5. juuli 2012

Barry Lyndon

"Barry Lyndon", Inglismaa-USA 1975. Rež. Stanley Kubrick. 184 min.

Inglise XIX sajandi satiiriku William Makepeace Thackeray barokse kelmiromaani ekraniseering "Barry Lyndon" on Kubricku "Kosmosedüsseia"-järgsetest filmidest vast vähim tuntud, kuid vaatemänguna mitte vähem erakordne või tähelepanu väärt kui need teised.



Siin on uhkete kostüümide ja võttepaikade, aga eelkõige elektrivalguse vältimise abil muljetavaldavalt visualiseeritud XVIII sajand. Tehniliselt on "Barry Lyndon" tuntud kui universumi suurima auguga film: NASA tehnikast pärit 0.7 avaga obje lasi tubased stseenid küünlavalgel üles võtta. Kosmilise avaga kaasnev sügavusteravuse puudumine loob unenäolise pehmuse.



Kogu film on sulaselge silmarõõm peab-nägema rubriigist. Olgu selle ajastukujutus autentne või mitte - võluvalt maaliline on see igal juhul. Mõelgem kasvõi duellile kabelis, mille aknaist langevate valgusvihkude vahel lendavad tuvid - puhas John Woo, kas pole? Ja kogu seda ilu saadab eht-kubrickulikult tõhus heliriba eesotsas tunnusmuusika, Händeli sarabandiga.



Loona pole "Barry" vaataja suhtes aga kuigi vastutulelik.

Esiteks ajastukohane majesteetlik aeglus, mis meenutab sajanditetagust aja kulgu. Kolm tundi kestva "Barry" samm on vaat et veelgi vaoshoitum kui "2001" oma.

Teiseks väldib Kubrick sentimentaalseid ja melodramaatilisi stampe, mis kuuluksid justkui kohustuslikult kostüümidraama kui žanri juurde (mõelgem näiteks kasvõi taanlaste tänavusele emopornole "Kuninglik armulugu", mis räägib sestsamast XVIII sajandist). "Lyndonis" puudub kogu too žanriomane siirup, seep ja ettearvatavus. Kelmiloo seikluslik süžee areneb suundades, mille ootamatust kahandab vaid ees ootavat aeg-ajalt fatalistlikult ennustav jumalik jutustaja, kes ei luba publikul sündmustele vahetult kaasa elada.



Turvalisi klišeid ei paku "Barry Lyndon" ka tegelaste näol. Kubrick jälgib oma karaktereid ehk veidi suurema sümpaatiaga kui varem, aga siiski küllalt jahedalt ja distantseeritult, sundides oma neutraalse huviga sipelgaid vaatleva entomoloogi pilgu ka publikule peale.



Kubricku filmidele tavapäraselt omaseist tugevaist näitlejatöist hoolimata ei paku samastumisvõimalust ei nimitegelase (Ryan O'Neal) süüdimatu oportunism, leedi Lyndoni (Marisa Berenson) passiivne kannatus ega lord Bullingdoni (Leon Vitali) pisihingeline viha. Kui üksikud traagilised hetked välja arvata, on tegelaste aadellikud maneerid ja egoistlikud püüdlused esitatud pigem naeruväärsetena. Jutustaja võtab loo kokku Koguja kombel, resigneerunult kõige tühisust nentides.



Pole ime, et "Lyndon" ei saavutanud omal ajal loodetud publikumenu. See pole kergelt avanev film. Kubrickut nimetatakse tihti režissööride režissööriks - mitte ülivõrde tähenduses, vaid ses mõttes, et kolleegid hindavad teda kõrgemalt kui publik või kriitikud.

Tundub, et ametivendade Kubricku-austus lähtub lisaks muljetavaldavaile teostele ühelt poolt Kubricku originaalsusest ja sõltumatusest, teiselt poolt tehnilisest virtuoossusest ja põhjalikkusest.



Sõltumatus tähendab siinkohal, et Kubrick suutis filmikunstnikuna jõuda kadestusväärt staatusse, kus tema valikuid ei dikteerinud ei stuudiod ega püüe vaatajale vastu tulla või odavat populaarsust saavutada. Originaalsuse tagab juba kasvõi romantiliste ja perekesksete stampide pea täielik vältimine, mida nimekad hollivuudi lavastajaid üldiselt ei söanda, ei taha või ei saa endale lubada.



Teiseks käib Kubricku meisterlikkus nii visuaalkunstniku kui lavastajana käsikäes üldiselt perfektsionismiks nimetatava põhjalikkusega. Tema erakordselt pika aja jooksul, tohutu hoolega ette valmistatud ja viimistletud filmid on kaasrežissööridele kvaliteedi ja pühendumise eeskujuks.

"Barry Lyndonis", mida on ääri-veeri oma lemmik-Kubrickuna maininud Martin Scorsese, on kõik see selgelt näha. Film nagu eakas linnaseviski. Iseloomuga film, mitte igaühele.

Hinne: 7/8



"Barry Lyndon" Katusekinos (N, 5.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (94% fresh), Roger Ebert (7/8), Gendri (5/5), Triin (suurepärane), Tarmo Õuemaa (vaat et üks lemmikfilme), Siim Rohtla, Kinoleht (šedööver).

Kommentaare ei ole :