25. okt 2012

Festivalimujeid Londonist 2012

Briti Filmiinstituudi poolt korraldatav Londoni festival on suur ja eakas üritus, kus võistlusprogramm on küll olemas, aga ennekõike on festar suunatud publikule. Oktoobris näidatakse kodupublikule mahukat valikut varasemate suurfestivalide hitte Berlinalest Veneetsiani. Sisuliselt on BFI Londoni festar niisiis üsna sarnane meie Pöffiga, mis toimub veel poolteist kuud hiljem. Kava mahult on Ühendkuningriigi pealinna filmipidu meie omast veidi suurem ja hindadelt tubli kaks korda kallim. Kui Tallinna festivali täispilet maksab sel aastal kuus ja pool eurot, siis Londonis tuli täiskasvanud filmihuvilisel iga kinoskäigu eest eest välja laduda kuni kaks-kolm korda rohkem, ja pidulikel gala-linastustel veelgi enam.



Lihtsa idaeurooplase jaoks on säärased summad koos maailmalinna märkimisväärsete transpordi- ja elamiskuludega muidugi jalustrabavad ning ega ma seda üritust akrediteeringuta ilmselt külastanud poleks. Ei saa ka öelda, et festivalil käimine oleks olnud sada üks protsenti rõõm ja lust. Kui näiteks soomlaste Armastuse ja Anarhiaga võrreldes on Pöffi korralduspool ja tehniline tase kohati nurisema pannud, siis inglaste festivali kõrval toimib meie oma nagu šveitsi uur. Brittide enam kui pool sajandit toimunud ürituse korralduspool ja kommunikatsioon on üllatavalt kaootiline, alates juba kirjavahetusest: kord ei vastata üldse, kord alles mitme nädala pärast.

Pressipiletite tellimise süsteem on küll elektrooniline, kuid üsna keeruliseks ja ebamugavaks aetud, nii et õnnestus käia peaaegu ainult üsna juhusliku filmivalikuga pressilinastustel ning lisaks mõnel säärasel vähepopulaarsel päevasel seansil, kus leidus välja müümata vabu kohti. Nii nägin kümne festivalipäeva jooksul Londonis kaks korda vähem filme kui Anarhial, kusjuures suur osa tuntumaid hitte, mis mind huvitasid, jäi nägemata. Nagu näiteks Vinterbergi "Jaht". Palju abi polnud ka filmoteegist, mille filmivalik oli üsna piiratud.



Tehnilisi tõrkeid esines küll vähe, aga kui, siis põhjalikult ja korralikus infosulus. Näiteks oli "A Liar's Autobiography" esimene pressilinastus oma pool tundi hilinenud, kui teatati, et asi jääb "veidi hiljaks". Järgnevalt möödus veel ligi pool tundi, kuni erilise vabandamise ja tseremoonitsemiseta saabus uus teade, et linastust siiski ei toimu.

Kui tahta võimalikult uuemaid festivalide võitjaid näha,  siis pole London vast parim ja soodsaim valik, kuhu eestlasel oleks kodumaalt mõttekas minna. Mis muidugi ei tähenda, et võimaluse korral ei tasuks läbi astuda. Linn on ju vägev, kinod uhked, vaatamisväärset linastub ikkagi hulgi.

Mõnekümne festivalil nähtu seas oli mitu väga head - mu isiklikeks lemmikuiks vast Ursula Meieri "Sister", Abbas Kiarostami "Like Someone in Love", Michel Franco "After Lucia", Lenny Abrahamsoni "What Richard Did" ja Cristian Mungiu "Beyond the Hills". Ja muidugi on mõnus Sohos kinode vahel jalutada ning sügispäikese paistel Leicester Square'i serval jalgu kõlgutades maailmalinna melu jälgida.

Kuid kogu Londonis-käigu suurimaks filmielamuseks oli vast hoopis festivaliväliselt linastunud "Samsaara", mida kümne-eurose pileti eest näidati paraku küll tagasihoidlikus HD-kvaliteedis.

Kommentaare ei ole :