17. sept 2012

September 2012 kinodes

Rõõm on nentida, et kuu parim film kinodes oli dokumentaal - balletidokk, mis jõudis Sõprusse augusti tantsufestivali puhul ja jäi sinna terake kauemakski.



ESIMENE POSITSIOON (First Position, USA 2011). Balletist kui kummalisest kunsti, kondiväänamise ja spordi kombost ei jaga ma halligi, aga see dokk baleriiniks pürgivaist lastest ja nende vanemaist kütkestas mind küll. Pinget, draamat ja vahvaid karaktereid varvaskingaga segada. Dokk, mida võib julgelt kõigile soovitada. Darren Aronofsky "Must luik" on selle kõrval üsna kahvatu ponnistus. 8/8



AINULT ARMASTUST (Den skaldede frisør / Love is All You Need, Taani 2012). Helge, üdini positiivne näide sellest, kuidas teha värske ja vaimukas romkomm tihti lörtsitud pulmateemal. Oscari-võitja Susanne Bier ("Hævnen") on oma kauaaegse kaasautori Anders Thomas Jenseni leidliku stsena lavastanud imetlusväärse eksimatuse ja nüansitajuga. Pierce Brosnani kõrval särab rida toredaid taani näitlejaid - Trine Dyrholm ("Royal Affair"), Paprika Steen ("Festen"), Kim Bodnia ("Pusher") jne. Kokkuvõttes annab film romantilise Itaalia-visioonina silmad ette ka uuele Woody Allenile. Häirib ainult lohakas ja toimetamata tõlge BestFilm.eu-lt ning lameroosa eesti pealkiri, mis pigem peletab kui peibutab publikut. Võinuks tõlkida taani originaali järgi "Kiilaspäine juuksur". 8/8



PARANORMAN (USA 2012). Päris nukkudega, mitte arvutis tehtud täispikka animatsiooni näeb uuemal ajal kinos nii harva, et juba visuaali pärast tasub vaadata. Ega massin ikka inimkäe puudutuse vastu ei saa. See lugu nõia needusest pole ehk päris nii värske ja vaimustav kui Laika stuudio eelmine, "Coraline", aga palju puudu ka ei jää. Vahva huumor, toredad karakterid, kummitused ja zombid. Ei ole hirmus - mudilased lõkerdasid saalis. Isegi 3D töötab üsna mõistlikult. 7/8

ÄRA KAOTA LOOTUST (Keep the Lights On, USA 2012). Vaikne ja eleegiline indi-armastuslugu, mida mürgitavad narkomured. Meestevahelisest armastusest, kuid mis seal vahet, igatsus on ju üks. "Single Man" see just pole, ent delikaatselt ja kenasti välja peetud küll. Heliriba on ka ilus. Kickstarteri abiga tehtud film, muide. 7/8



ABRAHAM LINCOLN: VAMPIIRIKÜTT (Abraham Lincoln: Vampire Hunter, USA 2012). Koomiksilikult sisutühi, ent silmapaistvalt efektse visuaaliga fantaasiat ja ajalugu ristav kostüümimärul. Isegi va 3D on päris uhke. 5/8

KURJAST VAEVATUD (The Possession, USA 2012). Taani lavastaja Ole Bornedali ("Just Another Love Story") stiilipuhas variatsioon klassikalises seestunud pisitüdruku ja eksortsismi žanris, sedakorda judaistlikus garneeringus. Toimiva valemi korralik läbimäng, ei midagi üllatavat. 5/8



BOURNE'I PÄRAND (Bourne Legacy, USA 2012). Bourne without Bourne is just a bore. Maakeeli: suure eelarve ja heade näitlejatega igav põnevik. Sihuke parema-puudumisel-käib-kah ajaviide juhuks kui tõesti mitte midagi muud teha pole. Näitlejad on okeid, isegi Jeremy Renner ei häirinud üldse. Mu arvamus temast pigem tõusis, kuigi filmi parima rolli teeb siiski Rachel Weisz. Aga lugu ja stsena on andestamatult nõrgad. 4/8

NAABRIVALVE (The Watch, USA 2012). Kesine ulmekomöödia, niiöelda meestekas. Samasugune pettumus nagu "Paul". Kui nii lugu kui naljad on lahja lurr, siis ei ei suuda filmi päästa ka tulnukad. 4/8

RESIDENT EVIL: KARISTUS (Resident Evil: Retribution, USA 2012). Viies pauk juba aastakümneid kalleid B-filme vändanud Paul WS Andersoni videomängu-põhisest ulmesarjast. Esimene "Resident Evil" (2002) oli igati mõnus märul, kannatab siiani vaadata. Teine oli nii pask, et kolmanda ja neljanda skippisin. Viies on sedavõrd jabur, et teeb tuju heaks umbes samal moel nagu "Transformerid" või "Nazis at the Center of the Earth". Mulle iseenesest meeldib see lähenemine, et loo ja dialoogiga pole üldse hakatud vaeva nägema - neid sama hästi kui polegi. Kogu film koosneb ainult otsatust lahmimisest ja kõmmutamisest. Sihtotstarbeline värk. 4/8



SÕJA ÕIED (Jīnlíng Shísān Chāi / Flowers of War, Hiina 2011). Üheainsa nädala jooksul jõudis meie ekraanidele lausa kaks ilulevat kitši ajaloo koledusest. Pekingi õukonnarežissöör Zhang Yimou ("Hero") saab säärase asjaga muidugi võrratult paremini hakkama kui Antti J. Jokinen, aga siiski ei viitsi ma kaks ja pool tundi vaadata, kuidas lapsed laulavad koraali ja pisar veereb üle kangelasliku soldati paljukannatanud porise näo. 4/8

PUHASTUS (Puhdistus, Soome-Eesti 2012). Suure meediakära saatel linastunud ja teenimatult palju tähelepanu saanud halb soome melodraama, millest kirjutasin pikemalt siin. 2/8

VANAPIIGAD (Bachelorette, USA 2012). Masendavalt mage pulmakomöödia, kus Kirsten Dunst näeb välja nagu rauk. Ainus märkimisväärne asi selle filmi juures on järjekordne universumi halvim subtiitritõlge, mille toob teieni ei keegi muu kui... (trummipõrin)... topfilm.lv! See pood tuleks keeleseaduse alusel vastutusele võtta. 2/8



Ka ühekordsetest üritustest polnud septembris puudust.

7.-9. septembrini leidis Toompeal vabas õhus aset järjekordne Luscheri & Mathieseni minifestival, kus muuhulgas näidati eesti kino tulevikulootuse Tanel Toomi suurepärast Oscarile nomineeritud lühifilmi PIHTIMUS.

Artises linastus 11.-15. septembril programm "Erinevus rikastab", mida iroonilisel kombel reklaamiti sildi all "Ainult friikidele". Näidati igatahes ka filme, mida söandaks rahumeeli soovitada palju laiemale publikule kui vaid ebardid (freaks): Susanne Bieri vägev eetikadraama HÆVNEN ("Kättemaks"; rahvusvahelise pealkirjaga "In a Better World", meil "Taevariik") ja Rodrigo García muhe romantiline kostüümi-travestia ALBERT NOBBS, mis õiglases maailmas oleks saanud vähemalt naiskõrvalosa Oscari. Toda viimast filmi võib kuuldavasti oktoobris ka Artise regulaarkavva oodata.

17.-19. septembrini näitas Artis tudengipäevade öökino, mille kavva kuulusid ka Niels Arden Oplevi LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK (Rootsi 2009) ja Andrea Arnoldi ohtralt auhindu saanud AKVAARIUM (Fish Tank, Inglismaa 2009). See viimane on minu jaoks kübeke pikk ja seebihõnguline lugu, aga inglise rullnokk-tibi ja magalakeskkonna kujutamisel siiski küllalt arvestatav asi. Näitlejatööd on head.

21.-27. septembrini toimus kolmandat korda "Katusekino goes Sõprus", mille kavas oli kaks Bertoluccit, üks Wenders, Zvjagintsevi "Jelena" ja miskipärast ka anaal-šokker "Pink Flamingos" (mis ju õigupoolest linastus Sõpruses juba kevadel, varem kui Katusekinos).

Kommentaare ei ole :