3. juuli 2012

Full Metal Jacket

"Full Metal Jacket", USA 1987. Rež. Stanley Kubrick. 116 min.

Kui Kubrick oma täismetallist jakiga kinodesse jõudis, oli Vietnami sõda ekraanidel juba sama hästi kui lõppenud. Teised filmiloojad olid kunagisest suurest uuendajast ette jõudnud, nagu märgib paar aastat pärast režissööri surma valminud dokk "Stanley Kubrick - a Life in Pictures".

Tõepoolest: Cimino "Deer Hunter" 1978, Coppola "Apocalypse Now" 1979, Stone'i "Platoon" 1986. Ja veteranide sõjajärgseid kohanemisraskusi kajastav Ted Kotcheffi "Rambo: First Blood" 1982.



Kuid iseärakuna tuntud Kubrick suutis siiski sõda uue nurga alt vaadata ja püstitada endale järjekordse üle aegade kõrguva monumendi. "Full Metal Jacket" on Kubricku aukartustäratava filmograafia tippe. Kõik režissööri traditsioonilised tugevad küljed on esindatud: võimas visuaal ja vägev helikujundus, rutiinivaba lähenemine teemale ja süžeele, lõputute duublite abil saavutatud kaadrite ja rollide täiuselähedane lihvitus.

Uue joonena on lavastaja viiekümnendais eluaastais muutunud tõsisemaks, tema tegelased aga inimlikumaks ja mitmeplaanilisemaks. Esmakordselt paistab, nagu oleks Kubrick hakanud neist vähegi hoolima. "Dr Strangelove'i" või "Kellavärgiga apelsini" intellektuaalset konstrueeritust, karikatuurseid tegelasi ja jõhkrat koomikat asendab jõhker realism.



Tõeläheduse muljet süvendab taotluslik ideoloogiline neutraalsus. Erinevalt omaenese kolmkümmend aastat varasemast, samuti väga tugevast sõjafilmist "Kuulsuse rajad" ("Paths of Glory") ei kritiseeri Kubrick siin otseselt sõda ega sõjaväge, vaid võtab neid kui paratamatut antust. "Full Metal Jacket" vaatleb inimese hakkamasaamist ebainimlikus olukorras, just nagu kümme aastat hiljem Terrence Malicku "Peen punane joon" ("Thin Red Line") või veel kümme aastat hiljem Samuel Maozi "Liibanon".

Kõik sõjad on üldjoontes sarnased ja Vietnam ei puutu Kubrickul väga otseselt asjasse. Sõdurpoisid ei saa isegi õieti aru, mida nad sel kaugel Aasia maal teevad.


You think we waste gooks for freedom? If I'm gonna get my balls blown off for a word... my word is poontang.

"Full Metal Jacket" uurib pigem üldiselt inimese muutumist sõjamasina osaks, tema kohanemist sõjaga alates väljaõppest ja lõpetades lahinguväljaga. Muidu filmides vähem kajastatud väljaõppe osa on eriti ere ja hoogne, jättes sõjategevuse filmi teises pooles mõneti varju. Eks õppusel raskelt omandatu rakendamine lahingus peagi teadupärast kergem olema.



Milleks sõjaväkke minnakse? Et tappa, nagu peategelane Jokker kohe filmi alguses raporteerib. (Reaalne soldat Nathan Harris kinnitab mulluses sõjadokis "Hell and Back Again" tõsimeeli sedasama.) Väljaõpe valmistab inimese selleks tegevuseks igakülgselt ette, pakkudes nii vajalikke tehnilisi oskusi, füüsilist ettevalmistust kui dehumaniseerivat vaimset häälestust. Viimast aitavad luua nii ohvitserid kui kaassõdurid suhetes, mis meenutavad nõukogude armeest tuntud dedovštšinat.



Tapakoolituse läbi teinud inimesel ei teki enam tõrget ligimese pihta tulistamisel, olenemata sellest, kas tegu on mehe, naise või lapsega. Väljaõppinud merejalaväelase laskeoskuse eeskujud on Charles Whitman ja Lee Harvey Oswald. Metallkestas inimene võib-olla lausa naudib tsiviilisikute pihta täristamist. Või kui ei naudi, siis on sageli sunnitud valima, kas tappa või saada tapetud.

Loona pole "Full Metal Jacket" sada prossa sujuv ega tasakaalus, kuid just ülesehituse ebatraditsioonilisus teeb selle põnevaks. Siit võib leida ka kergeid küsitavusi, näiteks lõpplahenduse motiveerituse osas, kuid kokkuvõttes on "Full Metal Jacket" siiski üks veenvamaid sõjafilme, mida olen nägema sattunud.




"Full Metal Jacket" Katusekinos (T 3.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (97% fresh), Roger Ebert (5/8), Colorado (10/10), Paves (5/5), Gendri (4/5), kolm (8/10), Forza (7/10), Hardi Elutuba (väga põnev), Martin Oja, Kinoleht (suur film, mida saab nautida mitmel tasandil).

Kommentaare ei ole :