27. juuli 2012

Pimeduse rüütli taastulek / The Dark Knight Rises

"The Dark Knight Rises", USA 2012. Rež. Christopher Nolan. 165 min.


Järjekordne film, mille puhul tasub sissejuhatuseks rääkida reklaamikampaaniast. Nolani nahkhiire-triloogia lõppvaatus on Ridley Scotti "Prometheuse" kõrval üks tänavuse kinosuve haibitumaid ja oodatumaid filme - üks neist, mille promo jõudis juba möödunud aastal isegi blogidesse.

Sedavõrd massiivseil kampaaniail on mitmetine mõju: kõrgele kruvitakse nii publiku teadlikkus, huvi kui ootused. Ühtlasi kasvab oht, et lõpp-produkt ei pruugi ülesköetud ootustele vastata.



Et nii "Pimeduse rüütli" kui "Prometheuse" puhul oli tegu järgedega ülipopulaarsetele frantsiis-seeriatele, siis ei ajanud latti kõrgele mitte ainult kampaania. Mõlemad filmid pidid sammu pidama omaenese paljude poolt klassikaks tunnistatud eelkäijatega. Enam-vähem võimatu missioon.

Kuigi "Prometheust" saatis kassaedu, olid paljud "Alieni" austajad pettunud. Uue Batmani müügimenu on veelgi suurem, ent Nolani kahe eelmise nahkhiirefilmi taustal pean tunnistama, et kolmas jäi mu ootustele alla. Kusjuures mu ootused polnud kuigi kõrged, kuna ma ei kuulu ei Batmani ega Nolani fännide kilda.



Režissöörina on Nolan kahtlemata suur vormimeister, kes väärib tähelepanu juba ainuüksi oma läbilöögifilmi "Memento" eest. Kuid see väike sajandivahetusel valminud põnevik ongi mu meelest tema parimaks saavutuseks jäänud. Visuaalse tulevärgi taga on Nolanil vaid õige veidi enamat öelda kui teisel hollivuudi ülipopulaarsel, samuti üldiselt omanäoliseks autoriks peetaval meelelahutus-lavastajal David Fincheril. Mõlema mehe tugevuseks on pigem bling kui point.

Batmanil kui koomiksikangelasel pole vast kunagi teab mis sügavat sisu olnud, ent võrreldes Joel Schumacheri 90ndate kämp-pillerkaariga suutis Nolani 2005 linastunud "Batman Begins" anda sarjale siiski tõsiseltvõetavama filmnoir-hingamise. Minu jaoks on esimene osa jäänudki Nolani Batmani-triloogia tugevaimaks ja terviklikemaks. Sellele võiks ette heita vaid veenva oponendi puudumist. Ei hõreda mokahabemega Liam Neesonist ega pahelise oiviku moega Cillian Murphyst polnud Batmanile õiget vastast.



Väärika pahalase puudumise probleemi lahendas kuhjaga kolm aastat hilisem järg "The Dark Knight", mille maine ja menu põhinebki suuresti varalahkunud Heath Ledgeri viimasel lõpetatud rollil (järgmisena ette võetud Gilliami "Doktor Parnassus" jäi Ledgeril pooleli).

Ledgeri nihilistlik psühhopaat Jokker, kelle ainsaks sooviks oli kogu maailm maha põletada, paistis nii võimas ja hirmuäratav, et Christian Bale'i surmtõsine ennastohverdav Batman jäi filmi fookusest välja. Vähe sellest - sihikindla, maiseid hüvesid põlgava Jokkeri kõrval paistis Pierrot-liku koomilisuseni traagiline rikkur Wayne/Batman paraja helliku, äpu ja piripillina.



"Tumeda rüütli" plussiks võrreldes "Batmani algusega" olid Jokkeri loodud põnevad saatanlikud dilemmad, miinuseks aga liigne pikkus ning esimese osa sirgjoonelise arenguga võrreldes kole keeruline ja segane süžee.

Lõpuosa "Pimeduse rüütli taastulek" ühendab endas eelmiste nõrgad küljed, lisamata omalt poolt ühtegi uut trumpi. Siin puudub nii konkreetne lugu kui vägev vastane. Oma maskiga väliselt Hannibal Lecterit meenutav kiilaspäine jõujuurikas Bane (Tom Hardy) jätab oma käitumisega üsna nürimeelse ja igava jõmmi mulje. Kui Ledgeri Jokker sellega hakkama ei saanud, siis see ahv küll vaevalt et kedagi tulistama inspireerib.



"Pimeduse rüütli taastuleku" süžee pastakast-imetus paistaks vast vähem silma, kui film poleks nii otsatult pikk. Kui lõviosa selle peaaegu kolmest tunnist ei koosneks tühjast emo-venitamisest Hans Zimmeri ("Lõvikuningas", "Gladiaator") sümfoonilise pateetika saatel. Ilma naljata - filmi oleks võinud lõigata poole lühemaks, see oleks ainult kasuks tulnud. Praegu jätkub viiuldamist veel pooleks tunniks pärast seda kui lugu on sisuliselt lõppenud.



Siiani võis Batmani kaubamärgi omanik DC Comics kiidelda sellega, et Nolani eelmised nahkhiire-lood andsid konkureeriva koomiksivabriku Marveli trikoofilmidele silmad ette. Tänavu on DC kord tolmu haugata. "Dark Knight Rises" võib tõsimeelse melodraamana olla küll söödavam kui Marveli "Imeline Ämblikmees", ent Marveli lõbusale all-stars-assortiile "Tasujad" see vastu ei saa.

Samas ega "Pimeduse rüütli taastulek" pole otseselt paha film. Visuaalselt on see vähemalt sama uhke kui eelkäijad. Kolmdee puudub, see on suur pluss. Nolani orkestreering on laitmatu, tippnäitlejaid on jalaga segada - alates vanameister Michael Caine'ist ja lõpetades särava Anne Hathawayga, kelle Kassnaine on kogu filmi meeldejäävaim kuju. Teist korda järjest jääb Christian Bale'i hamletlikult ebalev Batman, kellele jagub ekraaniaega suhteliselt vähe, kõrvaltegelaste varju.



Kõik kokku on uhkelt välja peetud high-end meelelahutus, ent kuklasse jääb siiski vaikselt kripeldama küsimus, kas see kolm tundi kino polnud mitte maha visatud aeg. Lisaks eelmistele filmidele johtub see mõte ka kinodes tüdimuseni kedratud treilerist, mis spoilimise kõrval lõi mulje, nagu võiks filmist oodata mingit tõsisemat ülestõusu-teemat "Fight Clubi" laadis. "You're all going to wonder how you could live so large and leave so little for the rest of us."

Miljonär Bruce Wayne'i jaoks on ebavõrdsus muidugi sama ebaoluline teema kui miljonär Tony Starki jaoks. Mõlemad on süvenenud omaenese hinnalise kõrgtehnoloogiaga kaetud naba imetlemisse. Tumeda rüütli individualistlik ühiskonnakriitika viib otseteed ultraparempoolsusse: kõva käe ja omakohtu idealiseerimiseni, mida võiks võrrelda Ku Klux Klani, või kui soovite lähemat näidet, Anders Breivikuga, kes samuti pidas end üksildaseks ennastohverdavaks rüütliks võitluses pimeduse leegionide vastu. Siit kinotulistamiseni jääb vaid kukesamm, kui sedagi.




"Pimeduse rüütli taastulek" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (9.1/10), Rotten Tomatoes (86% fresh), Roger Ebert (6/8), Tarvi (5/5), Anne (10/10), Malcolm (8/10), Eveli (8/10), Viljar Voog, ÕL (4/5), Dream Scene (tour de force), deviant (geniaalne), sickboysid (Nolan tegi seda jälle).

3 kommentaari :

joonas ütles ...

Tõlkekriitika korras nuriseks lisaks originaalist mööda pealkirjale kahele subtiitriapsu kallal (tõlkija Risto Marjapuu). Esiteks: reaktorituum ei "mädane" (core will decay). Teiseks - "pull up" ei tähenda autode tagaajamise kontekstis mitte "tõmba üles", vaid "sõida järele", "sõida kõrvale", "sõida mööda". Ceterum censeo, Acme Film - tõlkeid tuleb toimetada.

Spellbound ütles ...

Blogisse jõudis sellest meeletust kampaaniast siiski kaks postitust - mõlemad eelmisel aastal :)

Breiviku suhtes on TDKR-i mõju mitme otsaga asi. Kui batu võitleb kurjuse ga, mida me kõik tunneme, siis kurjust kui sellist võib igaüks näha nii, kuidas tahab. Batu on lihtsalt üks versioon kurjusest. Kõigil on omad deemonid ja need, kes astuvad üle piiri näevad kurjust seal, kus teised seda ei pruugi näha.

joonas ütles ...

Reaalsuses ei saa õieti rääkida säärasest kurjusest, mida kõik tunneksid ja säärasena tunnustaksid. Samuti nagu pole olemas selget piiri, millest ületades üksiku rüütli minapilt või kurjuse-käsitus muutub ise kurjuseks. Breiviku näide räägib just sellest, et säärane minapilt koos omakohtu ja vägivalla lubatavaks pidamisega on juba iseenesest ohtlikud ideed.