24. sept 2012

Seenelkäik

"Seenelkäik", Eesti 2012. Rež. Toomas Hussar. 93 min.


Vastuoludest paradokse armastava Toomas Hussari debüütmängufilmis puudust pole. "Metsas ei ole headust ega kurjust. Kuidas siis inimeseks jääda?" küsib slõugan. Saame aru, et poliitiku seenelkäigu loos tuleb juttu looduse ja inimloomuse vastasseisust. Teadagi, ühiskondliku looma jaoks on looduse loomulikkus võõras.

aga kui öökull huikab kui vile
proovige vastu huigata
tema ei aja end kohevile
ta kohevil on ega suigata

Filmi enda juhatab aga sisse kaader netil euroseinal rippuvast Wiiralti tiigrist, mida kommenteeritakse selles vaimus, et kui säärane metsas vastu jalutaks, võtaks jahedaks küll.



Niisiis selgub kohe, et inimese jaoks on looduses kurjus igati olemas, dualistlikust maailmamudelist pole ka metsas pääsu. Inimlikkuse suhtes ükskõikne, omaenese asju ajav loodus tundub inimesele kohutav nagu Trieri "Antikristuses". Loodus on täis kiskjaid, universumi ühendavaks märksõnaks pole mitte harmoonia, vaid kaos, vaen ja mõrv, nagu ütleb Werner Herzog oma vägevas dokis "Grizzly Man".

Inimene seevastu - see kõlab uhkelt. Looduse kroon. "Inimestel on mõistus peas, ega nad loomad ei ole," arvab peategelane, poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm).



"Seenelkäik" vaidlustab selle seisukoha. Mõistust näib nappivat enam-vähem kõigil tegelastel; kõik kesksed karakterid, alates lihtsameelsest kuluhüvitistega nihverdavast Käost ja lõpetades kõrgelennuliste niiditõmbajatega, on esitatud kergelt naeruväärsetena. Asi pole vaid linna-untsantsakate rikutuses - maainimese aju on kõikjal mullitav meedia sama efektiivselt puhtaks pesnud. Metsas elamisest pole abi.



Need väikesed inimesed - peaosadest pisemateni, Juhan Ulfsaku rokikarvikust Hendrik Toompere Jr² ja Hilje Mureli spinndoktoriteni - on näitlejate poolt nauditavalt välja mängitud, aga mingit sisu selle sõna soomlaslikus mõttes neisse kirjutatud pole. Pole kangelasi ega antikangelasi, on paari jõulise pintslitõmbega skitseeritud argised tühikargajad ja pinnapealsed suhted.

Žanrilt võib "Seenelkäiku" niisiis pidada satiiriks; kuivõrd pilkealusteks on erinevad ühiskonnagrupid ning ühiskonna toimimise ja valitsemise mehhanismid, siis ühiskonnakriitiliseks satiiriks või följetoniks. (Jah, härra kultuuriminister, te eksite, ühiskonnakriitika olemasoluks ei pea kunstnikke tingimata ähvardama vangla.)



Sihtmärkide valik on traditsiooniline: poliitika räpasus, meediatsirkuse jaburus, lihtrahva vandenõuteoreetilised luulud. Seda kõike näidatakse tobedana, ent mitte kuigi kõveras peeglis. Satiir ja huumor jäävad minimalistlikule argitasandile, tuttavaid teemasid üle elusuuruse paisutamata või tihendamata. Hannes Võrno ei mängi orjapidajast öko-ärimeest, vaid iseennast. Ka filmi alguses kõlav tilulilu-vikerviis rõhutab triviaalsusele.

Minu kui vaataja kuklas kripeldab küsimus, miks tühiste kriipsujukude tavaline elu peaks mulle korda minema, isegi kui see hetkeks rutiinist väljub. Elmo Nügase bensukapidaja korratud "põnev, põnev," jääb lõpuni irooniliselt kõlama.

Sääraseid tüüpe ja teemasid pakub elu ise või õigemini meedia ju haaravamal ja kontsentreeritumal kujul. Käo Aadu on võrreldes, ütleme, Reiljani Villu või Ligi Jürgeniga üsna kahvatu ja verevaene kuju, kes ei ärata erilisi emotsioone.



Aadule on raske kaasa tunda või üldse tema suhtes midagi tunda peale ükskõiksuse. Mis tähtsust sel on, mis sihukese halli sümbolmehikesega juhtub? Mida usutavat temaga üldse juhtuda saaks? Kuidas ta võiks mehistuda? Ta jääks mõttetuks meheks ka siis, kui ta oma elus kannapöörde teeks.

Teiste tegelastega on sama lugu. "Seenelkäik" ei hooli neist, vaatleb entomoloogi kiretu pilguga alamate olendite vingerdamist literatuurses katseklaasis.



See pilkavalt kõrk suhe ligimesse illustreerib iseenesest kenasti meie sootsiumis häälekalt esindatud empaatiavaegust, mida võiks nimetada ka kapitalistlikuks ahumaansuseks. Kaval-Antsu individualismist ja vaevu varjatud omakasu-ihast kantud misantroopia. Elu on olelusvõitlus, iga mees on oma õnne sepp, turg on universumi telg, mille ümber kõik pöörleb. Inimene on inimesele hunt, oma särk on kõige ligem. Otsi aga kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse. Neisse käibefraasidesse usub hardalt suur osa end maailma ebareligioosseimaks ja seeläbi justkui eriti ratsionaalseks rahvaks pidavaist eestlastest. Ja nagu ikka genereerib maailmapilt endale sobiva maailma.

See nürilt umbne maailm ei meeldi suurt kellelegi, ka selle paratamatusse uskujad püüavad iga hinna eest välja pääseda: troopikasse, lumelauale, joogasse, sukeldumisse, kokkamisse, kuhu iganes. Metsa. Teatrisse. Muusikasse. Kinno. Aga endast ja oma ilmavaatest, nagu öeldud, pole pääsu.



Väiksest peast meeldisid mulle peaaegu kõik Singer Vingeri laulud, välja arvatud "Ei midagi erilist". Sest selles polnud midagi erilist, see kehastas sedasama halli uduvihmas tupikut, millest pop pidanuks aitama pageda. Ja tammus ühe koha peal ja tuli juba esimesel kuulamisel tuttav ette.



Mets iseenesest on ilus leid. Tore, et rajatagustel filmifestivalidel on kerkinud "Sügisballi" postsotsialistliku magalapoeetika kõrvale uus omanäoline, visuaalselt meeldejääv keskkond Eestit esindama.




Arvamusi: Daniel Vaarik, Memokraat, Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja (konkreetne, hoogne ja terav), Tiit Tuumalu, PM (täitsa kobe).

2 kommentaari :

aguirres ütles ...

vaatasin filmi
ja lugesn kommentaari
mõlemad meeldisid

ühiskondliku peenkiudse
sadomasohhismi
ette, taha ja sisse
vaatamise peegel
oma jätkusuutlikuses
tardunud taristus
vist ainuomane
maailma unikaalseimale
e riigile

Kunutokk ütles ...

Tegemist on puht sümbolistliku filmiga. Minul tekkisid otsesed seosed Viiralti lamava tiigri ja nürile rahvale viitava "metsmehe" lau-tätoveering "Ne budi!" vahel. Autor ütleb, et kui nii jätkata äratatakse keegi ülesse. Ja see keegi on see, kellega kohtuda ei tahaks.