüaks nüri järjekindlusega lõputult korrata kolme-nelja kunagi edukaks osutunud valemit. Vorbime aga järgesid, riimeike ja eellugusid ning ärme mingil juhul käidud radadelt kõrvale astu. Final frontier, my ass.

Härrased Hollivuudist, on aeg lõpetada "Alieni", "Kosmosodüsseia", "Tähesõdade" ja "E.T." imiteerimine. Seebiste standard-stsenade serveerimine ulme pähe. Ulmekirjandust, mis vääriks ekraniseerimist, on jalaga segada. No kui tõesti enamaks cojonest ei jagu, proovige kasvõi Clarke'i "Kosmoseodüsseiale" uusi järgesid vändata.



Teadagi, küsimus on rahas. Teame, et "Mars Needs Moms" ja "John Carter" (Marsilt) hävisid eepiliselt ning äsjalahkunud Ray Bradbury "Marsi kroonikaid" ilmselt nii pea kinno oodata ei maksa. Aga. Esiteks oli nende puhul häda turunduses ja teiseks - "MNM" üritas ilmselt olla uus "Wall-E" ja "Carter" kloonis "Tähesõdu".

Jutt ongi sellest, et võiks teha midagi sama originaalset kui need suured kopeeritavad omas ajas. Võtke aluseks Dan Simmonsi kauget galaktilist tulevikku kirjeldav "Hyperion" ja looge uus ulme-eepos, millel poleks Kubrickuga enam mingit seost. Tänapäeva arvutigraafika võimaluste ja hinna juures peaks olema täiesti võimalik sellise asjaga plussi jääda. Kui juba "Minority Report" kümme aastat tagasi jäi. Ja eelarved ei pea ju tingimata üheksakohalised olema. Täitsa kobeda väljanägemisega ulmet saab ka odavamalt teha. Vaadake kasvõi "Iron Skyd".

Aga tulles tagasi "Prometheuse" juurde - filmikunst on ennekõike visuaalkunst ning sel alal on kunstnikuks õppinud ja kujundajana alustanud Scott eksimatu. Prometheuse vägevat pilti kiidavad pea kõik arvustused, mida olen lugema sattunud. On kosmost, on oma ja võõrast tehnikat, on majesteetlikke maastikke, hämmastavaid hologramme ja ebamaiseid interjööre. Parim osa disainist lähtub muidugi "Alienist" ja H. R. Gigeri saatanlikust fantaasiast ning peamised möödalasud tulevad neist tumedaist allikaist eemaldumisest.

Mis puutub "Prometheuse" kolmdeesse, mida on ka omajagu kiidetud, siis mu veendumus selle tehnoloogia tarbetuses püsib, kuid olen valmis tunnistama, et kõige paremini on selle õnnetu valgust neelava viguri üpris piiratud võimalusi suutnud ära kasutada mõned vanema põlve režissöörid, kelle kilda võib nüüd arvata ka Scotti.

Paremini - tähendab eelkõige nii, et kolmdee otseselt ei häiri ja paistab mõne harva koha peal isegi efektne. No näiteks sademed näevad 3Ds head välja. Ja hologrammid.

Mathural on mõneti õigus, kui ta väidab, et 3D ei lisa vaatamiskogemusele mitte reaalsust, vaid virtuaalsust (spoilerhoiatusega viide). Ei saa vist siiski öelda, et "3D-tehnoloogia on kinematograafias seni end kuigivõrd õigustanud vaid ulmežanris". Pigem on kolmdee end õigustanud eelkõige multifilmides, mille hulka võib põhimõtteliselt lugeda ka "Avatari".



Ent teistpidi on 3D paradoksaalsel kombel kõige tõsiseltvõetavamat rakendust leidnud hoopis Werner Herzogi ja Wim Wendersi dokkides. Küsimus pole niivõrd teemas ega žanris, kuivõrd pildilises mõtlemises ja oskuses tehnoloogiat rakendada.

Aga jah, vähemalt mängufilmis ei saa seda perspektiivita kihilisust mingil juhul vajalikuks või elamust avardavaks pidada. Parimal juhul on see talutav. Nii jagabki "Prometheus" mu silmis parima ja sisukaima siiani valminud kolmdee-mängufilmi (küsitava väärtusega) tiitlit Martin Scorsese "Hugoga".

Püüame nüüd otsad kokku tõmmata. "Prometheuse" õhukest lugu, veenvate tegelaste ja uudsuse puudumist on lihtne põlata. Võrdlus üksõik millisega neljast "Alienist" ei tule talle kasuks - nagu õigupoolest kogu seos tolle sarjaga. Ja sama lihtne on armastada "Prometheuse" visuaalset efektsust.



Ent "Prometheus" pole siiski vaid järjekordne "Avatar", vaid midagi enamat kui pelk meelelahutus. Ja seda tänu julgusele käsitleda teemasid, mille kohta Maria Ulfsak-Šeripova ütleb Ekspressis "ambitsioonikas ja tüütuvõitu mäng küsimustega religioonist ja inimkonna loomise tagamaadest" (spoilerihoiatusega viide).

Just Scotti ambitsioon tegeleda suurte filosoofiliste, ontoloogiliste ja religioossete küsimustega ning selle küsimise ajalis-ruumiline haare teevad "Prometheusest" kõigist tema arvukaist hädadest hoolimata arvestatava ja meeldejääva ulmefilmi.

Scotti illustratsioon neile teemadele võib paista isikupäratu, konstrueeritud ja abstraktsevõitu, aga see kõik iseloomustab enamal või vähemal määral suurt osa ulmest, nii filmis kui kirjanduses. Mõnes mõttes on see ju žanri spetsiifika - mida suurem üldistusaste, seda vähem isiklikkust. See ei tähenda, et üldistavat mõtet või kunsti või ulmet poleks tarvis või et see ei võiks köitev olla.

"Prometheuse" vastused ei pruugi rahuldada, aga juba ainuüksi sääraste küsimuste püstitamine kõige laiemale publikule suunatud kassafilmis väärib tunnustust. Jumala, elu allikate ja inimeksistentsi mõtte järele küsimine ongi Scotti uue filmi hing. Ja tänu sellele väärib "Prometheus" korduvat vaatamist ja järelemõtlemist.




Hinnanguid (enamus arvustusi sisaldab massiivseid spoilereid, nii et ettevaatust, kui sa pole filmi näinud ega tea selle sisu kasvõi treilerite põhjal ette): IMDB (7.7/10); Rotten Tomatoes (73%), Roger Ebert (8/8), Rotten Tomatoes (74%), Mart (tungivalt soovitatud), Tarvi (5/5), Malcolm (8/10), Metsavana (8/10), Eveli Pung (8/10), Cochrane (8/10), Kaimar Palts (6/10), Urve Vilk, sekretar.ee (3/10), Mathura, Sirp (märksa sisukam kui paljud teised samas žanris), vaskuss (hea näide taaskasutusest), Aro Velmet, Sirp (Scott oskab tegutseda meisterlikult suvalises Hollywoodi žanris) Maria Ulfsak-Šeripova, EE (hinge ei ole, aga kõike muud on täie raha eest), Kristjan Rätsep (Hollywoodi kohta väga hästi tehtud), sickboysid (pettunud).

4 kommentaari :

joonas ütles ...

Filmi maaletoojale, aktsiaseltsile Forum Cinemas tahaks seoses "Prometheusega" meenutada subtiitritõlgete toimetamise vajadust. 'Mural' ei ole 'peegel', vaid 'seinamaal'. 'Our Lord' ei ole 'meie Kristus' vaid 'meie Issand'. Kui tõlge oli toimetatud, siis on need kivid toimetaja kapsaaeda.

Anonüümne ütles ...

Kui on toimetatud, siis on ka toimetaja nimi all.

Ise kahtlen veel, kas vaatama minna.

P.

joonas ütles ...

Tõlke kohta võib kinofilmides olla tõlkija nimi, firma nimi või mõlemad või mitte midagi, toimetaja nimi võib olla või mitte olla - kõik variandid on kasutusel, mingit ühtset konventsiooni ma pole märganud.

Seda, kas "Prometheust" kinno vaatama minna või mitte, on kõige lihtsam otsustada oma üldise ulmehuvi põhjal, eriti kosmose ja tulnukate rubriigis. Ütleme näiteks, et kui sulle lähevad filmidest korda nii "Kosmoseodüsseia", "Starship Troopers" kui "Moon" ja kirjanikest näiteks Simmons, Clarke või Banks või ka Strugatskid, siis tasub minna. Mitte et "Prometheus" nende kõigiga võrrelda kannataks, aga tõenäoliselt pakub see siiski huvi.

joonas ütles ...

Siiski-siiski, 2Ds üle vaadates märkasin, et 'mural' oli ikka õigesti 'seinamaal'. My bad, vabandust.