2. juuli 2012

Kellavärgiga apelsin / A Clockwork Orange

"A Clockwork Orange", Inglismaa 1971. Rež. Stanley Kubrick. 137 min.

Sama hea näide taju- või õigemini moraalipiiride nihkumisest ekraanil kui Bertolucci aasta hilisem "Viimane tango Pariisis". Nii seks kui vägivald olid neljakümne aasta eest kinolinal uudsed ja skandaalsed teemad ja Kubricku antiutoopia pakub mõlemat, kuigi tänase pilguga vaadates küllalt süütul ja vaoshoitud, esteetilisel moel. Eks esteetika ole Kubricku filmides alati esikohal ja eetilistes küsimustes eelistab ta enamasti mitte liiga üheseid seisukohti võtta. Nii ka siin.



Omaaegsest reaktsioonist võib aru saada. Erinevalt näiteks Arthur Penni neli aastat varasemast gängsta-eeposest "Bonnie ja Clyde" Kubrick küll ei romantiseeri ega heroiseeri siin vägivalda, aga siiski normaliseerib seda jõudsasti.

Esiteks on Alexi ja tema druugide individuaalne ultravägivald siin põhjendatud inimloomuse üldise ja paratamatu vägivaldsuse väljendusena. Kogu inimkond, kogu ühiskond on vägivaldne ja tiirane, alates võimuesindajaist kuni korralike kodanike ja viimaste parmudeni. Keegi ei hooli, isegi mitte lapsevanemad. Vägivaldsusest täielikult ilma jäetud inimene on hukule määratud ja polegi enam inimene. Vägivaldset võimu vastustavad liberaalid on silmakirjalikud ning valmis kättemaksuks piinama ja tapma. (Tõesti, tõesti, meenutagem meilgi viimasel ajal surmanuhtluse kaitseks kõlanud hääli.)



See trööstitu maailmapilt pärineb oma üksikasjus küll filmi aluseks olevast Anthony Burgessi ulmeromaanist (Udo Uibo säravas tõlkes ka eesti keeles olemas), kuid haakub Kubricku enda illusioonideta ilmavaatega. Kubrick on oma filmides üldiselt pigem misantroop kui humanist. Tema põhielement on üsna must, vaat et küüniline pila. Žanriliselt võiks "Kellavärgiga apelsini" pidada samasuguseks ühiskonna- ja inimsusekriitiliseks satiiriks nagu "Dr Strangelove'i".



Teiseks - nagu öeldud, fotograafina alustanud Kubricku peamine tugevus filmiloojana on vorm, eelkõige visuaal. "Kellavärgiga apelsini" ultravägivald on esitatud üliesteetilise ja über-coolina. Vägivald on siin esteetiline valik, seotud nii moe kui muusikaga. See kõik on kahtlemata mõeldud irooniana, aga pole ime, kui noorsugu seda teisiti võttis ja proovis ägedat kino kodus järele teha, just nagu kaks aastakümmet hilisema "Natural Born Killersi" puhul. Viimase autor Oliver Stone lähtus otseselt Pennist ja Kubrickust.

Ja just see seksikas vorm eristab nii Stone'i kui Kubrickut näiteks Michael Hanekest, kelle sünge vaade inimloomusele pole muidu Kubricku omast kuigi kaugel. Hanekese samade teemadega tegelev "Funny Games" ei paista sugugi nii ahvatlevalt matkimisväärne kui "NBK" või "Apelsin".



Kui mõrvasüüdistused kõrvale jätta, siis ennetas "Apelsini" nihilistlik vägivald reaktsioonina üdini mädale ühiskonnale punk-loosungit destroy! "Kellavärgiga Apelsini" minajutustaja, Malcolm McDowelli kehastatud Alex tundub kasvõi kõnemaneerilt olevat Johnny Rotteni rollimudel. Vastik-olemine kui mäss, kui eesmärk.

Praegu, pea kakskümmend aastat pärast "NBKd" pole "Kellavärgiga apelsin" vist enam kuigi šokeeriv ega kuritegevusele meelitav. Aga nagu Kubrick üldiselt, pole see ka teps mitte igav ega tolmunud klassika, mida vaid ajaloohuvilistele soovitada. Siiani huvitav film nii vormilt kui sisult.




"Kellavärgiga apelsin" Katusekinos (E, 2.07.2012). Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (91% fresh), Roger Ebert (4/8), Gendri (5/5), Karmen (5/5), omasmullis (9/10), ruut (9/10), Kaspar (tõeliselt vägev), Andrei Liimets, Kinoleht (visuaalne meistriteos).

Kommentaare ei ole :