9. juuni 2012

Väike küpsuseksam 1947 / Mała matura 1947

"Mała matura 1947", Poola 2010. Rež. Janusz Majewski. 109 min.

Varsaeast välja kasvanud inimesed suhtuvad endast nooremaisse mitmeti. Nagu aegade alguses, nii ka siin ja praegu on levinud kaks mõtteviisi: ühelt poolt, et noored on vedelad ja hukas, teiselt poolt, et noored on tulevik ja neilt on palju õppida.

Nii ühe kui teised liini esindajad kalduvad sageli omaenese noorust idealiseerima ja mida kaugemale see ajas jääb, seda enam. Ah, kui saaks veel kordki olla õnnelik ja noor.



Milles see noorpõlve õnn ja ilu siis seisneda võiks? Stand-up-staar Louie CK peab matemaatiliselt garanteerituks, et kahekümne-aastasel inimesel pole maailmale midagi pakkuda, kuna ta pole kaks aastakümmet teinud muud kui ainult kõike endasse imenud: armastust, toitu, aipoode.

Kui nii, siis seisneb ilus aeg selles, et lapsepõlv pole veel lõppenud. Pole varjusid. Pole veel kätte jõudnud kurjad päevad ja aastad, mille kohta sa ütled: need ei meeldi mulle.



Nii või-teistpidi - kasvulood, olgu lapsepõlveromaanid või elluastumise-filmid, kalduvad olema sisu poolest ühe vitsaga löödud, ja kui nad on veel autobiograafilised, ei pruugi nad kõrvalseisjale kuigi palju öelda. Eks need esimesed sammud ja initsiatsiooniriitused ole enamasti sarnased, vahetuvad vaid kulissid. Peategelase ümber toimuv võib seega enam huvi pakkuda kui tema käekäik.



Nii on see ka 1931 sündinud Majewski noorepõlvemälestustel põhineva filmiga, mille tegelased on koolipoisid nagu ikka: piiluvad tüdrukuid, mängivad palli, viskavad lolli nalja, satuvad pahandustesse, vahel ka õpivad midagi. Märksa põnevam on pilt sõjajärgsest Poolast.

Neljakümnendad paistavad enam kui pool sajandit hiljem trööstitu ja illusioonitu ajastuna. Ameerikas tegi ilma löödud põlvkond. Jack Kerouac alustas oma hiljem raamatuks saanud teekonda just 1947.

Meil siin oli Stalin, küüditamine ja katkuhaud. Uuemal ajal on kogu seda häda ja viletsust edukalt kirjeldanud soomlanna Sofi Oksanen, kelle "Puhastuse" filmiversioon valmib juba sel sügisel.



Poolakas Majewski aga kirjeldab neljakümnendaid pea sama helgeis toonides kui Jaan Kross oma klikeaegset koolipõlve või Jens Lien norra punknoorust.

Ei mingit lakkamatut vihma, pori ega vastutuult. Sõjajärgne Kraakov on kergelt räämas, aga värvikas ja lootusrikas. Päike paistab, noortes on usku ja idealismi. Sotsialistlik võim on küll ebaõiglane, aga siiski mitte nii jälk nagu meie kandis. Inimesed elavad oma elu sellest hoolimata ja valdavalt koostööd ei tee. Kohut mõistetakse avalikul protsessil, süüalune saab end kaitsta.

Vormistuselt on "Väike küpsuseksam" sujuv ja nauditav nii kaameratöö kui leidliku montaaži poolest. Loona mitte just pingeline, pigem sihuke lüüriliste pildikeste rida, aga näitlejatööd on tugevad ja tüübid toredad nagu poola kinos tavaks. Positiivne filmike, omamoodi poola "Kevade".




"Väike küpsuseksam 1947" Artises (9. juuni 2012). Hinnanguid: IMDB (6.7/10).

6 kommentaari :

ostrat ütles ...

Joonas, misasi on Kraakov? pliiis... :S

joonas ütles ...

Pole kuulnud? Ai-ai. Kraakov on linn Poolas, tuntud ka kui Kraakovi vorsti sünnikoht.

ostrat ütles ...

Olen kuulnud ja külastanud Krakowit..

ostrat ütles ...

Igaks juhuks lisan, et eesmärgiks ei ole nokkida aga hirrmsasti riivas silma. Kas see on miski vana levinud eestikeelne kirjaviis Krakowi puhul?

joonas ütles ...

Pooldan eestipärastamist. Poola, Kraakov, Soome, Helsingi, Argentiina on ilusam kui Polska, Krakow, Suomi, Helsinki, Argentina.

ostrat ütles ...

Su jutus on iva :)