30. sept 2012

Armastus & anarhia 2012. Kolmas jakso

Veel kümme Rakkautta & Anarkiaa filmi (eelmised on siin ja siin).



PREMIUM RUSH (USA 2012). Ja siit tuleb aasta action! Stoori on jabur, aga tühja tost, kui lõviosa filmist seisneb sõgedas jalgrattaga kihutamises keset NY liikluskeerist. Sõõm hapnikku, puhas lust. Meie kinodesse jõuab oktoobri keskpaiku. 8/8



UDUS (В тумане / In the Fog, Saksamaa-Venemaa 2012). Tänu ukrainlase Sergei Loznitsa võimsale debüütmängukale "Счастье моё" (2010) olid mul kõrgendatud ootused. Pettusin. Luitunud nõukaliku retropildiga partisanilugu II ilmasõjast kannab üldjoontes sama sõnumit (elu on haud, inimesed sead jne), kuid teeb seda sootuks ebaveenvamalt. Lohiseb lõputult ega jõua kuhugi. Neinteresno. Raskekujuline teise albumi sündroom. 4/8



ROUVA PRESIDENTTI (Soome 2012). Portreedokk Tarja Halosest koosneb valdavalt pealtnäha juhuslikest ebaametlikest hetkedest, näidates ekspresidenti poliitiku kohta ootamatult inimlikuna. Muumitrollilik Tarja ilmub lisaks karismale siira, terase, vaimuka, eneseiroonilise, kindlameelse ja idealistliku naisena. Pole temas ei kõrkust ega populismi. Presidendina loob ta sarnase imago ka riigile. Nüüd, kus Halonen on Soomes ametist prii, võiks ta kiiremas korras Eesti presidendiks kutsuda. Sest kas mõnest meie poliitikust saaks säärase filmi? 7/8



SUOMEN MARSALKKA (The Marshal of Finland, Soome-Eesti-Keenia 2012). Festivali skandaalseim linateos, Aafrikas neegernäitlejatega vändatud õpetlik lugu Carl Gustaf Emil Mannerheimi elust ületab raginal kultuurilisi ja eetilisi piire. Lääne standardite järgi objektiivselt hinnates on film kohutavalt halb, kuid idee on hiilgav, töötab oh kui mitmel tasandil ja naerda sai pisarateni. Erinevalt "Puhastusest" on mul seekord hea meel, et soome filmi juures ka eestlaste käsi mängus on. Ken Saan on kuri geenius. 8/8



MARGARET (USA 2011). Ilus tõsine ja pingeline draama teismelisest tüdrukust, kes juhuslikult osutub kaasosaliseks võhivõõra möödamineja surmas. Hästi on avatud noore inimesehakatise idealism, egotsentrilisus ja energia, toorus igas mõttes. Tugev roll Anna Paquinilt. 8/8



FLICKER (Flimmer, Rootsi 2012). Tüüpiline lahja rootsi komöödia "The Swimsuit Issue" ja "Sound of Noise'i" vaimus. Tehniliselt viisakas, visuaalselt kena, aga meelelahutusena sama ahvatlev kui Stockholmi-kruiis. 4/8



WAR WITCH (Rebelle, Kanada 2012). Veel üks maagilis-realistlik lugu väikesest neegritüdrukust, hoopis jõhkrama ja naturalistlikuma nurga alt kui "Beasts of the Southern Wild" - lapssõdurist Aafrika kodusõjas, kus inimelu ei maksa pennigi. Kena kaameratöö, veenvalt mängitud. 15-aastane Rachel Mwanza sai Berliinist parima näitlejanna Hõbekaru. 6/8 (PS. Teisel vaatamisel 7/8).



ACE ATTORNEY (Jaapan 2012). Takashi Miike videomängupõhine kohtufarss tundus nii infantiilne ja tarbetu, et ei viitsinud selle enam kui kahte tundi lõpuni vaadata.



SEUL CONTRE TOUS (I Stand Alone, Prantsusmaa 1998). Veel üks vana hitt, mis jäi juba kunagi Pöffil eriti karmi ja rõvedana meelde. Gaspar Noé debüüdina on see väga kontseptuaalne ja julm misantroopia nagu tal kombeks - 10 aastat hilisem "Enter the Void" tundub sellega võrreldes ikka üpris optimistlik ja elujaatav. Tühjusest on siingi korduvalt juttu ja paljud Noé stamm-trikid ilmuvad juba siin. Mitte rokenroll, vaid ekstreem-metall. 6/8



URBANIZED (USA-Inglismaa 2011). Väga asjalik, infot ja häid ideid tulvil linnaplaneerimisdokk, mida tasuks vaadata igal linlasel alates jalgrattureist, kes pelgavad Tallinnas sõita, ja linnaosaseltsidest, kes soovivad elukeskkonda parandada, kuni ametnike ja poliitikuteni, kellest need asjad sõltuvad. 7/8


Eluline näide Helsingist: ühe auto kohale saab parkida kümme ratast.

Armastus & anarhia 2012. Ensimmäinen jakso.
Armastus & anarhia 2012. Toinen jakso.

29. sept 2012

Armastus & anarhia 2012. Toinen jakso

Veel kümme filmi Rakkautta & Anarkiaa festivalilt (eelmised on siin).



HOLY MOTORS (Prantsusmaa 2012). Leos Carax' küllalt krüptiline, absurdihõnguline kunstipomm on nagu Denis Lavant'i laia ampluaad esitlev näitlejaportfoolio. Lavant kulgeb limoga mööda Pariisi, osaledes äärmiselt erinevais rollides (kerjusmutist Merde'ini) väga erinevais omavahelise seoseta stseenides (sketšidest muusikalini). Omanäoline intellektuaalne mäng - kriitikuile nagu palderjan kassile, laiu vaatajahulki vaevalt et köidab. Siiski piisavalt vaheldusrikas ja kasvõi puhtvisuaalselt huvitav, nii et kahe tunni jooksul igav ei hakka - ühtse loota assortii-filmi kohta tubli saavutus. 6/8. (PS. Teisel vaatamisel 7/8, pikemalt kirjutasin filmist siin).



HEMEL (Holland 2012). Naispeategelasega "Shame". Ilus pilt, ilus tüdruk, palju seksi, aga tüütult palju tühja jahumist. Iva nagu polekski. Või noh, mitte rohkem kui et seksist ei piisa, armastust on ka vaja. 4/8



BERNIE (USA 2011). Kas roimar saab olla hea inimene ja igaühe lemmik? Tore intelligentne tõsielupõhine mockumentary-draamakomöödia Texase väikelinnast. Värske ja iseäraliku ameerika huumorina meenutab mõnevõrra "Cyrust" (2010). Vahvad rollid Jack Blackilt, Shirley MacLaine'ilt ja Matthew McConaughey'lt, taustal hämmastavad redneck-tüübid. Tuleb nõustuda Lauriga, kes kommenteeris FBs, et Jack Blacki jaoks on see üle pika aja samm õiges suunas. 8/8



ALOIS NEBEL (Tšehhi 2011). Õnnestunud katse teha maailma kõige igavam multikas. Mustvalge animatsioon näeb stiilne välja, kuid realistlik, minevikupaineist ja taevas teab millest rääkiv sisu on verdtarretavalt staatiline. 3/8



TAXIDERMIA (Ungari 2006). Meeldival moel näitas tänavune Rakkautta & Anarkiaa ka valitud hitte varasemailt festareilt. György Pálfi jõuliselt originaalset sürr-visiooni omaenese rasvasse uppuvast sotsialistlikust rahvavabariigist on nimetatud horroriks, aga pigem on see äärmuslikke vahendeid kasutav kunstfilm. Pálfi absurditunnetus meenutab Béla Tarri, detailne esteetika Jean-Pierre Jeunet'd, nekrofiiliani ulatuv lihalikkus David Cronenbergi, aga tervikteosena on "Taxidermia" ikka nähtus omaette. 6/8



TABLOID (USA 2010). Haarav ja lõbus dokk ameerika iluduskuningannast, kes röövib oma elu armastuse briti mormooni kogudusest ning saab kaela vägistamissüüdistuse. Ja see on alles algus. Kollase universumi non plus ultra. Õpi, Saagim, õpi, Koorberg, õpi, Tähismaa-Veidenberg. 8/8



CESARE DEVE MORIRE (Caesar Must Die, Itaalia 2012). Tänavuse Berlinale võitja. Hea doki-idee päris vangidega lavastatud Shakespeare'ist on maha mängitud, et teha mängufilm, milles on omakorda lavastatud see lavastamine. Huvitavad tüübid, igav film ja tüütu pateetika laadis "Alles siis, kui puutusin kokku kunstiga, muutus see kong vanglaks." 4/8



GRIZZLY MAN (USA 2005). Veel üks vanem film. Werner Herzog on dokumentalistina klass omaette, ja see lugu isehakanud karukaitse-aktivistist, kes elas Alaskal koos grislidega, kuni mõmmikud ta nahka panid, on eriti võimas taies. 8/8



INTO THE ABYSS (USA-Inglismaa-Saksamaa 2012). Werner Herzogi uus dokk - kahest surmamõistetust, kes on kahe auto pärast kolm inimest mõrvanud. Surmanuhtluse-filmid kipuvad suuresti sarnased olema, seesinanegi meenutab Kieślowski "Lühifilmi tapmisest". Kuid mõjuv ikkagi. Igaühel, kes tunneb vajadust surmanuhtluse teemal sõna võtta, tasuks esmalt vaadata neid filme (ka "Dead Man Walking" ja "Paradise Lost 3: Purgatory") ning lugeda Truman Capote'i "Külmavereliselt" (mille sünniloost räägib omakorda Bennett Milleri suurepärane mängufilm "Capote"). 7/8



DAMSELS IN DISTRESS (USA 2012). Vaikne nohiku-komöödia ninatarkadest tudengiplikadest. Paiguti vaimukas, veidi wesandersonlik, Wesi sarmini siiski küündimata. Meelde ei jää. 5/8



Armastus & anarhia 2012. Ensimmäinen jakso.

28. sept 2012

Armastus & anarhia 2012. Ensimmäinen jakso

Kümne filmi jagu märkmeid Helsingi festivalilt Rakkautta & Anarkiaa.



TAKE THIS WALTZ (Kanada 2011). Mõnele on ikka antud. Kolmekümne kolmene Sarah Polley hiilgab igal alal: näitleja, stsenaristi ja lavastajana. Siin ta ise kaamera ette ei astu, peaosas on hoopis Michelle Williams, ka hullult andekas preili, kui tal on, mida mängida - nagu "Blue Valentine'is" või siin, mitmes mõttes sarnases loos, khm, armastusest ja suhetest. Kui enamasti on kombeks näidata vaid kuramaaži ja/või tülisid ja lahkuminekut kui kõige dramaatilisemaid episoode, siis siin saab näha ka usutavalt toimivat püsisuhet. Ilus ja valus. Nalja saab ka. Ja muusikat. 8/8



METSIKU LÕUNA ELUKAD (Beasts of the Southern Wild, USA 2012). Kuueaastase lapse silmade läbi nähtud maagilis-realistlik fantaasia ähvardavast maailmalõpust filmiti vabakonnaliku mitte-hierarhilise võttegrupiga 16mm lindile, kasutades ainult amatöörnäitlejaid. Mõjub värskelt ja nunnult. Parima debüüdi preemia Cannes'ist. Meil linastub Sõpruses pealkirja all "Metsiku Lõunamaa asukad". 7/8



MA TAHAN KA (Я тоже хочу, Venemaa 2012). Aleksei Balabanov ("Brat") üritab vändata omal viisil iistern-Stalkerit, aga võrreldes tema eelmise filmiga "Kotšegar" on tulemus kesisevõitu. Kõik vajalikud elemendid - rämedad mordad, relvad, vägivald, vobla, viin, libu - oleksid nagu olemas, aga tervik jääb kõhnaks. 5/8


GRABBERS (Iirimaa 2012). Oscarit vääriv idee: iiri saarekest ründavad vampiir-tulnuklimukad, kes osutuvad allergiliseks verealkoholi suhtes. Väärikalt välja mängitud ka. "The Guard" meets "Attack the Block". Iirlased rokivad. Sláinte! 7/8



MOONIKÜNKA NÕLVADEL (Kokuriko-zaka Kara / From Up the Poppy Hill, Jaapan 2011). Hayao Miyazaki on juba vana mees (72) ja ta Ghibli-tööd nüüd jätkab poeg, ta järeltulija. Käesolev Gorō Miyazaki anime, mida Eestis on näidatud JAFFil, on realistlik nostalgiapildike kuuekümnendate koolielust - iseenesest ju kena, kuid ei üllata millegagi ja jääb mu rikutud maitse jaoks veidi aeglaseks, malbeks ja lilleliseks. Kuid Jaapanis kuulutati see tänavu aasta animeks. 5/8


GIMME THE LOOT (USA 2012). Hästi mõnusa minekuga väike eelarveta lugu kahest mitte eriti seaduskuulekast NY tänavanoorest. Stambivaba, elus asi, jätab sama autentse mulje kui kunagi Larry Clarki "Kids", saades seejuures hakkama šokitaotluse ja moraalimureta. 8/8



MEET THE FOKKENS (Ouwehoeren, Holland 2012). Dokk elatanud kaksikõdedest-prostituutidest. Värvikad tegelased, aga üks suuremaid vigu, mida dokumentalist teha saab, on see, kui tal on hea teema, aga ta ei tööta seda korralikult läbi ja venitab materjali, millest parimal juhul veaks välja lühika, tunniseks või veel pikemaks tühja loba täis filmiks. Kurb, kuidas head karakterid on tuulde lastud. Võtke end kokku, filmitegijad, ärge raisake mu aega. 3/8


TEDDY BEAR (Taani 2012). Muhedalt koomiline, leidlik ja südamlik draama keskealisest kulturistimürakast, kes elab koos võimuka hüsteerilise emaga, ei julge naistega suhelda ja läheb Taisse õnne otsima. Tore tümikas, suurem kui Schwarzenegger, väga kenasti välja peetud lugu. 7/8



UNE VIE MEILLEURE (A Better Life, Prantsusmaa 2011). Prantsuse kino paremale osale iseloomulikult tõsiseltvõetav, mitte ülearu ümar ega ootuspärane draama võlalõksu sattunud perekonnast. 6/8



PUSHER (Inglismaa 2012). Ameerika riimeik euroopa filmist on igapäevane asi, euroopa riimeik euroopa filmist märksa haruldasem. Vahet, nagu selgub, pole - siinpool lompi suudetakse linateoseid sama edukalt kohitseda. Omaette võetuna enam-vähem talutav narkokriminull, aga Nicolas Winding Refni särava debüüdi uusversioonina mõttetu junn. Richard Coyle ("Coupling", "Grabbers") Kim Bodnia rollis - kamoon. 4/8



Armastus & anarhia 2012. Toinen jakso

24. sept 2012

Seenelkäik

"Seenelkäik", Eesti 2012. Rež. Toomas Hussar. 93 min.


Vastuoludest paradokse armastava Toomas Hussari debüütmängufilmis puudust pole. "Metsas ei ole headust ega kurjust. Kuidas siis inimeseks jääda?" küsib slõugan. Saame aru, et poliitiku seenelkäigu loos tuleb juttu looduse ja inimloomuse vastasseisust. Teadagi, ühiskondliku looma jaoks on looduse loomulikkus võõras.

aga kui öökull huikab kui vile
proovige vastu huigata
tema ei aja end kohevile
ta kohevil on ega suigata

Filmi enda juhatab aga sisse kaader netil euroseinal rippuvast Wiiralti tiigrist, mida kommenteeritakse selles vaimus, et kui säärane metsas vastu jalutaks, võtaks jahedaks küll.



Niisiis selgub kohe, et inimese jaoks on looduses kurjus igati olemas, dualistlikust maailmamudelist pole ka metsas pääsu. Inimlikkuse suhtes ükskõikne, omaenese asju ajav loodus tundub inimesele kohutav nagu Trieri "Antikristuses". Loodus on täis kiskjaid, universumi ühendavaks märksõnaks pole mitte harmoonia, vaid kaos, vaen ja mõrv, nagu ütleb Werner Herzog oma vägevas dokis "Grizzly Man".

Inimene seevastu - see kõlab uhkelt. Looduse kroon. "Inimestel on mõistus peas, ega nad loomad ei ole," arvab peategelane, poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm).



"Seenelkäik" vaidlustab selle seisukoha. Mõistust näib nappivat enam-vähem kõigil tegelastel; kõik kesksed karakterid, alates lihtsameelsest kuluhüvitistega nihverdavast Käost ja lõpetades kõrgelennuliste niiditõmbajatega, on esitatud kergelt naeruväärsetena. Asi pole vaid linna-untsantsakate rikutuses - maainimese aju on kõikjal mullitav meedia sama efektiivselt puhtaks pesnud. Metsas elamisest pole abi.



Need väikesed inimesed - peaosadest pisemateni, Juhan Ulfsaku rokikarvikust Hendrik Toompere Jr² ja Hilje Mureli spinndoktoriteni - on näitlejate poolt nauditavalt välja mängitud, aga mingit sisu selle sõna soomlaslikus mõttes neisse kirjutatud pole. Pole kangelasi ega antikangelasi, on paari jõulise pintslitõmbega skitseeritud argised tühikargajad ja pinnapealsed suhted.

Žanrilt võib "Seenelkäiku" niisiis pidada satiiriks; kuivõrd pilkealusteks on erinevad ühiskonnagrupid ning ühiskonna toimimise ja valitsemise mehhanismid, siis ühiskonnakriitiliseks satiiriks või följetoniks. (Jah, härra kultuuriminister, te eksite, ühiskonnakriitika olemasoluks ei pea kunstnikke tingimata ähvardama vangla.)



Sihtmärkide valik on traditsiooniline: poliitika räpasus, meediatsirkuse jaburus, lihtrahva vandenõuteoreetilised luulud. Seda kõike näidatakse tobedana, ent mitte kuigi kõveras peeglis. Satiir ja huumor jäävad minimalistlikule argitasandile, tuttavaid teemasid üle elusuuruse paisutamata või tihendamata. Hannes Võrno ei mängi orjapidajast öko-ärimeest, vaid iseennast. Ka filmi alguses kõlav tilulilu-vikerviis rõhutab triviaalsusele.

Minu kui vaataja kuklas kripeldab küsimus, miks tühiste kriipsujukude tavaline elu peaks mulle korda minema, isegi kui see hetkeks rutiinist väljub. Elmo Nügase bensukapidaja korratud "põnev, põnev," jääb lõpuni irooniliselt kõlama.

Sääraseid tüüpe ja teemasid pakub elu ise või õigemini meedia ju haaravamal ja kontsentreeritumal kujul. Käo Aadu on võrreldes, ütleme, Reiljani Villu või Ligi Jürgeniga üsna kahvatu ja verevaene kuju, kes ei ärata erilisi emotsioone.



Aadule on raske kaasa tunda või üldse tema suhtes midagi tunda peale ükskõiksuse. Mis tähtsust sel on, mis sihukese halli sümbolmehikesega juhtub? Mida usutavat temaga üldse juhtuda saaks? Kuidas ta võiks mehistuda? Ta jääks mõttetuks meheks ka siis, kui ta oma elus kannapöörde teeks.

Teiste tegelastega on sama lugu. "Seenelkäik" ei hooli neist, vaatleb entomoloogi kiretu pilguga alamate olendite vingerdamist literatuurses katseklaasis.



See pilkavalt kõrk suhe ligimesse illustreerib iseenesest kenasti meie sootsiumis häälekalt esindatud empaatiavaegust, mida võiks nimetada ka kapitalistlikuks ahumaansuseks. Kaval-Antsu individualismist ja vaevu varjatud omakasu-ihast kantud misantroopia. Elu on olelusvõitlus, iga mees on oma õnne sepp, turg on universumi telg, mille ümber kõik pöörleb. Inimene on inimesele hunt, oma särk on kõige ligem. Otsi aga kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse. Neisse käibefraasidesse usub hardalt suur osa end maailma ebareligioosseimaks ja seeläbi justkui eriti ratsionaalseks rahvaks pidavaist eestlastest. Ja nagu ikka genereerib maailmapilt endale sobiva maailma.

See nürilt umbne maailm ei meeldi suurt kellelegi, ka selle paratamatusse uskujad püüavad iga hinna eest välja pääseda: troopikasse, lumelauale, joogasse, sukeldumisse, kokkamisse, kuhu iganes. Metsa. Teatrisse. Muusikasse. Kinno. Aga endast ja oma ilmavaatest, nagu öeldud, pole pääsu.



Väiksest peast meeldisid mulle peaaegu kõik Singer Vingeri laulud, välja arvatud "Ei midagi erilist". Sest selles polnud midagi erilist, see kehastas sedasama halli uduvihmas tupikut, millest pop pidanuks aitama pageda. Ja tammus ühe koha peal ja tuli juba esimesel kuulamisel tuttav ette.



Mets iseenesest on ilus leid. Tore, et rajatagustel filmifestivalidel on kerkinud "Sügisballi" postsotsialistliku magalapoeetika kõrvale uus omanäoline, visuaalselt meeldejääv keskkond Eestit esindama.




Arvamusi: Daniel Vaarik, Memokraat, Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja (konkreetne, hoogne ja terav), Tiit Tuumalu, PM (täitsa kobe).

17. sept 2012

September 2012 kinodes

Rõõm on nentida, et kuu parim film kinodes oli dokumentaal - balletidokk, mis jõudis Sõprusse augusti tantsufestivali puhul ja jäi sinna terake kauemakski.



ESIMENE POSITSIOON (First Position, USA 2011). Balletist kui kummalisest kunsti, kondiväänamise ja spordi kombost ei jaga ma halligi, aga see dokk baleriiniks pürgivaist lastest ja nende vanemaist kütkestas mind küll. Pinget, draamat ja vahvaid karaktereid varvaskingaga segada. Dokk, mida võib julgelt kõigile soovitada. Darren Aronofsky "Must luik" on selle kõrval üsna kahvatu ponnistus. 8/8



AINULT ARMASTUST (Den skaldede frisør / Love is All You Need, Taani 2012). Helge, üdini positiivne näide sellest, kuidas teha värske ja vaimukas romkomm tihti lörtsitud pulmateemal. Oscari-võitja Susanne Bier ("Hævnen") on oma kauaaegse kaasautori Anders Thomas Jenseni leidliku stsena lavastanud imetlusväärse eksimatuse ja nüansitajuga. Pierce Brosnani kõrval särab rida toredaid taani näitlejaid - Trine Dyrholm ("Royal Affair"), Paprika Steen ("Festen"), Kim Bodnia ("Pusher") jne. Kokkuvõttes annab film romantilise Itaalia-visioonina silmad ette ka uuele Woody Allenile. Häirib ainult lohakas ja toimetamata tõlge BestFilm.eu-lt ning lameroosa eesti pealkiri, mis pigem peletab kui peibutab publikut. Võinuks tõlkida taani originaali järgi "Kiilaspäine juuksur". 8/8



PARANORMAN (USA 2012). Päris nukkudega, mitte arvutis tehtud täispikka animatsiooni näeb uuemal ajal kinos nii harva, et juba visuaali pärast tasub vaadata. Ega massin ikka inimkäe puudutuse vastu ei saa. See lugu nõia needusest pole ehk päris nii värske ja vaimustav kui Laika stuudio eelmine, "Coraline", aga palju puudu ka ei jää. Vahva huumor, toredad karakterid, kummitused ja zombid. Ei ole hirmus - mudilased lõkerdasid saalis. Isegi 3D töötab üsna mõistlikult. 7/8

ÄRA KAOTA LOOTUST (Keep the Lights On, USA 2012). Vaikne ja eleegiline indi-armastuslugu, mida mürgitavad narkomured. Meestevahelisest armastusest, kuid mis seal vahet, igatsus on ju üks. "Single Man" see just pole, ent delikaatselt ja kenasti välja peetud küll. Heliriba on ka ilus. Kickstarteri abiga tehtud film, muide. 7/8



ABRAHAM LINCOLN: VAMPIIRIKÜTT (Abraham Lincoln: Vampire Hunter, USA 2012). Koomiksilikult sisutühi, ent silmapaistvalt efektse visuaaliga fantaasiat ja ajalugu ristav kostüümimärul. Isegi va 3D on päris uhke. 5/8

KURJAST VAEVATUD (The Possession, USA 2012). Taani lavastaja Ole Bornedali ("Just Another Love Story") stiilipuhas variatsioon klassikalises seestunud pisitüdruku ja eksortsismi žanris, sedakorda judaistlikus garneeringus. Toimiva valemi korralik läbimäng, ei midagi üllatavat. 5/8



BOURNE'I PÄRAND (Bourne Legacy, USA 2012). Bourne without Bourne is just a bore. Maakeeli: suure eelarve ja heade näitlejatega igav põnevik. Sihuke parema-puudumisel-käib-kah ajaviide juhuks kui tõesti mitte midagi muud teha pole. Näitlejad on okeid, isegi Jeremy Renner ei häirinud üldse. Mu arvamus temast pigem tõusis, kuigi filmi parima rolli teeb siiski Rachel Weisz. Aga lugu ja stsena on andestamatult nõrgad. 4/8

NAABRIVALVE (The Watch, USA 2012). Kesine ulmekomöödia, niiöelda meestekas. Samasugune pettumus nagu "Paul". Kui nii lugu kui naljad on lahja lurr, siis ei ei suuda filmi päästa ka tulnukad. 4/8

RESIDENT EVIL: KARISTUS (Resident Evil: Retribution, USA 2012). Viies pauk juba aastakümneid kalleid B-filme vändanud Paul WS Andersoni videomängu-põhisest ulmesarjast. Esimene "Resident Evil" (2002) oli igati mõnus märul, kannatab siiani vaadata. Teine oli nii pask, et kolmanda ja neljanda skippisin. Viies on sedavõrd jabur, et teeb tuju heaks umbes samal moel nagu "Transformerid" või "Nazis at the Center of the Earth". Mulle iseenesest meeldib see lähenemine, et loo ja dialoogiga pole üldse hakatud vaeva nägema - neid sama hästi kui polegi. Kogu film koosneb ainult otsatust lahmimisest ja kõmmutamisest. Sihtotstarbeline värk. 4/8



SÕJA ÕIED (Jīnlíng Shísān Chāi / Flowers of War, Hiina 2011). Üheainsa nädala jooksul jõudis meie ekraanidele lausa kaks ilulevat kitši ajaloo koledusest. Pekingi õukonnarežissöör Zhang Yimou ("Hero") saab säärase asjaga muidugi võrratult paremini hakkama kui Antti J. Jokinen, aga siiski ei viitsi ma kaks ja pool tundi vaadata, kuidas lapsed laulavad koraali ja pisar veereb üle kangelasliku soldati paljukannatanud porise näo. 4/8

PUHASTUS (Puhdistus, Soome-Eesti 2012). Suure meediakära saatel linastunud ja teenimatult palju tähelepanu saanud halb soome melodraama, millest kirjutasin pikemalt siin. 2/8

VANAPIIGAD (Bachelorette, USA 2012). Masendavalt mage pulmakomöödia, kus Kirsten Dunst näeb välja nagu rauk. Ainus märkimisväärne asi selle filmi juures on järjekordne universumi halvim subtiitritõlge, mille toob teieni ei keegi muu kui... (trummipõrin)... topfilm.lv! See pood tuleks keeleseaduse alusel vastutusele võtta. 2/8



Ka ühekordsetest üritustest polnud septembris puudust.

7.-9. septembrini leidis Toompeal vabas õhus aset järjekordne Luscheri & Mathieseni minifestival, kus muuhulgas näidati eesti kino tulevikulootuse Tanel Toomi suurepärast Oscarile nomineeritud lühifilmi PIHTIMUS.

Artises linastus 11.-15. septembril programm "Erinevus rikastab", mida iroonilisel kombel reklaamiti sildi all "Ainult friikidele". Näidati igatahes ka filme, mida söandaks rahumeeli soovitada palju laiemale publikule kui vaid ebardid (freaks): Susanne Bieri vägev eetikadraama HÆVNEN ("Kättemaks"; rahvusvahelise pealkirjaga "In a Better World", meil "Taevariik") ja Rodrigo García muhe romantiline kostüümi-travestia ALBERT NOBBS, mis õiglases maailmas oleks saanud vähemalt naiskõrvalosa Oscari. Toda viimast filmi võib kuuldavasti oktoobris ka Artise regulaarkavva oodata.

17.-19. septembrini näitas Artis tudengipäevade öökino, mille kavva kuulusid ka Niels Arden Oplevi LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK (Rootsi 2009) ja Andrea Arnoldi ohtralt auhindu saanud AKVAARIUM (Fish Tank, Inglismaa 2009). See viimane on minu jaoks kübeke pikk ja seebihõnguline lugu, aga inglise rullnokk-tibi ja magalakeskkonna kujutamisel siiski küllalt arvestatav asi. Näitlejatööd on head.

21.-27. septembrini toimus kolmandat korda "Katusekino goes Sõprus", mille kavas oli kaks Bertoluccit, üks Wenders, Zvjagintsevi "Jelena" ja miskipärast ka anaal-šokker "Pink Flamingos" (mis ju õigupoolest linastus Sõpruses juba kevadel, varem kui Katusekinos).