27. juuli 2012

Pimeduse rüütli taastulek / The Dark Knight Rises

"The Dark Knight Rises", USA 2012. Rež. Christopher Nolan. 165 min.


Järjekordne film, mille puhul tasub sissejuhatuseks rääkida reklaamikampaaniast. Nolani nahkhiire-triloogia lõppvaatus on Ridley Scotti "Prometheuse" kõrval üks tänavuse kinosuve haibitumaid ja oodatumaid filme - üks neist, mille promo jõudis juba möödunud aastal isegi blogidesse.

Sedavõrd massiivseil kampaaniail on mitmetine mõju: kõrgele kruvitakse nii publiku teadlikkus, huvi kui ootused. Ühtlasi kasvab oht, et lõpp-produkt ei pruugi ülesköetud ootustele vastata.



Et nii "Pimeduse rüütli" kui "Prometheuse" puhul oli tegu järgedega ülipopulaarsetele frantsiis-seeriatele, siis ei ajanud latti kõrgele mitte ainult kampaania. Mõlemad filmid pidid sammu pidama omaenese paljude poolt klassikaks tunnistatud eelkäijatega. Enam-vähem võimatu missioon.

Kuigi "Prometheust" saatis kassaedu, olid paljud "Alieni" austajad pettunud. Uue Batmani müügimenu on veelgi suurem, ent Nolani kahe eelmise nahkhiirefilmi taustal pean tunnistama, et kolmas jäi mu ootustele alla. Kusjuures mu ootused polnud kuigi kõrged, kuna ma ei kuulu ei Batmani ega Nolani fännide kilda.



Režissöörina on Nolan kahtlemata suur vormimeister, kes väärib tähelepanu juba ainuüksi oma läbilöögifilmi "Memento" eest. Kuid see väike sajandivahetusel valminud põnevik ongi mu meelest tema parimaks saavutuseks jäänud. Visuaalse tulevärgi taga on Nolanil vaid õige veidi enamat öelda kui teisel hollivuudi ülipopulaarsel, samuti üldiselt omanäoliseks autoriks peetaval meelelahutus-lavastajal David Fincheril. Mõlema mehe tugevuseks on pigem bling kui point.

Batmanil kui koomiksikangelasel pole vast kunagi teab mis sügavat sisu olnud, ent võrreldes Joel Schumacheri 90ndate kämp-pillerkaariga suutis Nolani 2005 linastunud "Batman Begins" anda sarjale siiski tõsiseltvõetavama filmnoir-hingamise. Minu jaoks on esimene osa jäänudki Nolani Batmani-triloogia tugevaimaks ja terviklikemaks. Sellele võiks ette heita vaid veenva oponendi puudumist. Ei hõreda mokahabemega Liam Neesonist ega pahelise oiviku moega Cillian Murphyst polnud Batmanile õiget vastast.



Väärika pahalase puudumise probleemi lahendas kuhjaga kolm aastat hilisem järg "The Dark Knight", mille maine ja menu põhinebki suuresti varalahkunud Heath Ledgeri viimasel lõpetatud rollil (järgmisena ette võetud Gilliami "Doktor Parnassus" jäi Ledgeril pooleli).

Ledgeri nihilistlik psühhopaat Jokker, kelle ainsaks sooviks oli kogu maailm maha põletada, paistis nii võimas ja hirmuäratav, et Christian Bale'i surmtõsine ennastohverdav Batman jäi filmi fookusest välja. Vähe sellest - sihikindla, maiseid hüvesid põlgava Jokkeri kõrval paistis Pierrot-liku koomilisuseni traagiline rikkur Wayne/Batman paraja helliku, äpu ja piripillina.



"Tumeda rüütli" plussiks võrreldes "Batmani algusega" olid Jokkeri loodud põnevad saatanlikud dilemmad, miinuseks aga liigne pikkus ning esimese osa sirgjoonelise arenguga võrreldes kole keeruline ja segane süžee.

Lõpuosa "Pimeduse rüütli taastulek" ühendab endas eelmiste nõrgad küljed, lisamata omalt poolt ühtegi uut trumpi. Siin puudub nii konkreetne lugu kui vägev vastane. Oma maskiga väliselt Hannibal Lecterit meenutav kiilaspäine jõujuurikas Bane (Tom Hardy) jätab oma käitumisega üsna nürimeelse ja igava jõmmi mulje. Kui Ledgeri Jokker sellega hakkama ei saanud, siis see ahv küll vaevalt et kedagi tulistama inspireerib.



"Pimeduse rüütli taastuleku" süžee pastakast-imetus paistaks vast vähem silma, kui film poleks nii otsatult pikk. Kui lõviosa selle peaaegu kolmest tunnist ei koosneks tühjast emo-venitamisest Hans Zimmeri ("Lõvikuningas", "Gladiaator") sümfoonilise pateetika saatel. Ilma naljata - filmi oleks võinud lõigata poole lühemaks, see oleks ainult kasuks tulnud. Praegu jätkub viiuldamist veel pooleks tunniks pärast seda kui lugu on sisuliselt lõppenud.



Siiani võis Batmani kaubamärgi omanik DC Comics kiidelda sellega, et Nolani eelmised nahkhiire-lood andsid konkureeriva koomiksivabriku Marveli trikoofilmidele silmad ette. Tänavu on DC kord tolmu haugata. "Dark Knight Rises" võib tõsimeelse melodraamana olla küll söödavam kui Marveli "Imeline Ämblikmees", ent Marveli lõbusale all-stars-assortiile "Tasujad" see vastu ei saa.

Samas ega "Pimeduse rüütli taastulek" pole otseselt paha film. Visuaalselt on see vähemalt sama uhke kui eelkäijad. Kolmdee puudub, see on suur pluss. Nolani orkestreering on laitmatu, tippnäitlejaid on jalaga segada - alates vanameister Michael Caine'ist ja lõpetades särava Anne Hathawayga, kelle Kassnaine on kogu filmi meeldejäävaim kuju. Teist korda järjest jääb Christian Bale'i hamletlikult ebalev Batman, kellele jagub ekraaniaega suhteliselt vähe, kõrvaltegelaste varju.



Kõik kokku on uhkelt välja peetud high-end meelelahutus, ent kuklasse jääb siiski vaikselt kripeldama küsimus, kas see kolm tundi kino polnud mitte maha visatud aeg. Lisaks eelmistele filmidele johtub see mõte ka kinodes tüdimuseni kedratud treilerist, mis spoilimise kõrval lõi mulje, nagu võiks filmist oodata mingit tõsisemat ülestõusu-teemat "Fight Clubi" laadis. "You're all going to wonder how you could live so large and leave so little for the rest of us."

Miljonär Bruce Wayne'i jaoks on ebavõrdsus muidugi sama ebaoluline teema kui miljonär Tony Starki jaoks. Mõlemad on süvenenud omaenese hinnalise kõrgtehnoloogiaga kaetud naba imetlemisse. Tumeda rüütli individualistlik ühiskonnakriitika viib otseteed ultraparempoolsusse: kõva käe ja omakohtu idealiseerimiseni, mida võiks võrrelda Ku Klux Klani, või kui soovite lähemat näidet, Anders Breivikuga, kes samuti pidas end üksildaseks ennastohverdavaks rüütliks võitluses pimeduse leegionide vastu. Siit kinotulistamiseni jääb vaid kukesamm, kui sedagi.




"Pimeduse rüütli taastulek" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (9.1/10), Rotten Tomatoes (86% fresh), Roger Ebert (6/8), Tarvi (5/5), Anne (10/10), Malcolm (8/10), Eveli (8/10), Viljar Voog, ÕL (4/5), Dream Scene (tour de force), deviant (geniaalne), sickboysid (Nolan tegi seda jälle).

16. juuli 2012

Imeline Ämblikmees / Amazing Spider-Man

"The Amazing Spider-Man", USA 2012. Rež. Marc Webb. 136 min.

Ah, suvi, liibukais übermenschide aeg. Tänavune lubas tänu Marveli hoogsale "Avengersile" selles rubriigis enamat kui eelmine ("Thor", "Kapten Ameerika", "X-Men: First Class"). Marveli uus ämbliku-restart seda lubadust aga täita ei suuda, jäädes enam või vähem alla kõigile eelmainitud koomiksifilmidele peale iksmeeste. Keskpärane lugu.

Ja veel keskpärasem lugu on see, et uus "Spiderman" ei suuda niigi palju muljet avaldada kui selle otsene eelkäija, Sam Raimi arahniidi-triloogia.



Jah, ämeizing spaidermännis on korralikke näitlejaid nagu Andrew Garfield, Emma Stone või Martin Sheen. Jah, efektid ja märul on uhked. Mitte just ennenägematud, aga viisakad - kuigi erakordselt lame ja pime kolmdee suudab visuaalset muljet mehemoodi rikkuda (Dream Scene blogi iseloomustab seda igati õiglaselt kui "3D värdkino paska").



Aga igav, igav on see kõik. High-end boredom. Ja veniv, ja tüütult pikk. Mitte pooltki nii köitev kui Marc Webbi eelmine lapsuke, täiesti kobe romkomm "(500) Days of Summer".

"Hämmastav ämblikmees" viitab ennast õigustades otsesõnu teada-tuntud ideele, et maailmas on üldse ainult käputäis lugusid, aga ega sellega kogu seda klišeekuhilat nüüd küll välja ei vabanda.

Lugu looks, see on niikuinii üllatusteta, aga nii valusalt vaimutu ja tobe dialoog? Ja too James Horneri ("Titanic", "Avatar") ilgelt moosine ja pealetükkiv muusika, mis ei vaiki vaat et hetkekski? Koomiks-melodraama? Tänan, ei.

Kui vaatad sel suvel ainult ühe trikoofilmi, siis "Imelise Ämblikmehe" võid rahumeeli vahele jätta.




Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (74% fresh), Roger Ebert (7/8), Viljar Voog, Õhtuleht (4/5), Cochrane (7/10), Eveli (6/10), Dream Scene (küünitab songa saamise äginaga keskpärasuse redelipulga poole, aga ei ületa seda mitte kunagi).

6. juuli 2012

Lolita

"Lolita", USA 1962. Rež. Stanley Kubrick. 152 min.

Vältisin seda filmi kaua, kuna teema ei tundunud kuigi köitev. Lolita-eas õhinal neelatud Nabokovist on vaid ähmane mälestus ja hiljem nähtud Jeremy Ironsiga ekraniseering ei jätnud erilist muljet.

Lolita nimi kõlab praeguseks ju nagu odav exploitation. Sõjajärgseil kümnendeil, seksmässu künnisel oli pedofiilia kahtlemata oh-kui-julge ja ah-kui-kõditav teema, kuid pool sajandit hiljem tulvab sellealast inffi uksest ja aknast, porrist rääkimata, ning avalik huvi teema vastu on vähemalt siinmail küllalt tagasihoidlik.



Kubricku "Lolital", nagu ma filmi vaadates rõõmuga avastasin, on seksi ja pedofiiliaga üsna vähe pistmist. Lolita osatäitja Sue Lyon oli võtete ajal neliteist ja lapselikkusest kaugel. (Muide, meie praeguse seaduse kohaselt on seks neljateistaastasega lubatud, kuigi paljud - näiteks Peeter Võsa või Kristlik Foorum - seda heaks ei kiida.) Selleks, et noorukeses Lyonis varaküpset naist näha, ei pea olema mingi erilise sättumusega ega isegi meessoost. Kairi Prints märgib Kinolehes: "Sue Lyon ei ole ju enam nümfett, vaid lihtsalt väga ilus väga noor naine."

Nagu Jack Nicholson "Käopesas" McMurphyna ütles: "When you get that little red beaver right there in front of you, I don't think it's crazy at all."



Ameerika tsensorite valvsa pilgu all valminud film noort Lyonit muidugi nii ei vaata. Kubricku "Lolita" on karske nagu leeritund, perverssusi ega üldse mingit erootikat siit otsida ei maksa. Selle asemel on eht-kubrickulikult halastamatu satiir, mis küsib süü ja normaalsuse järele, andmata selgeid, lihtsaid või üheseid vastuseid.

Kubrick ei usu, et inimesed oleksid loomult head ja et ühiskond muudab nad halvaks. "Lolita" väljendab seda veendumust sama selgelt kui "Tapmine", "Kellavärgiga apelsin" või "Barry Lyndon". Noorust jumaldav Humbert Humbert on samasugune koomiline omaenese ihade ja saatuse mängukann nagu kriminaal Johnny Clay, vägivaldur Alex või avantürist Barry.



Kubricku "Lolita" esimene ja viimane sõna on "Quilty". Guilty? Süüdi? Kas iha on süü? Või keelatud iha teostamine? Mis on üldse süü? Kaasaegse seaduse ja moraali silmis oli Humbert ilmselt süüdi seksuaalsuhtes alaealisega (kes keda võrgutab, on omaette küsimus). Filmis paistab aga Humberti süü - ja ühtlasi kuritöö, mis toob kaasa karistuse -, seisnevat mitte niivõrd illegaalses ihas, kuivõrd kompromissitus armastuses Lolita vastu. Tell me now where was my fault in loving you with all my heart.



Normaalsusega pole mitte vähem segased lood. Vananeva Humberti kiindumus noore plika vastu väljub küll normi piiridest, kuid tema kirg noore Dolores Haze'i vastu on siiski sügavam ja kogu oma koomilisuses vähem naeruväärne kui tüdruku ema, tavamõistes igati normaalse Charlotte Haze'i paaniline koketerii sihiga iga hinna eest tanu alla saada.

Tütar, normaalne keskmine koolitüdruk Lolita omakorda põlgab normaalsust, peab seda igavaks ja tüütuks, püüab selle eest põgeneda. Charlotte on filmis esitatud tuhmi ja haletsusväärse kanana, Lolita aga südametu, pealiskaudse ja tühise tibina. Seda võiks nimetada normaalsuse mõiste dekonstrueerimiseks, tühistamiseks.



See kõik on huvitav ja nauditavalt üles võetud, nagu Kubrickul tavaks. Miinuspoolelt pean tunnistama, et ei mõista hästi Kubricku vaimustust Peter Sellersist ega tema otsust Sellersit nii "Lolitas" kui "Dr Strangelove'is" sedavõrd kesksel kohal ja nii paljudes rollides korraga rakendada. Kiidetud mitmekülgsuse asemel näen ma Sellersi tolatsemises ühtlaselt paksu värviga antud laadakomejanti, mis kisub mõlemad filmid rohkem farssi kui neile kasuks tuleb.

Pealt viiekümnese James Masoni tõsimeelne ja hädine intellektuaal Humbert, kes meenutab korraga Sam Neilli ja Martin Veinmanni, on oma traagikoomilises armuvalus tublisti nüansirikkam ja naljakam.



Intelligentne ja lõbus film "Lolita" igal juhul. Igati väärikas Kubrick. Aga seda, kes on nümfett, siit teada ei saa. (Ei saa ka Varraku välja antud Jay Schneideri "1001 filmist", kus selle sõna eesti vasteks on muu hulgas pakutud nümfomaan). Selleks tuleb ikka Nabokovi poole pöörduda.




"Lolita" Katusekinos (R, 6. juuli 2012). Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (98% fresh), Andres Laasik, EPL (võrratu lugu tüdrukust, kes veab enda külge küpse mehe õrnimad tunded), Kairi Prints, Kinoleht (haige armastuse lugu võrratus visuaalses võttes), Sven Vabar, Sirp (Kubricku filmid on sisuliselt täiesti tühjad, mõttetud).

5. juuli 2012

Barry Lyndon

"Barry Lyndon", Inglismaa-USA 1975. Rež. Stanley Kubrick. 184 min.

Inglise XIX sajandi satiiriku William Makepeace Thackeray barokse kelmiromaani ekraniseering "Barry Lyndon" on Kubricku "Kosmosedüsseia"-järgsetest filmidest vast vähim tuntud, kuid vaatemänguna mitte vähem erakordne või tähelepanu väärt kui need teised.



Siin on uhkete kostüümide ja võttepaikade, aga eelkõige elektrivalguse vältimise abil muljetavaldavalt visualiseeritud XVIII sajand. Tehniliselt on "Barry Lyndon" tuntud kui universumi suurima auguga film: NASA tehnikast pärit 0.7 avaga obje lasi tubased stseenid küünlavalgel üles võtta. Kosmilise avaga kaasnev sügavusteravuse puudumine loob unenäolise pehmuse.



Kogu film on sulaselge silmarõõm peab-nägema rubriigist. Olgu selle ajastukujutus autentne või mitte - võluvalt maaliline on see igal juhul. Mõelgem kasvõi duellile kabelis, mille aknaist langevate valgusvihkude vahel lendavad tuvid - puhas John Woo, kas pole? Ja kogu seda ilu saadab eht-kubrickulikult tõhus heliriba eesotsas tunnusmuusika, Händeli sarabandiga.



Loona pole "Barry" vaataja suhtes aga kuigi vastutulelik.

Esiteks ajastukohane majesteetlik aeglus, mis meenutab sajanditetagust aja kulgu. Kolm tundi kestva "Barry" samm on vaat et veelgi vaoshoitum kui "2001" oma.

Teiseks väldib Kubrick sentimentaalseid ja melodramaatilisi stampe, mis kuuluksid justkui kohustuslikult kostüümidraama kui žanri juurde (mõelgem näiteks kasvõi taanlaste tänavusele emopornole "Kuninglik armulugu", mis räägib sestsamast XVIII sajandist). "Lyndonis" puudub kogu too žanriomane siirup, seep ja ettearvatavus. Kelmiloo seikluslik süžee areneb suundades, mille ootamatust kahandab vaid ees ootavat aeg-ajalt fatalistlikult ennustav jumalik jutustaja, kes ei luba publikul sündmustele vahetult kaasa elada.



Turvalisi klišeid ei paku "Barry Lyndon" ka tegelaste näol. Kubrick jälgib oma karaktereid ehk veidi suurema sümpaatiaga kui varem, aga siiski küllalt jahedalt ja distantseeritult, sundides oma neutraalse huviga sipelgaid vaatleva entomoloogi pilgu ka publikule peale.



Kubricku filmidele tavapäraselt omaseist tugevaist näitlejatöist hoolimata ei paku samastumisvõimalust ei nimitegelase (Ryan O'Neal) süüdimatu oportunism, leedi Lyndoni (Marisa Berenson) passiivne kannatus ega lord Bullingdoni (Leon Vitali) pisihingeline viha. Kui üksikud traagilised hetked välja arvata, on tegelaste aadellikud maneerid ja egoistlikud püüdlused esitatud pigem naeruväärsetena. Jutustaja võtab loo kokku Koguja kombel, resigneerunult kõige tühisust nentides.



Pole ime, et "Lyndon" ei saavutanud omal ajal loodetud publikumenu. See pole kergelt avanev film. Kubrickut nimetatakse tihti režissööride režissööriks - mitte ülivõrde tähenduses, vaid ses mõttes, et kolleegid hindavad teda kõrgemalt kui publik või kriitikud.

Tundub, et ametivendade Kubricku-austus lähtub lisaks muljetavaldavaile teostele ühelt poolt Kubricku originaalsusest ja sõltumatusest, teiselt poolt tehnilisest virtuoossusest ja põhjalikkusest.



Sõltumatus tähendab siinkohal, et Kubrick suutis filmikunstnikuna jõuda kadestusväärt staatusse, kus tema valikuid ei dikteerinud ei stuudiod ega püüe vaatajale vastu tulla või odavat populaarsust saavutada. Originaalsuse tagab juba kasvõi romantiliste ja perekesksete stampide pea täielik vältimine, mida nimekad hollivuudi lavastajaid üldiselt ei söanda, ei taha või ei saa endale lubada.



Teiseks käib Kubricku meisterlikkus nii visuaalkunstniku kui lavastajana käsikäes üldiselt perfektsionismiks nimetatava põhjalikkusega. Tema erakordselt pika aja jooksul, tohutu hoolega ette valmistatud ja viimistletud filmid on kaasrežissööridele kvaliteedi ja pühendumise eeskujuks.

"Barry Lyndonis", mida on ääri-veeri oma lemmik-Kubrickuna maininud Martin Scorsese, on kõik see selgelt näha. Film nagu eakas linnaseviski. Iseloomuga film, mitte igaühele.

Hinne: 7/8



"Barry Lyndon" Katusekinos (N, 5.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (94% fresh), Roger Ebert (7/8), Gendri (5/5), Triin (suurepärane), Tarmo Õuemaa (vaat et üks lemmikfilme), Siim Rohtla, Kinoleht (šedööver).

4. juuli 2012

Tapmine / The Killing

"The Killing", USA 1956. Rež. Stanley Kubrick. 83 min.


Röövi-kriminull "The Killing" pole Kubricku esimene täispikk film, nagu Katusekino sünopsis väidab, vaid kolmas, küll aga peetakse seda noore režissööri esimeseks oluliseks ja küpseks teoseks.



"Tapmine" on küll žanrifilm ja stiilipuhas film noir, kuid seda Kubricku hilisema loominguga võrreldes on mehe isikupärane käekiri juba selgelt näha. Keeruline, ajas edasi-tagasi liikuv struktuur on põhjalikult komponeeritud, läbi kirjutatud ja lavastatud. Silmapaistvalt uhke valguse ja varju mäng on väidetavalt vähemalt sama suurel määral fotograafia-taustaga 28-aastase Kubricku kui temast pea kaks korda vanema veteranoperaator Lucien Ballardi teene. Lisaks süngelt illusioonitu vaade inimloomusele ja satiiriline huumor.



Aga "Killing" pakub ikka märksa enamat kui pelgalt ajaloolist või Kubricku-loolist huvi. Omas žanris on see siiani väga nauditav film. Kõrgeimat hinnet ei pälvi "Tapmine" mu käest ainult sellepärast, et ma pole teab mis krimifänn. Aga suurepärane linateos on see siiski, ja nagu Kubrick enamasti, soovitatav neilegi, kes vanast kinost üldiselt palju ei pea.

Nii "Killingut" kui aasta hilisemat "Paths of Gloryt" tasub igal filmihuvilisel vaadata. (Tasub muidugi ka kõiki järgnevaid Kubrickuid, kui ehk kõrvale jätta "Spartacus", mille juures maksis staar Kirk Douglase sõna rohkem kui režissööri oma.)



Quentin Tarantino esimeste ja ühtlasi parimate filmide "Reservoir Dogs" ja "Pulp Fiction" eeskujuks paistab "The Killing" olevat enama kui vaid vaatepunktide paljususe, flashbackide või mittelineaarse ajakäsitluse poolest. Sarnane on ka küünilisepoolne vaimukus, gängsta-filosoofia, distantseeritud suhtumine oma tegelastesse ja üldine paatos.



Nii Kubricku kui Tarantino läbilöögiteosed illustreerivad Murphy seadust. "Killingut" on seetõttu sageli nimetatud eksistentsialistlikuks - ent tõdemus, et inimene mõtleb, Jumal juhib on iidsem kui see sõjajärgseil aastail parasjagu moes olnud filosoofia.

Juba kuningad Oidipus ja Heroodes pidid tuhandeid aastaid enne vene peaministrit Viktor Tšernomõrdinit nentima: "Хотели как лучше, а получилось как всегда".




"Tapmine" Katusekinos (K 4.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (97% fresh), Forza (9/10), klm (ei koti), Rainer Sarnet, Kinoleht (väga head näitlejatööd ja intrigeeriv dialoog, nagu Kubrickul tavaks).

3. juuli 2012

Full Metal Jacket

"Full Metal Jacket", USA 1987. Rež. Stanley Kubrick. 116 min.

Kui Kubrick oma täismetallist jakiga kinodesse jõudis, oli Vietnami sõda ekraanidel juba sama hästi kui lõppenud. Teised filmiloojad olid kunagisest suurest uuendajast ette jõudnud, nagu märgib paar aastat pärast režissööri surma valminud dokk "Stanley Kubrick - a Life in Pictures".

Tõepoolest: Cimino "Deer Hunter" 1978, Coppola "Apocalypse Now" 1979, Stone'i "Platoon" 1986. Ja veteranide sõjajärgseid kohanemisraskusi kajastav Ted Kotcheffi "Rambo: First Blood" 1982.



Kuid iseärakuna tuntud Kubrick suutis siiski sõda uue nurga alt vaadata ja püstitada endale järjekordse üle aegade kõrguva monumendi. "Full Metal Jacket" on Kubricku aukartustäratava filmograafia tippe. Kõik režissööri traditsioonilised tugevad küljed on esindatud: võimas visuaal ja vägev helikujundus, rutiinivaba lähenemine teemale ja süžeele, lõputute duublite abil saavutatud kaadrite ja rollide täiuselähedane lihvitus.

Uue joonena on lavastaja viiekümnendais eluaastais muutunud tõsisemaks, tema tegelased aga inimlikumaks ja mitmeplaanilisemaks. Esmakordselt paistab, nagu oleks Kubrick hakanud neist vähegi hoolima. "Dr Strangelove'i" või "Kellavärgiga apelsini" intellektuaalset konstrueeritust, karikatuurseid tegelasi ja jõhkrat koomikat asendab jõhker realism.



Tõeläheduse muljet süvendab taotluslik ideoloogiline neutraalsus. Erinevalt omaenese kolmkümmend aastat varasemast, samuti väga tugevast sõjafilmist "Kuulsuse rajad" ("Paths of Glory") ei kritiseeri Kubrick siin otseselt sõda ega sõjaväge, vaid võtab neid kui paratamatut antust. "Full Metal Jacket" vaatleb inimese hakkamasaamist ebainimlikus olukorras, just nagu kümme aastat hiljem Terrence Malicku "Peen punane joon" ("Thin Red Line") või veel kümme aastat hiljem Samuel Maozi "Liibanon".

Kõik sõjad on üldjoontes sarnased ja Vietnam ei puutu Kubrickul väga otseselt asjasse. Sõdurpoisid ei saa isegi õieti aru, mida nad sel kaugel Aasia maal teevad.


You think we waste gooks for freedom? If I'm gonna get my balls blown off for a word... my word is poontang.

"Full Metal Jacket" uurib pigem üldiselt inimese muutumist sõjamasina osaks, tema kohanemist sõjaga alates väljaõppest ja lõpetades lahinguväljaga. Muidu filmides vähem kajastatud väljaõppe osa on eriti ere ja hoogne, jättes sõjategevuse filmi teises pooles mõneti varju. Eks õppusel raskelt omandatu rakendamine lahingus peagi teadupärast kergem olema.



Milleks sõjaväkke minnakse? Et tappa, nagu peategelane Jokker kohe filmi alguses raporteerib. (Reaalne soldat Nathan Harris kinnitab mulluses sõjadokis "Hell and Back Again" tõsimeeli sedasama.) Väljaõpe valmistab inimese selleks tegevuseks igakülgselt ette, pakkudes nii vajalikke tehnilisi oskusi, füüsilist ettevalmistust kui dehumaniseerivat vaimset häälestust. Viimast aitavad luua nii ohvitserid kui kaassõdurid suhetes, mis meenutavad nõukogude armeest tuntud dedovštšinat.



Tapakoolituse läbi teinud inimesel ei teki enam tõrget ligimese pihta tulistamisel, olenemata sellest, kas tegu on mehe, naise või lapsega. Väljaõppinud merejalaväelase laskeoskuse eeskujud on Charles Whitman ja Lee Harvey Oswald. Metallkestas inimene võib-olla lausa naudib tsiviilisikute pihta täristamist. Või kui ei naudi, siis on sageli sunnitud valima, kas tappa või saada tapetud.

Loona pole "Full Metal Jacket" sada prossa sujuv ega tasakaalus, kuid just ülesehituse ebatraditsioonilisus teeb selle põnevaks. Siit võib leida ka kergeid küsitavusi, näiteks lõpplahenduse motiveerituse osas, kuid kokkuvõttes on "Full Metal Jacket" siiski üks veenvamaid sõjafilme, mida olen nägema sattunud.




"Full Metal Jacket" Katusekinos (T 3.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (97% fresh), Roger Ebert (5/8), Colorado (10/10), Paves (5/5), Gendri (4/5), kolm (8/10), Forza (7/10), Hardi Elutuba (väga põnev), Martin Oja, Kinoleht (suur film, mida saab nautida mitmel tasandil).

2. juuli 2012

Kellavärgiga apelsin / A Clockwork Orange

"A Clockwork Orange", Inglismaa 1971. Rež. Stanley Kubrick. 137 min.

Sama hea näide taju- või õigemini moraalipiiride nihkumisest ekraanil kui Bertolucci aasta hilisem "Viimane tango Pariisis". Nii seks kui vägivald olid neljakümne aasta eest kinolinal uudsed ja skandaalsed teemad ja Kubricku antiutoopia pakub mõlemat, kuigi tänase pilguga vaadates küllalt süütul ja vaoshoitud, esteetilisel moel. Eks esteetika ole Kubricku filmides alati esikohal ja eetilistes küsimustes eelistab ta enamasti mitte liiga üheseid seisukohti võtta. Nii ka siin.



Omaaegsest reaktsioonist võib aru saada. Erinevalt näiteks Arthur Penni neli aastat varasemast gängsta-eeposest "Bonnie ja Clyde" Kubrick küll ei romantiseeri ega heroiseeri siin vägivalda, aga siiski normaliseerib seda jõudsasti.

Esiteks on Alexi ja tema druugide individuaalne ultravägivald siin põhjendatud inimloomuse üldise ja paratamatu vägivaldsuse väljendusena. Kogu inimkond, kogu ühiskond on vägivaldne ja tiirane, alates võimuesindajaist kuni korralike kodanike ja viimaste parmudeni. Keegi ei hooli, isegi mitte lapsevanemad. Vägivaldsusest täielikult ilma jäetud inimene on hukule määratud ja polegi enam inimene. Vägivaldset võimu vastustavad liberaalid on silmakirjalikud ning valmis kättemaksuks piinama ja tapma. (Tõesti, tõesti, meenutagem meilgi viimasel ajal surmanuhtluse kaitseks kõlanud hääli.)



See trööstitu maailmapilt pärineb oma üksikasjus küll filmi aluseks olevast Anthony Burgessi ulmeromaanist (Udo Uibo säravas tõlkes ka eesti keeles olemas), kuid haakub Kubricku enda illusioonideta ilmavaatega. Kubrick on oma filmides üldiselt pigem misantroop kui humanist. Tema põhielement on üsna must, vaat et küüniline pila. Žanriliselt võiks "Kellavärgiga apelsini" pidada samasuguseks ühiskonna- ja inimsusekriitiliseks satiiriks nagu "Dr Strangelove'i".



Teiseks - nagu öeldud, fotograafina alustanud Kubricku peamine tugevus filmiloojana on vorm, eelkõige visuaal. "Kellavärgiga apelsini" ultravägivald on esitatud üliesteetilise ja über-coolina. Vägivald on siin esteetiline valik, seotud nii moe kui muusikaga. See kõik on kahtlemata mõeldud irooniana, aga pole ime, kui noorsugu seda teisiti võttis ja proovis ägedat kino kodus järele teha, just nagu kaks aastakümmet hilisema "Natural Born Killersi" puhul. Viimase autor Oliver Stone lähtus otseselt Pennist ja Kubrickust.

Ja just see seksikas vorm eristab nii Stone'i kui Kubrickut näiteks Michael Hanekest, kelle sünge vaade inimloomusele pole muidu Kubricku omast kuigi kaugel. Hanekese samade teemadega tegelev "Funny Games" ei paista sugugi nii ahvatlevalt matkimisväärne kui "NBK" või "Apelsin".



Kui mõrvasüüdistused kõrvale jätta, siis ennetas "Apelsini" nihilistlik vägivald reaktsioonina üdini mädale ühiskonnale punk-loosungit destroy! "Kellavärgiga Apelsini" minajutustaja, Malcolm McDowelli kehastatud Alex tundub kasvõi kõnemaneerilt olevat Johnny Rotteni rollimudel. Vastik-olemine kui mäss, kui eesmärk.

Praegu, pea kakskümmend aastat pärast "NBKd" pole "Kellavärgiga apelsin" vist enam kuigi šokeeriv ega kuritegevusele meelitav. Aga nagu Kubrick üldiselt, pole see ka teps mitte igav ega tolmunud klassika, mida vaid ajaloohuvilistele soovitada. Siiani huvitav film nii vormilt kui sisult.




"Kellavärgiga apelsin" Katusekinos (E, 2.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (91% fresh), Roger Ebert (4/8), Gendri (5/5), Karmen (5/5), omasmullis (9/10), ruut (9/10), Kaspar (tõeliselt vägev), Andrei Liimets, Kinoleht (visuaalne meistriteos).