6. aug 2012

tARTuFFi-soovitusi

Suvine Tartu festar on alati tore filmipidu olnud ja tänavune seitsmes paistab silma ekstra tugeva kavaga. Vähemalt mängufilmide osas tundub mulle, et see on siiani parima filmivalikuga Tartuff.

Dokiprogramm Athenas on esimest korda tasuline (2€) ja Eesti filmi juubeliaasta puhul on pool sealsest kavast pühendatud kodumaise doki ajaloole. Athenas näidatavast rajatagusest kraamist oskan soovitada vaid DocPoindil nähtud soome dokki JÄLG ELUS - 4 PIINAMISE LUGU (2011). Vormilt kaunis, sisult mõtteainet pakkuv lähipilk kannatanuile, kes püüavad kogetust üle saada. Graafilist vägivalda karta pole vaja, piinamist ei näidata.



Ülejäänud uutest dokkidest olen pilgu peale saanud vaid ÜHEKSALE MUUSALE ("9 Muses", Ghaana-Inglismaa 2010), kus pooleteise tunni jooksul loetakse ette kogu maailmakirjandus Homerosest Beckettini, taustaks sügavmõtteline muss ning tekstiga otseselt mitte seotud visuaal arhiivikaadreist ja lihtsalt talvepildikestest. Ühesõnaga suur kunst, mida võib soovi korral nimetada ka meditatiivseks film-esseeks või poeetiliseks avangardiks. Tunnistan, et ei jaksa nii pretensioonikat punnitamist nii pikalt vaadata.

Lisaks dokkidele näeb Athenas veel Eesti filmiajakirjanike poolt kõigi aegade parimaks eesti filmiks valitud SÜGISBALLi. Tõesti, tõesti - nagu Jan Kaus omal ajal "Sügisballi" esilinastuse puhul kirjutas: "Õunpuu on üks neid siinseid filmitegijaid, kelle teose lõppedes ei pea enam tõdema, et "eesti filmi kohta päris hea", vaid võib piirduda lihtsalt "heaga"".



Raekoja platsi programm algab universumi esimese ulmefilmiga. Tartu ulmeskene aktiivsust arvestades igati aktuaalne valik. Prantsuse kinopioneer Georges Méliès ja tema kuulsaim teos REIS KUULE ("Le Voyage dans la lune", 1902) pälvisid tänavu uut tähelepanu tänu Martin Scorsese "Hugole". Haruldast võimalust Méliès' teedrajavat mõttelendu 35 mm värviliselt filmikoopialt näha ei maksa maha magada. Lõbus lugu, hämmastav fantaasia ja kunstnikutöö. Omas ajas, viis ja pool aastat pärast vendade Lumière'ide esimest kinoseanssi, oli "Reis Kuule" erakordselt pikk film, tänaseks on see lühifilm. Nii et ei tohiks kurnata neidki, kes üldiselt vanakraami väldivad.



Teiseks linastuva VUOSAARI režissöör Louhimies on Ankka järel soomlaste kuulsaim Aku ja Kaurismäe järel nende kuulsaim režissöör. Soomlastel tuleb ikka häid filme ette ja Louhimehe "Paha maa" (2005) on mu lemmik nende seast. "Vuosaarist" ma nii suures vaimustuses pole. Samasugusel paljudest tegelastest koosneval mosaiigil napib sedakorda sama tugevat ühendavat ideed ja film kipub väheütlevana lagunema. Tundub, et Louhimies kordab ennast; see on vist nõrgim teos, mida talt näinud olen. Lõplikku hinnagut ei tahaks siiski anda, vast vaatan veel korra üle. Soome näitlejaid on ikka tore näha ja Lenna Kuurmaa teeb siin ilusa rolli. Film jõuab kohe ka meie kinodesse.

ALGAJAD ("Beginners", 2010) on väike ameerika indidraama, mis kaasvõitleja Malcolmi jaoks oli üks aasta parimaid mängufilme. Minuga see ei rääkinud, jättis külmaks. Oma homorolli eest Oscari saanud Christopher Plummer on küll tore vana ja vaatamist väärt.



Liibanonlanna Nadine Labaki KUHU NÜÜD MINNA? ("Et maintenant, on va où?") kuulub mu eelmise aasta lemmikfilmide esiviisikusse ja on ühtlasi mu soovitus nummer üks kogu tänavuse Tartuffi kavast. Mullu võrdlesin seda filmi Kusturicaga - Labaki oskab samuti sõjast räsitud maa probleemidest tõsiseltvõetava, kuid ootamatult helge ja lootusrikka loo jutustada. Ühtlasi näitab ta, et naise tehtud film naistest ei pruugi olla pateetiline ega sentimentaalne. Ning et islami ja kristluse kokkupõrkest ja Lähis-Ida konfliktist saab rääkida masendumata. Jäädes kõige selle juures leidlikuks ja värskeks, isegi kui tegelased kohati laulma puhkevad. Ilus, värvikas, sarmikas film.



HÄRRA LAZHAR ("Monsieur Lazhar", Kanada 2011) on veel üks film trauma tagajärgedest ja selle ületamisest. (Näib, et tänavuse Tartuffi põhiteema ongi mitte niivõrd armastus, kuivõrd vägivald ja selle tagajärjed.) Täpsemalt käib jutt surmast ja sellega leppimisest, aga mitte surija vaatepunktist nagu "Biutifulis", vaid ellujääjate - laste ja õpetajate - pilgu läbi koolis, kus üks pedagoog on end üles poonud. Äärmiselt sümpaatne, vaikselt arenev, tasakaalukas ja täiskasvanud lugu leinast, mida meie kinodes linastunust sobiks ehk võrrelda "Londoni jõega". Puudutav, kuid mitte rusuv. Soovitan.



Londonist räägib aga hoopis Sally El Hossaini MINU VEND, KURAT ("My Brother the Devil", Inglismaa 2012) - lihtne väike lugu krimikalduvustega noortest jõmmidest, kelle juured ulatuvad Aafrikasse ja Egiptusse. Suht tüüpilised rullnokad ja narkodiilerid, lugu logiseb kergelt ja erilisi üllatusi ei paku. Kuid tegelased tunduvad autentsed, magalarajooni kõle õhustik ja noorte arusaamatu keel on kenasti edasi antud. Erinevalt "Attack the Blockist" pole see ulme ning erinevalt Andrea Arnoldi "Fish Tankist" ei kaldu seebiooperisse. Korralik briti sotsrealismi noorteversioon.



Kevadel juba korra meie kinodes linastunud CHICO JA RITA (Hispaania-Inglismaa 2011) on kaunis muusikaline multifilm täiskasvanuile, millest olen pikemalt kirjutanud siin. Kogu eelmise aasta säravamaid täispikki animatsioone.



Kanadalase Jean-Marc Vallée CAFÉ DE FLORE on - nagu noored ütlevad - minu raamatus veel üks 2011. aasta filmitippe. Kaks paralleelselt arenevat tegevusliini tegelevad taas saatuse nokalöökidega leppimisega. Intelligentne ja erakordselt ilus film nii pildis kui helis. Harva tuleb ette kino, mis pakub nii veenvalt omanäolist vaadet tegelikkusele. Kindel soovitus.



No ja siis veel nii-öelda vanad ja head.

IHUKAITSJA ("Bodyguard", USA 1992) on küll totaalne armusült, aga võib-olla annab seda kämbina vaadata. Või ehk aitab Tõnis Kahu järelehüüe varalahkunud Whitney Houstonile kogu seda seebiromantikat uue pilguga näha.



Oliver Stone'i SÜNDINUD TAPJAKS ("Natural Born Killers", 1994) on hoopis muust puust, kahtlemata huvipakkuv linateos, üpris ambivalentne tuletis vanast heast gängsta-rõudmuuvi romantikast nagu "Bonnie ja Clyde". Film estetiseerib vägivalda just nagu "Kellavärgiga apelsin", kuid erinevalt Kubrickust esitab Stone oma vägivaldureid Mickeyt ja Malloryt selgelt positiivsete - küll paheliste, kuid siiski sümpaatsete kangelastena, mässajatena ühiskonna vastu, kes on palju alatum, pahelisem ja julmem kui üks aus mõrtsuk. Vähe sellest, ühiskond ja eelkõige meedia ise toodavadki mõrvareid. See meediakriitiline vint tundub mulle aga hilisema lisanduse ja veidi kunstliku eneseõigustusena autorilt, kes ei julge tunnistada, et naudib verepulma. Võib ainult oletada, millise filmi Quentin Tarantino ise oma stsena järgi oleks vändanud. Vaadata ja üle vaadata tasub Stone'i filmi aga igal juhul, sest juba ainuüksi visuaali, montaaži ja Trent Reznori koostatud heliriba poolest on see tõeline tulevärk.



Ja last, üldsegi mitte least - filmid, mida ma pole näinud, aga tahan näha, sest tegijad on lootustäratavad:
  • Alati huvitava kummalise vaikse nihkes huumoriga Wes Andersoni ("Fantastic Mr Fox") värske mängufilm KUUTÕUSU KUNINGRIIK ("Moonrise Kingdom"), mis jõuab peagi ka meie kinodesse
  • Sion Sono HIMIZU (Jaapan 2011, Tartufil pealkirja all "Saladus" / Secret") - sest see Sono tundub kahe nähtud filmi ("Cold Fish" ja "Guilty of Romance") põhjal olevat positiivselt sõge friik, umbes nagu uus Takashi Miike.


Tartuff 2012 kava leiad siit.

Kommentaare ei ole :