12. sept 2012

Ukuaru

"Ukuaru", Eesti NSV 1973. Rež. Leida Laius. 85 min.


Eile järjekordsest kuudepikkusest hibernatsioonist hetkeks ärganud Kinomajas küsis Triin, mis mul tema ühe lemmikfilmi vastu on, miks ma kirjutasin mõne aja eest, et "Ukuaru" vaatamine on ränk töö nagu harkadraga kündmine. Nagu ikka, ei osanud ma oma vaateid paugupealt ja suusõnal hästi selgitada. Üritan seda teha nüüd, sest tõesti, tõesti - nii tunnustatud klassika puhul vist ei või paari lausega piirduda.



Mis mind siis selle filmi juures häirib lisaks venivusele ja igavusele, mida võiks ehk pidada lausa kontseptuaalseks, orgaaniliselt taluelu teema juurde kuuluvaks? Tehnilistest aspektidest on ju kõik hästi: näitlejatööd, kaameratöö, lavastajatöö. Pole põhjust vaielda minust kaugelt parema eesti filmiloo tundja Jaaguga, kes arvas midagi selles vaimus, et Leida Laiusest suuremat psühholoogilist näitejuhti eesti filmis polegi. Ju siis.

Nagu öeldud, tunnustan ka teose üldistusjõudu. Mind häirib see, mida Veera Saare külarealistlikul romaanil põhinev lugu üldistab - ideoloogiad, mida film küll kenasti illustreerib, mis aga sellest sugugi vastuvõetavamaks ei muutu.



Esiteks kannatuse fetišeerimine täiesti mitte-budistlikus mõttes: elu on põrgu, on alati olnud ja jääb selleks; teed kannatusest välja pole, küll aga saab kannatusele rajada enesehaletsusliku ohvri-identiteedi. See on kasulik - selge ju, et ohvrile, kes on pidanud palju kannatama, mõistagi ilma süüta ja ebaõiglaselt, on maailm midagi võlgu. Ohvri hädades on alati keegi süüdi ja ohvril on alati õigus nõuda oma kannatuste kompenseerimist. Kannatused, mida ohver omakorda ise teistele põhjustab, on ette põhjendatud ja õigustatud - vähemalt tema enese jaoks.

Tundub vanatestamentlikult loogiline ja õiglane, et kogetud ülekohtule võib vastata sama või isegi enamaga. Silm silma vastu. Piisav kogus ahistamist ja vägivalda on üldiselt aktsepteeritav motiiv, et saada sarimõrvariks - seda näitavad meile filmidest nii Oliver Stone'i "Natural Born Killers", Patty Jenkinsi "Monster" kui Ilmar Raagi "Klass".



Selle loogika tagajärjeks on lõputu kannatuste ratas, mis ei pea muidugi avalduma ega avaldugi enamasti eelkõige sarimõrva ekstreemses vormis, vaid märksa argisemal, mikroskoopilisemal moel - kui mõelda näiteks Aku Louhimehe "Pahale maale". Sama kannatuse-idee teistpidiseks tuletuseks on, et ohver, kes ei vasta ülekohtule samaga, võib tunda end märtrina, vaat et Jeesusena.

See mudel toimib mitte ainult isiklikul, vaid ka laiemal, riikide ja rahvuste tasandil. Ajalooline kannatus on grupi-identiteedi tugitala, mis annab õiguse teistele oma ristilt ülalt alla vaadata ja kui jaksu on, siis oma kannatused intressiga sisse nõuda. Nii kasseeris Hitler saksa rahva kannatused sisse juutidelt ja kogu Euroopalt. Iisrael nõuab omakorda shoah' eest tasumist araablastelt ja palestiinlastelt. Al-Qā‘idah esitas islamimaailmale põhjustatud kannatuste eest arve Ameerikale, see aga laskis 9/11 tragöödia eest maksta afgaanidel ja iraaklastel.

Eestil pole ressursse, et oma ohvrirolli nii jõuliselt kehtestada, kuid ajalooline kannatus on sellegipoolest meie rahvusliku eneseteadvuse tuum: 700-aastane orjaöö, 50 aastat okupatsiooni ja nõnda edasi. Meie kalendrit kaunistavad ohtrad leina- ja mälestuspäevad. Nii Sofi Oksase romaani "Puhastus" kui selle äsja linastunud Antti J. Jokise ekraniseeringu vastuvõtt Eestis näitavad, kuidas oleme pisarateni liigutatud, kui välisilm ükspuha kui fiktsionaalses või ebarealistlikus vormis meie kannatusi tunnustab. Ja praktilisemalt võttes - päris jõuetud me ju ka ei ole. Kui ka ei suudeta kõiki okupante tappa, siis saab näiteks keelduda ajaloolise ülekohtu personifikatsioonidele kodakondsust andmast. Sedasama ajaloolise kannatuse arhetüüpi väljendab "Ukuaru".



Teiseks tööeestlus, mille lipukirjaks on kontekstiväliselt tüdimuseni tsiteeritud Tammsaare: "Tee tööd ja näe vaeva..." Ehk siis töö kui ülim hüve ja paleus, tubli luterlik vastus maisele hädaorule. Eestlast ei pea keegi võõras vangistama sildi all "Arbeit macht frei" - eestlane teeb seda ise ja vabatahtlikult, need sõnad on talle leegitsevate tähtedega südamesse kirjutatud. Eestlane teab, et ainult töö teeb õndsaks. Õige eestlane sureb tööd murdes nagu Kivirähu "Eesti matuses", ja tema haual lausutakse sügavas leinas pühalikud sõnad: oli töökas inimene. Miski muu ei loe, igatahes mitte võrreldaval määral. Ikka töökus ja töökus ja töökus on see, mis tõstab meid kõrgemale banaani kukkumist ootavaist murjaneist ja lulli löövaist kreeklastest. Homer Simpsoni põhimõte "Kui on raske, loobu" jääb tööeestlase jaoks arusaamatuks ideeks. Aga armastus ei tulnud ja teda pole tänapäevani Vargamäel.



Kaks eestlasele armast ideed - töö ja kannatus - koonduvad "Ukuaru" rahvuslikus tööfeminismis: elu on kohutavalt raske ja ebaõiglane, aga tõeline eesti naine jääb alati töökaks ja tubliks. Tirib üksipäini atra, titt tissi otsas, ja veab üksiti terve natsiooni paksust ja vedelast läbi. Eesti mehest pole ju asja, seda teab ta ise ka. Esimeseks vastuseks guugli otsingule "eesti mees" on P. Pulleritsu traktaat "Eesti mees muutub järjest jobumaks". Eesti naist idealiseeriv rahvuskonservatiivsus haukab muidugi omaenese saba, kuna märtriks ja kangelaseks tõusnud eesti naistel, kes on ju teadupärast ka maailma kauneimad oma soo esindajad, ei jäägi üle muud kui leida oma õnn välismaa mehes.



Niisiis - need kolm kivistunud mõttemalli, millega käib kaasas hermeetiline tõsimeelsus, kehastavad minu silmis rahvuslikku pisihingelisust. "Ukuaru" väljendab seda veenvalt, aga see ei tähenda, et ma sellist asja vaadata tahaksin.



Lisalugemist "Ukuarust": Kristiina Davidjants, Maaleht (tõeliselt suursugune film), Andres Laasik, EPL (tummise pildipoeetikaga film), Kaire Maimets, TMK.

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

ise ka imestanud miks igavad ja venivad filmid üles kiidetakse.
Tree of life, Melancholia ja paljud teised

joonas ütles ...

"Tree of Life'i" ma ise muidugi igavaks ei pea, aga üldiselt on kriitikuil tihti kiusatus tõsta vastukaaluks kommertskino aktsioonipõhisele põnevusele esile just ekstreemselt igavaid teoseid - heaks näiteks Nuri Bilge Ceylan mullune Cannes'i grand prix "Ükskord Anatoolias".