20. juuni 2012

Spoilerihoiatus

Mis tunne on, kui lähed kinno ja kassasabas arutatakse valjusti selle filmi lõppu, mille pärast sa sabas seisad?



Selle kogemiseks ei pea kinno minema. Piisab, kui lugeda filmiarvustusi eesti päeva- ja nädalalehtedest. Süžee ümberjutustamine on meie lehekriitika leivanumber ja kaubamärk. Mitmed sulesepad sellega piirduvadki, püüdmata omalt poolt vähimatki hinnangut ega tõlgendust lisada. Rubriigi nimi on film, aga võiks pigem olla spoiler.



Kirjutajana tean, et lehes saab honorari tähemärkide eest ja saan aru, et süžeed kirjeldades on kõige lihtsam pinda täita, aga mulle kui lugejale ei anna see midagi. Vähe sellest, see ohustab mu filmielamust. Sestap väldin neid lehelugusid enne filmi nägemist nagu tuld. Keeruline see ei ole. Esiteks kirjutatakse lehtedes haruharva filmidest, mida ma näinud ei ole, teiseks hoolitseb enamus lehti oma maksumüüri taha maetud veebidega ise selle eest, et neid ei loetaks.



Pärast filmi nägemist huvitavad mind muidugi kõikvõimalikud käsitlused, millel midagi öelda on. Ja põhjalikumat analüüsi võib olla raske või võimatu teha viitamata filmi detailidele, mis võivad ühtlasi olla ka spoilerid.

Mitte et neid analüüsivaid lugusid meil nüüd eriti kuskil avaldataks peale Sirbi ja Kinolehe. Päevalehtedes pole ju kultuuri jaoks ruumi. Ekspressis on ka aeg-ajalt midagi, ja veelgi harvem ilmuvais lehtedes nagu KesKus ja Müürileht. No ja siis on veel TMK.



Kuid filmivaatajana ei lähe loo autori raskused spoilerdamata kirjutamisel mulle korda. Vahet pole, kas kriitik ei mõista või ei tunnista spoilerit kui probleemi. Lugejat ei morjenda, kas autor ei oska, ei viitsi või ei taha tema huvidega arvestada. Mingil juhul ei jäta ma juhusliku lehearvustaja otsustada, kas süžeepöörded ja puänt olid seekord ikka piisavalt olulised, et need välja lobisemata jätta või mitte.

Seetõttu, kui ma üldse midagi enne filmi vaatamist loen, siis blogisid, kes ilmutavad võrratult suuremat spoileriteadlikkust ja lugejast hoolimist.



Sama soovitan kõigile. Enne filmi vaatamist ei maksa lugeda allikaid, mille puhul sa pole enam-vähem kindel spoilerivabaduses või vähemalt spoilerihoiatuste andmises.

Kas ja kui palju selliseid allikaid leidub, on iseküsimus. Roger Ebert, küllap maailma tuntuim filmikriitik, kirjutas kunagi, et arvustajal, keda filmitegelase käitumine üllatas, pole õigust spoilerdades teistele sama kogemust keelata. Ometi jutustas ta äsja "Prometheuse" arvustuses pea terve filmi ümber, lisades sellele omalt poolt õige vähe. Nagu tüüpiline eesti filmikriitika, võta või jäta.

Filme lõpuni tutvustavaist treilereist ja sünopsistest ma parem ei hakka rääkimagi. Neid tark niikuinii ei puutu.

2 kommentaari :

Kalver ütles ...

üks väike täpsustus muidu jumalast õige jutu juurde. Rohkem kui paar aastat vana filmi spoilerdamine ei ole enam kriminaalkuritegu.

Laura Palmeri tappis ta isa.

joonas ütles ...

Heh. Tõsi ta on, et see jutt puudutab eelkõige uusi, äsja kinno jõudnud filme.