31. okt 2012

Kõik muusikud on kaabakad

"Kõik muusikud on kaabakad" / "All Musicians Are Bastards", Eesti 2012. Rež. Heleri Saarik. 90 mn.


Heleri Saariku debüüt kuulub sedasorti artefaktide hulka, mille kohta on kombeks öelda tekitab vastakaid arvamusi.

Feisspukis on kõlanud nii vaimustushõiskeid kui sõimu ja süüdistusi maksumaksja raha raiskamises. Postimehe mikroarvustused ulatusid vihjest, et koolitööd pole võimalik isegi sama mõõdupuu järgi hinnata kui teisi tänavusi eesti filme (Lenna Kuurma) kuni hinnanguni ebaühtlane, aga õige närviga, aus ja väga hea tudengifilm (Tiina Lokk).

Esilinastusest on peagi nädal möödas, aga muud kui paarilauselisi säutse pole siiani lugeda saanud. See suhteline vaikus tundub tavapäraselt iga uue kodumaise mängufilmi linastumist saatvale kärale mõeldes suisa kummaline. Aasta 2012 parim täispikk eesti mängufilm "Kõik muusikud on kaabakad" väärib paarist pealiskaudsest fraasist enamat.



Millest Saariku film räägib? Lühidalt öeldes sellest, kuidas on olla noor. Täpsemalt sellest ebakindlusest, milles elab noor inimene, kes ühelt poolt ei tunne iseend ega oma võimeid, teiselt poolt pole rahul maailmaga, milles ei tundu talle kohta olevat. Arhetüüpne ellu astumise olukord.

Filmi peategelane Leila on ses suhtes tüüpiline noor inimene, et ta ei tea, mida ta tahab, aga teab, kuidas seda saada: keppi, pappi, joovet, naudingut. Kindlaid, käegakatsutavaid, igaühele arusaadavad hüvesid, millesse on võimalik uskuda juba varasest varsaeast. Hedonismis on vahetut, selget, vaieldamatut väärtust. Tahan olla kahekesi, tahan palju raha. Istuks palmi all, valget rummi jooks. Samasse auku sihivad jõmmikalduvustega noorte tegelaste unelmad Merivoo "Tulnukas" ja Kõpperi-Tamme "Bad Hair Fridays".



Jõmmi lihtsad ihad laias laastus papi ja kepiga piirduvadki. Nende hüvede nappusest tekkiv frustratsioon on põhimõtteliselt lihtsalt ja kiiresti lahendatav näiteks SMS-laenu võttes või alustades karjääri illegaalses bisnessis. Pikemas perspektiivis pole need paraku väga jätkusuutlikud eluviisid, mistõttu taibukamad noored valivad, kui neil on võimalus valida, üldjuhul pigem õppimise, põrandapealse töö ja sotsialiseerumise. Rahulolematus ei pruugi seejuures kaduda, kuid aja jooksul see nürineb, sellega võib harjuda, selle võib argiaskeldustes unustada.



Leila aga kuulub nende noorte inimeste kilda, kes ei taha tavalist elu - kes tahavad, nagu kilplaste lehm, midagi muud. Midagi enamat. Olla mitte ainult miljonär, vaid ka rokkstaar. (Või antud juhul elektroonilise või mis iganes muu muusika staar.) Tublisti üle keskmise tunnustusvajadus, mis mugaval kombel ei eelda erilist pingutust, sest staariks saadakse ju teadupärast võluväel, nagu nipsti puhtalt tänu kaasasündinud vastupandamatule karismale ja üüratule loomulikule andele. Mitte asjata pole superstaari-saated tõsielu-TV alustala. Igaühes peitub staar, kes ainult ootab leidmist.

Seni võib avastamist ootav anne aga rahumeeli pühenduda elupõletamisele, mis kuulub ju vältimatult ka tulevase staari-laiffstaili juurde. Tasubki varakult harjuda.



Staaristaatus on unistusena just seetõttu vastupandamatu, et see on nagu lotovõit - ei pea õieti midagi oskama, ei pea suurt midagi tegema, ainult joppamist on vaja. See on deus ex machina. Popmuusik võib põhimõtteliselt olla analfabeet. See on isegi soovitatav. Liigne info ainult pärsiks ja moonutaks ürgset talenti.

Nagu on öelnud Allan Hmelnitski Eesti ühest intellektuaalsemast bändist Röövel Ööbik: bändimees - järelikult lollakas. Selliseid bändimehi-muusikuid, kohalikke nano-rokkstaare, kes erilist vaimuteravust ei ilmuta, kuid oskavad olla hip ja kõvad elumehed, kehastavad filmis Nero Urke, Mihkel Kõrvits ja Jarek Kasar. Nende tegelaskujud mõjuvad ehedate ja tõepärastena; vaimustavalt veenva, lausa dokumentaalse mulje jätab Urke ja Kõrvitsa sihitu jokkis dialoog varahommikusel uulitsal.



Nagu Leila, nii ei oska ka Nero Urke mängitud meespeategelane Toivo öelda, mida ta tahab. Ta arvab, et on kõigeks valmis, aga õigupoolest piirdub see kõik ikka vana hea hedonismiga. We wanna get loaded. And we wanna have a good time.

Kaabaklust, niipaljukest kui seda filmis üldse on, paistab samuti esindavat eelkõige Toivo, kes promiskuiteedi kõrval ei kohku näiteks möödujal kotti käest rabamast. Kuigi tema tegelaskuju paistab vähem kinnitavat hüpoteesi, et muusikud on kaabakad, ja rohkem protofeministlikku käibetõde, et mehed, ka sarmikaimad neist (või nemad just eriti), on sead.



Naised, eelkõige peategelane Leila, on mitmeplaanilisemad. Neil ei puudu ka vaimsed huvid. Kes tsiteerib valjusti (ja valesti) Paul-Eerikut, kel on oma teooria Sokratese surma kohta. Leila pole lihtne bändinaine ega teismeline tibi, kes lepiks päkapikudisko saatel piiksumisega. Riina Maidre säravas kehastuses on ta kunstnikuhingega laulja ja teeb avangardmuusikat, millel pole lootustki laiade masside kõrvus läbi lüüa.

Kui emotsionaalne labiilsus ja mõnuainete kuritarvitamine kõrvale jätta, on Leila lausa supergirl: ilus, tark, andekas, hea maitsega. Kibe käsi nii keppima, keevitama kui strippi tegema. Kaido Veermäe ulmeline pimp loetleb veel häid omadusi: oskab klientidega rääkida, oskab musta valgeks rääkida, joob kõik mehed laua alla. No mis sa hing veel ihkad.



Lisaks käib Leila läbi vanema põlve kultuuriinimestega, kasutab lennukaid võõrsõnu ja peab end ise lausa lämmatavalt raamatute alla maetuks. Tema nooruslikul rahulolematusel ja ebakindlusel on eksistentsiaalne mõõde.

Kuid Leila lugemus on - filmis olulist märksõna kasutades - poos. Tema ja teiste noorte jaoks siin pole raamat muud kui kujunduselement, fetiš. Raamatuid ei loeta, neid hoitakse külmkapis. On ilmne, et Leila pole lugenud liiga palju, vaid liiga vähe selleks, et märgata omaenese olukorra ja eluhoiaku traditsioonitruud trafaretsust. Kõik need kasvuraskused, kogu see boheemlus, romantiline kunstniku-ideaal, sihitu mäss ja spliin on ju sajandite jooksul loendamatuis tekstides, loendamatuis variatsioonides läbi mängitud ja mõeldud.



Leila tundub seda kõike aga kole tõsiselt ja justkui esmaavastajana läbi elavat, kuigi mine tea - ehk on seegi järjekordne poos, samasugune nagu filmi pealkiri. Sest ennekõike kuuluvad nii Leila kui ülejäänud tegelased oma pingutatud lõbususe ja cool-olekuga ju teatud nišimoe-narride hulka, keda tänapäeval võiks vist nimetada hipstereiks. See on subkultuurne manerism, mille täpselt õigetest, ülimat trenditeadlikkust demonstreerivaist märkidest ja tsitaatidest kirendav kest on mõeldud varjama tavapärast rahulolematust ja ebakindlust. Ent sireda koore all pole ikka muud kui suur segadus ja tühjus.



Seda loominguliste ambitsioonide ja vaimsete huvidega noore inimese hinges valitsevat paljutasandilist segadikku portreteerib Heleri Saarik teravapilguliselt ja kongeniaalselt, just siin ja praegu usutavana - erinevalt näiteks paralleelselt meie kinodes jooksvast Walter Salles'i ilulevast "On the Roadist", mis tegeleb ju sisuliselt samade küsimustega. Ma tunnen Saariku maailma ja tema tegelased ära, kuigi ma nendega elus otseselt kokku puutunud ei ole.

Lineaarse narratiivi, punktist A punkti B kulgeva loo vältimine peletab mõnegi vaataja küllap eemale, aga tundub antud teema puhul ikkagi ainuvõimalik lahendus. "Kõik muusikud on kaabakad" on nagu elu ise, mis kulgeb omasoodu, kunstliku sõlmituseta. Noorusel kui küsimusel ei saagi ühest vastust olla.



Leila hinges valitsevat segadust peegeldab filmi järjekindel eklektilisus, mis sulatab probleemideta tervikusse isegi riskantse maitsevääratuse piiril balansseerivad episoodid nagu unenäoline seksistseen või mentori monoloog. See, kui Leila nagu muusikalis ette hoiatamata laulma puhkeb, ei tekita mingit tõrget. Filmile ette heidetud tehnilist praaki on siin kui üldse, siis igatahes tublisti vähem kui uuemas eesti mängufilmis enamasti. Ei mingeid karjuvaid probleeme värvimääramise või helindamisega, mida ka tänavusis mängukais on küllaga nähtud.



Ebatraditsioonilise, erilise ja kaootilise linateosena nõuab Saariku debüüt vaatajalt tavapärasest enam, kuid suudab ka enamat vastu pakkuda - värvikust ja värskust igas aspektis uutest nägudest muljetavaldava kunstnikutöö (Kristina Lõuk) ja vahva valguskäsitlusega kaameratööni (Erik Põllumaa). Rääkimata algusest lõpuni eksimatust heliribast, millelt mu lemmikuiks on Maidre "Where Do You Usually Get Lonely" ja Taavi Laatsiti (Galaktlan) tekno.

Nagu öeldud, parim eesti täispikk aastal 2012. Uue kümnendi "Sügisball".




Hinnanguid: Trash (8/10).

25. okt 2012

Festivalimujeid Londonist 2012

Briti Filmiinstituudi poolt korraldatav Londoni festival on suur ja eakas üritus, kus võistlusprogramm on küll olemas, aga ennekõike on festar suunatud publikule. Oktoobris näidatakse kodupublikule mahukat valikut varasemate suurfestivalide hitte Berlinalest Veneetsiani. Sisuliselt on BFI Londoni festar niisiis üsna sarnane meie Pöffiga, mis toimub veel poolteist kuud hiljem. Kava mahult on Ühendkuningriigi pealinna filmipidu meie omast veidi suurem ja hindadelt tubli kaks korda kallim. Kui Tallinna festivali täispilet maksab sel aastal kuus ja pool eurot, siis Londonis tuli täiskasvanud filmihuvilisel iga kinoskäigu eest eest välja laduda kuni kaks-kolm korda rohkem, ja pidulikel gala-linastustel veelgi enam.



Lihtsa idaeurooplase jaoks on säärased summad koos maailmalinna märkimisväärsete transpordi- ja elamiskuludega muidugi jalustrabavad ning ega ma seda üritust akrediteeringuta ilmselt külastanud poleks. Ei saa ka öelda, et festivalil käimine oleks olnud sada üks protsenti rõõm ja lust. Kui näiteks soomlaste Armastuse ja Anarhiaga võrreldes on Pöffi korralduspool ja tehniline tase kohati nurisema pannud, siis inglaste festivali kõrval toimib meie oma nagu šveitsi uur. Brittide enam kui pool sajandit toimunud ürituse korralduspool ja kommunikatsioon on üllatavalt kaootiline, alates juba kirjavahetusest: kord ei vastata üldse, kord alles mitme nädala pärast.

Pressipiletite tellimise süsteem on küll elektrooniline, kuid üsna keeruliseks ja ebamugavaks aetud, nii et õnnestus käia peaaegu ainult üsna juhusliku filmivalikuga pressilinastustel ning lisaks mõnel säärasel vähepopulaarsel päevasel seansil, kus leidus välja müümata vabu kohti. Nii nägin kümne festivalipäeva jooksul Londonis kaks korda vähem filme kui Anarhial, kusjuures suur osa tuntumaid hitte, mis mind huvitasid, jäi nägemata. Nagu näiteks Vinterbergi "Jaht". Palju abi polnud ka filmoteegist, mille filmivalik oli üsna piiratud.



Tehnilisi tõrkeid esines küll vähe, aga kui, siis põhjalikult ja korralikus infosulus. Näiteks oli "A Liar's Autobiography" esimene pressilinastus oma pool tundi hilinenud, kui teatati, et asi jääb "veidi hiljaks". Järgnevalt möödus veel ligi pool tundi, kuni erilise vabandamise ja tseremoonitsemiseta saabus uus teade, et linastust siiski ei toimu.

Kui tahta võimalikult uuemaid festivalide võitjaid näha,  siis pole London vast parim ja soodsaim valik, kuhu eestlasel oleks kodumaalt mõttekas minna. Mis muidugi ei tähenda, et võimaluse korral ei tasuks läbi astuda. Linn on ju vägev, kinod uhked, vaatamisväärset linastub ikkagi hulgi.

Mõnekümne festivalil nähtu seas oli mitu väga head - mu isiklikeks lemmikuiks vast Ursula Meieri "Sister", Abbas Kiarostami "Like Someone in Love", Michel Franco "After Lucia", Lenny Abrahamsoni "What Richard Did" ja Cristian Mungiu "Beyond the Hills". Ja muidugi on mõnus Sohos kinode vahel jalutada ning sügispäikese paistel Leicester Square'i serval jalgu kõlgutades maailmalinna melu jälgida.

Kuid kogu Londonis-käigu suurimaks filmielamuseks oli vast hoopis festivaliväliselt linastunud "Samsaara", mida kümne-eurose pileti eest näidati paraku küll tagasihoidlikus HD-kvaliteedis.

21. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/3



CROSSFIRE HURRICANE (USA 2012). Juubelidokk Rolling Stonesist on osalt huvitav ja muljetavaldav, teisalt aga veidi paraadlik ja kolmandaks - kas pole poolesaja-aastases rokkbändis, kes püüdlikult raugaeani kunagist nooruslikku indu taasetendab, juba iseenesest midagi veidrat? Mis puutub kuuekümnendaisse, siis tollal olid rollingute saavutused muidugi vaieldamatud ja nende rokkimises lisaks hiilgavale lookirjutamise oskusele tublisti mässulist hoogu. Kas see aga toidab tänapäevani?

Filmist tuleb selgesti välja, et tüüpide animaalne energia polnud mitte niivõrd loomulik, kuivõrd droogidele toetuv. Eks sama kehti muidugi rokenrolli ja noorsookultuuri kohta üldiselt juba ammu ning see seos on ka oluline põhjus, miks kõigi heade kavatsuste juures sedasorti narkoennetus, mis rõhub ainult sellele, et droogiproovimise lõpp on alati ühesugune, suures osas läbi kukub. See jutt ignoreerib enamasti põhipõhjust, miks narkootikume üldse pruugitakse - naudingut, ja selle adressaadid teavad ka, et jutt ühesugusest lõpust ei vasta päriselt tõele: näiteks Brian Jones suri, aga ülejäänud rollingud, näe, elavad ja õitsevad kõrge vanaduseni, kõndiv labor Keith Richards kaasa arvatud. Või võetkem näiteks Lemmy. Ühesõnaga, narkoennetus peaks selleks, et tõhusamalt toimida, loobuma oma silmaklappidest ning püüdma rutiinse näpuvibutuse asemel asja tõsisemalt, sisulisemalt ja mitmekülgsemalt selgitada.

Rollingute juurde tagasi tulles - mäng tulega viis kiiresti lisaks Jonesi surmale Altamonti krahhini, pärast mida nende kuulsus küll kasvas veelgi, kuid sisuliselt, paistab, oli üritusel siiski toss juba väljas. Aga nagu rollingute karjäär, nii kestab ka film pärast seda veel pikalt-pikalt edasi. ★★



SISTER ("L'Enfant d'en haut", Šveits 2012). Dardennes'ide vaimus sotsiaalpsühholoogiline draama poisist, kes suusakurordis spordivarustust näpates ennast ja oma täiskasvanud õde elatab. Tugevad näitlejatööd. Lihtne, ilus ja liigutav lugu. Hõbekaru Berlinalelt.  --- Veel kaks sõna sellest filmist.



SEVEN PSYCHOPATS (Inglismaa 2012). Ootamatult mitmekihiline krimilugu. Juba näitekirjanik Martin McDonaghi eelmine film "In Bruges" oli originaalne ja nutikas. Uus on lisaks sellele väga lõbus, vähemalt žanri konventsioonidega kursis olijaile. Pluss vägev näitetrupp: Colin Farrell, Christopher Walken, Sam Rockwell, Woody Harrelson ja Tom Waits - mis sa hing veel ihkad. Siiras soovitus kõigile, kes verd ja musta huumorit ei pelga. Jõhkralt verine, jõhkralt naljakas. Just minu maitse, hirnusin nagu ahv. Pärast seanssi käis isegi "Pulp Fiction" korra referentsina peast läbi. Vahe on vast selles, et McDonagh ei püüa eeskätt cool olla, vaid rõhub rohkem absurdile. 



VILLAGE AT THE END OF THE WORLD (Taani-Inglismaa-Gröönimaa 2012). Dokk tillukesest väljasuremisohus grööni külast. Kui poleks polaarööd, oleks kõik väga Eesti ääremaade moodi. Traditsiooniline tegevus (antud juhul kalatööstus) vaagub hinge, külaelu on vaikne ja sündmustevaene, külainimesed siirad ja vahetud. Aga ega see dokk neile kuigi lähedale ei saa. ★★☆



WOLF CHILDREN (Ōkami Kodomo no Ame to Yuki, Jaapan 2012). Mamoru Hosoda libahundimotiividega pereanime. Üldjoontes sümpaatne, aga minu jaoks siiski veidi liiga aeglane ja hõre. Toonilt meenutab film näiteks "Kirja Momole" ja noorema Miyazaki "Moonikünka nõlva"★★☆ -- Veel paar sõna sellest filmist.

18. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/2

Veel kümme filmi briti festarilt.



LIKE SOMEONE IN LOVE (Prantsusmaa-Jaapan 2012). Vaikne, salapärane, vihjeliselt avanev, kuid intellektuaalselt köitev jaapani prostituudi ja professori lugu iraani kino suurmeistrilt Abbas Kiarostamilt. Võluv nii visuaalselt kui dramaturgiliselt, teemaks meie elusid valitsevad ootused, teadmatus ja ootamatus. Pealkiri on laenatud jazz-standardilt ja filmi puhul tundubki võtmesõnaks olevat see "justkui". Ka džässilikku improvisatsioonilist vabadust on tunda. Veel paar sõna sellest filmist★★★☆



COMPLIANCE (USA 2012). Väike skandaalne tõsielupõhine indidraama. Burgerirestosse helistab keegi, kes esitleb end politseinikuna ja palub kliendi kaebuse peale noore naisteenindaja kinni pidada, läbi otsida, alasti võtta ja nõnda edasi. Restorani mänedžer, kohusetundlik vanaproua, kuuletub ja teeb kõik kenasti kaasa. Ameerikas on vist kõik võimalik, aga võimu toimimise mehhanismid on muidugi üldinimlikud ja film, olgu küll veidi utreeritud ja mitte ilma küünilise provokatsiooni maiguta, pakub hoiatavat mõtteainet igal pool. Inimene ei kõla sugugi alati uhkelt. Veel kaks sõna sellest filmist★★★



EVERYBODY HAS A PLAN (Todos tenemos un plan, Argentiina 2012). Krimipõnevik, mille hämarat venivust ja pealetükkivat muusikalist kujundust ei suuda päästa ka peaosatäitja Viggo Mortensen. Ei jaksanud lõpuni vaadata.



MIDNIGHT'S CHILDREN (Kanada-Inglismaa 2012). Bollivuudlike laulunumbritega pikitud veidi naivistlik ja lilleline ekraniseering Salman Rushdie samanimelisest eepilisest romaanist. Staažika india režissööri Deepa Mehta filmiversioon jättis erinevalt raamatust mitte kuigi särava, uimasevõitu mulje. Ega sellist maagilis-realistlikku suurteost pole ilmselt kergem mängufilmiks konvertida kui näiteks "Sadat aastat üksildust". ★★☆



YOU AIN'T SEEN NOTHIN' YET (Vous n'avez encore rien vu, Prantsusmaa 2012). Möödunud sajandi keskpaiga klassiku, praeguseks üheksakümne-aastase Alain Resnais' süvakultuurne fantaasia näitekirjanikust, kes kutsub postuumselt teispoolsuses kokku oma endised näitlejad. Kordustele üles ehitatud intellektuaalne mäng, mille teatraalsust üle poole tunni vaadata ei jaksanud (film kestab kaks).



EVERYDAY (Inglismaa 2012). Inglise indi-tuusa Michael Winterbottomi pilk vangis istuva mehe, tema naise ja nelja lapse argielule läbi aastate. Loo tähelepanuväärsema aspektina rõhutatakse üle viie aasta kestnud võtteperioodi, mis toob filmi loomuliku aja möödumise: vanemad vananevad, lapsed kasvavad. Pole paha, kuid Winterbottomi varasemaid saavutusi arvestades siiski üsna keskmine või alla selle. Dokumentaalimaigulisele realismile rõhuv madalakvaliteediline videopilt ja Michael Nymani viiuldamine. Veidi väheütlev. ★★☆



AFTER LUCIA (Después de Lucía, Mehhiko 2012). Traagiline koolikiusamise-lugu on tehniliselt väga muljetavaldavalt üles võetud ja monteeritud. Stseenid lõpevad ootamatuis kohtades, luues mulje reaalsusest välja rebitud tükkidest. Äratab rühmakäitumise pahupoolte suhtes õudu üsna samal moel kui ülalmainitud "Compliance", ent on emotsionaalselt ja kunstiliselt hoopis vahetumalt mõjuv, katarktilisem elamus, mis sunnib vaatajat ka endale ebamugavaid eetilisi küsimusi esitama. "Vaatenurga" peaauhind Cannes'ist. ★★★☆



A LIAR'S AUTOBIOGRAPHY (Inglismaa 2012). Kolmdee-anima-ekraniseering Monty Pythoni komöödiatrupi varalahkunud tähe Graham Chapmani autobiograafiast. Chapmani elu oli teadupärast väga kirev ka väljaspool lava, aga film pakkus isegi minusugusele Pythoni-fännile vaid mõõdukat huvi, jäädes pigem ebaoluliseks ääremärkuseks trupi säravale loomingule. Vormistuselt - erinevate animatsioonistiilide külluse poolest - on see film vast põnevam kui sisult. ★★☆



THE CENTRAL PARK FIVE (USA 2012). Pikk ja põhjalik dokk New Yorgi keskpargis 80ndail toime pandud kõmulises mõrvas süüdi mõistetud mustadest noorukeist, kelle süüdiolek muutub aastate jooksul üha küsitavamaks. Vähemalt sama õpetlik vaatamine õigussüsteemi ja surmanuhtluse teemadel kui "Paradise Lost 3: Purgatory" või Herzogi "Into the Abyss". Jõhkra roima puhul on ühiskondlik kättemaksuhimu, soov ja surve süüdlane leida nii suured, et õiguskaitseorganite tegevuses võib õiglus sootuks kaduma minna. ★★★



IN ANOTHER COUNTRY (Lõuna-Korea 2012). Hong Sang-Soo meeldivalt kerge, pretensioonitu ja elegantne draamakomöödia kultuuriliste koodide haakumatusest, kommunikatsiooniraskustest ja suhteprobleemidest läbi kolme prantslanna kokkupuudete Koreaga. Kõiki kolme naist kehastab võluvalt Hanekese filmidest tuntud Isabelle Huppert★★★

15. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/1

Esimesed kümme udusel Albionil nähtud filmi.



BEYOND THE HILLS ("După dealuri", Rumeenia 2012). Rumeenia lavastaja Cristian Mungiu on eesti vaatajale tuntud Cannes' võidufilmi, abordidraama "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva" autorina. Tema uus film on samuti tõsine draama maailmavaatelisest konfliktist, sedakorda õigeuskliku kogukonna ja modernselt enesekeskse indiviidi, taevase ja maise armastuse vältimatust kokkupõrkest kolkakülas. Pikk, aeglane, tõsine, kaunilt mängitud ja oskuslikult lavastatud, emotsionaalselt puudutav ja mõtlemapanev lugu. ★★★  (Takkajärgi ütleks, et üks aasta parimaid mängufilme. Olen sellest veel paar sõna kribanud siin ja siin.)



BLACK ROCK (USA 2012). Väike indipõnevik kolmest noorest naisest, kes kohtuvad väljasõidul üksikule saarele kolme sõjaveteraniga. Kohati ehk kergelt konarlik, aga siiski täitsa lõbus, omamoodi raju ja kergelt gorene lugu Mark Duplassi stsena järgi. Leidub nii pinget kui leidlikku dialoogi. ★★★



GINGER AND ROSA (Inglismaa 2012). Malbe, sümpaatne ja armas kasvamise lugu kuuekümnendaist. Kergelt melodramaatiline nooruse rabedus ja ebakindlus tormiliselt muutuva maailma ja kuuba raketikriisi taustal, kerged feministlikud allhoovused. Mitte just pingeline, aga eriti korralikult, ehk isegi liiga korralikult lavastatud ja välja peetud asi. Tugev näitlejaansambel. ★★★



TURNED TOWARDS THE SUN (Inglismaa 2012). Portreedokk väga huvitavast, erakordselt värvika minevikuga vanast mehest. Autoriks "Lemmy" režissöör Greg Olliver, kes kahjuks on seekord lati alt läbi sukeldunud - potentsiaalselt põnevast teemast on saanud segane, juhuslik ja kehvasti kokku pandud amorfne mütsak. Ei jaksanud lõpuni vaadata.



HYDE PARK ON HUDSON (Inglismaa 2012). Romantiline kostüümidraama Franklin D. Roosevelti armukese mälestusraamatu järgi, miska pole raske mõista, et tegu on järjekordse teenijanna tähetunni, autobiograafiliste sugemetega tuhkatriinu-unelmaga. Plebei paradiisis või nii. Põhimõtteliselt kergete poliitiliste alltoonidega nostalgialaks kõrgklassi elust, mis näitab selle ilma vägevaid inimlikult haavatavaina ja sorib nende mustas pesus, lootes astuda "Kuninga kõne" ja "Nädala Marilyniga" poolt siledaks seebitatud edurajale. Eriti hästi see ei õnnestu, kuigi mister presidenti mängib Bill Murray. Kvaliteetselt produtseeritud, aga väga siirupine kraam, mille sihtrühma ma kuidagi ei kuulu. ★★☆



FILL THE VOID (Iisrael 2012). Seebimaiguline, kuigi mitte siiruseta draama ortodokssete ja traditsioonitruude juutide abielu-arranžeerimise dünaamikast (tervitan selle lausega kõiki emakeeleõpetajaid). Antropoloogiliselt ja etnoloogiliselt huvitav, sest abieluvärk tundub Pühal Maal olevat veelgi keerulisem kui teistel maadel. Aga kasvõi võrreldes kunagi Pöffil nähtud iisraeli looga "Võtta naine" tundus "Fill the Void" kuidagi kahvatu, tühi ja lõpuks päris käest ära minev. ★★



NO (Tšiili 2012). Reibas ajaloodraama Pinocheti diktatuuri saatuse otsustanud rahvahääletusest. Vapustav kinematograafiline šedööver see just pole, sest loo ülesehitus on üdini traditsiooniline ja kahetunnise pikkusega on ilmselt üle pingutatud, ent lõbusa, kuid siiski tõsiseltvõetava vaatena demokraatia ja reklaamipsühholoogia suhetele väärib vaatamist küll. ★★★☆



THE SAPPHIRES (Austraalia 2012). Muusikaline romkomm aborigeeni tüdrukute vokaalansamblist, kes Vietnami sõja ajal soldateid lõbustades popiks osutub. Tegelased on värvikad, muusikas on energiat ja hoogu, aga lugu venib ning vajub mida edasi, seda sügavamale romantilisse klišeesse. ★★☆



REALITY (Itaalia 2012). Matteo Garrone ("Gomorra") satiiriline draama tele-simulaakrumi triumfist tegelikkuse üle. Telemäng on lihtsa inimese jaoks reaalsem kui elu ja religioon kokku. Vahva itaalia õhustik, kena kaameratöö, usutavad näitlejatööd, elulised tüübid, kuigi üldpilt ja sõnum jäävad veidi skemaatiliseks. ★★★



WHAT RICHARD DID (Iirimaa 2012). Justkui tavalise noortekana algav lugu võtab kiiresti tõsisemad  ja ettearvamatumad pöörded, jõudes dostojevskilike kuritöö ja karistuse, süü ja kahetsuse teemadeni tänapäeva kontekstis. Moodsasti öeldes referentspunktideks uuemast ajast võiksid olla "Avalon" ja "Arbitrage". Iirlase Lenny Abrahamsoni film paistab silma tunduvalt suurema selguse ja seeditavusega kui esimene ja käsitleb teemat isiklikumas, makroskoopilisemas plaanis kui teine. Väga kenasti ja tundlikult välja peetud väike intelligentne lugu. ★★★☆

6. okt 2012

Armastus & anarhia 2012. Viides jakso

Veel kümme Rakkautta & Anarkiaa filmi (eelmised: 1, 2, 3, 4).



ANGELS' SHARE (Inglismaa 2012). Briti sotsrealismi veteran Ken Loach räägib, nagu ikka, alamklassi raskest elust ja seekord ka viskist. Koloriitsed šoti pätid, lõbusalt räägib. Filmi algus on eriti hoogne. Jõuab kinno ka Eestis. 7/8



SAUNAVIERAS (Soome 2012). Veel üks alkofilm. Kammerlik, tekstikeskne, eelarveta, tehniliselt tagasihoidlik, veidi naivistlik, aga see-eest väga soomlaslik. Saun, õlu ja Koskenkorva. Soomlaste endi seas Anssi Mänttäri vist kõige popim režissöör ei ole - sealne kinoajakiri Episodi annab filmile ühe punkti viiest ning saalis viibis koos minuga kokku kolm vaatajat. Filmi esitlema tulnud lavastaja ei lasknud end sellest häirida, vaid väitis, et on väiksematki publikuhuvi kogenud. Igatahes oskab joodik-kirjaniku peaosa mängiv Kari Väänänen (Kaurismäe "Calamari Union", Jarmuschi "Night on Earth") väga veenvalt purjusolekut esitada ja päris lõbusat vintis loba ajada. 5/8



DEEMONID (Eesti 2012). Ain Mäeotsa ("Taarka") mängusõltuvuse-draama sammub siiralt heade kavatsustega sillutatud teel, mis ei vii mitte Rooma, vaid teadagi kuhu. Ühelt poolt küllalt usutavad lood hulga tugevate näitlejatöödega (näiteks Ain Lutsepp ja Ene Järvis), teisalt aga liiga pikk ja üllatusteta, natuke paksudes värvides, mõndagi piinlikult võltsi hetke sisaldav kaks tundi, mis kisub mängufilmi kohta kole didaktiliseks, pea samasuguseks püüdlikuks õppematerjaliks nagu Nõgiste-Kilmi tänavune narkoennetus-lühikas "Mõtteaine" (kusjuures viimane ei püüa väita, nagu poleks diileril sõltuvuses mingit süüd).  Võimalik, et skemaatiline sõrmeviibutamine häirib ainult mind - eks vaadake ise. Eesti kinodes novembri algul. 4/8



BLACK'S GAME (Svartur á leik, Island 2012). Pikavõitu ja eriliste üllatusteta, kuid üldiselt okei narkoäri-eepos, umbes nagu islandi konteksti porditud tugevate "Trainspottingu" mõjudega "Blow". Natuke nalja, omajagu vägivalda, ohtralt islandi mussi. 6/8



HEADSHOT (Tai 2011). Ühe tuntuma Tai režissööri Pen-Ek Ratanaruangi krimipõnevik tundus päritolumaa eksootikast hoolimata nii rutiinne, et ei viitsinud lõpuni vaadata.



YOUR SISTER'S SISTER (USA 2011). Tühja loba täis, igavapoolne ja sarmitu kammer-romkomm varakeskealisest tropist (Mark Duplass) ja kahest õest, kellest üks (Emily Blunt) on tüübi parim sõber ja teine (Rosemarie DeWitt) lesbiline. 4/8



CHEVAUX DE DIEU (God's Horses, Maroko 2012). Aeglane, usutav realistlik kasvulugu Maroko slummist, kus erinevalt Rio de Janeiro või mõnest muust slummist kasvatakse mitte kurjategijaks, vaid islamimärtriks. 6/8



AVALON (Rootsi 2011). Minimalistlik eetikakriisi-draama kodanluse võõrandumisest ja omasüülisest alaealisusest. Tehniliselt väga korralik debüüt, omamoodi anti-Raskolnikov - aga no pole huvitav, tee või tina. 4/8



SHOPPING TOUR (Venemaa 2012). Mõnus idee: noorepoolne vene ema läheb teismelise pojaga bussireisile Soome just sel ainsal päeval aastas, mil soomlased on öö läbi alasti ümber lõkke jooksnud ja peavad seejärel igaüks ühe välismaalase ära sööma. Eelarveta videofilmi kohta pole paha. Vene lo-fi filmide skaalal hoopis teine tera kui näiteks mullune "Я тебя люблю". Peategelased on päris elusaks kirjutatud ja mängitud. 6/8



ELECTRICK CHILDREN (USA 2012). Vaade Ameerikale üpris hämmastava nurga alt. Kummaline ja ettearvamatu indidraama, kus põrkuvad noortekultuur, mormoonid ja patuta eostus. Kena kaameratöö, tugevad näitlejad, ilus peaosa noorukeselt Julia Garnerilt ("Martha Marcy May Marlene"). 7/8



Rakkautta & Anarkiaa 2012 päiväkirja: ensimmäinen, toinen, kolmas ja neljäs jakso.