31. okt 2012

Kõik muusikud on kaabakad

"Kõik muusikud on kaabakad" / "All Musicians Are Bastards", Eesti 2012. Rež. Heleri Saarik. 90 mn.


Heleri Saariku debüüt kuulub sedasorti artefaktide hulka, mille kohta on kombeks öelda tekitab vastakaid arvamusi.

Feisspukis on kõlanud nii vaimustushõiskeid kui sõimu ja süüdistusi maksumaksja raha raiskamises. Postimehe mikroarvustused ulatusid vihjest, et koolitööd pole võimalik isegi sama mõõdupuu järgi hinnata kui teisi tänavusi eesti filme (Lenna Kuurma) kuni hinnanguni ebaühtlane, aga õige närviga, aus ja väga hea tudengifilm (Tiina Lokk).

Esilinastusest on peagi nädal möödas, aga muud kui paarilauselisi säutse pole siiani lugeda saanud. See suhteline vaikus tundub tavapäraselt iga uue kodumaise mängufilmi linastumist saatvale kärale mõeldes suisa kummaline. Aasta 2012 parim täispikk eesti mängufilm "Kõik muusikud on kaabakad" väärib paarist pealiskaudsest fraasist enamat.



Millest Saariku film räägib? Lühidalt öeldes sellest, kuidas on olla noor. Täpsemalt sellest ebakindlusest, milles elab noor inimene, kes ühelt poolt ei tunne iseend ega oma võimeid, teiselt poolt pole rahul maailmaga, milles ei tundu talle kohta olevat. Arhetüüpne ellu astumise olukord.

Filmi peategelane Leila on ses suhtes tüüpiline noor inimene, et ta ei tea, mida ta tahab, aga teab, kuidas seda saada: keppi, pappi, joovet, naudingut. Kindlaid, käegakatsutavaid, igaühele arusaadavad hüvesid, millesse on võimalik uskuda juba varasest varsaeast. Hedonismis on vahetut, selget, vaieldamatut väärtust. Tahan olla kahekesi, tahan palju raha. Istuks palmi all, valget rummi jooks. Samasse auku sihivad jõmmikalduvustega noorte tegelaste unelmad Merivoo "Tulnukas" ja Kõpperi-Tamme "Bad Hair Fridays".



Jõmmi lihtsad ihad laias laastus papi ja kepiga piirduvadki. Nende hüvede nappusest tekkiv frustratsioon on põhimõtteliselt lihtsalt ja kiiresti lahendatav näiteks SMS-laenu võttes või alustades karjääri illegaalses bisnessis. Pikemas perspektiivis pole need paraku väga jätkusuutlikud eluviisid, mistõttu taibukamad noored valivad, kui neil on võimalus valida, üldjuhul pigem õppimise, põrandapealse töö ja sotsialiseerumise. Rahulolematus ei pruugi seejuures kaduda, kuid aja jooksul see nürineb, sellega võib harjuda, selle võib argiaskeldustes unustada.



Leila aga kuulub nende noorte inimeste kilda, kes ei taha tavalist elu - kes tahavad, nagu kilplaste lehm, midagi muud. Midagi enamat. Olla mitte ainult miljonär, vaid ka rokkstaar. (Või antud juhul elektroonilise või mis iganes muu muusika staar.) Tublisti üle keskmise tunnustusvajadus, mis mugaval kombel ei eelda erilist pingutust, sest staariks saadakse ju teadupärast võluväel, nagu nipsti puhtalt tänu kaasasündinud vastupandamatule karismale ja üüratule loomulikule andele. Mitte asjata pole superstaari-saated tõsielu-TV alustala. Igaühes peitub staar, kes ainult ootab leidmist.

Seni võib avastamist ootav anne aga rahumeeli pühenduda elupõletamisele, mis kuulub ju vältimatult ka tulevase staari-laiffstaili juurde. Tasubki varakult harjuda.



Staaristaatus on unistusena just seetõttu vastupandamatu, et see on nagu lotovõit - ei pea õieti midagi oskama, ei pea suurt midagi tegema, ainult joppamist on vaja. See on deus ex machina. Popmuusik võib põhimõtteliselt olla analfabeet. See on isegi soovitatav. Liigne info ainult pärsiks ja moonutaks ürgset talenti.

Nagu on öelnud Allan Hmelnitski Eesti ühest intellektuaalsemast bändist Röövel Ööbik: bändimees - järelikult lollakas. Selliseid bändimehi-muusikuid, kohalikke nano-rokkstaare, kes erilist vaimuteravust ei ilmuta, kuid oskavad olla hip ja kõvad elumehed, kehastavad filmis Nero Urke, Mihkel Kõrvits ja Jarek Kasar. Nende tegelaskujud mõjuvad ehedate ja tõepärastena; vaimustavalt veenva, lausa dokumentaalse mulje jätab Urke ja Kõrvitsa sihitu jokkis dialoog varahommikusel uulitsal.



Nagu Leila, nii ei oska ka Nero Urke mängitud meespeategelane Toivo öelda, mida ta tahab. Ta arvab, et on kõigeks valmis, aga õigupoolest piirdub see kõik ikka vana hea hedonismiga. We wanna get loaded. And we wanna have a good time.

Kaabaklust, niipaljukest kui seda filmis üldse on, paistab samuti esindavat eelkõige Toivo, kes promiskuiteedi kõrval ei kohku näiteks möödujal kotti käest rabamast. Kuigi tema tegelaskuju paistab vähem kinnitavat hüpoteesi, et muusikud on kaabakad, ja rohkem protofeministlikku käibetõde, et mehed, ka sarmikaimad neist (või nemad just eriti), on sead.



Naised, eelkõige peategelane Leila, on mitmeplaanilisemad. Neil ei puudu ka vaimsed huvid. Kes tsiteerib valjusti (ja valesti) Paul-Eerikut, kel on oma teooria Sokratese surma kohta. Leila pole lihtne bändinaine ega teismeline tibi, kes lepiks päkapikudisko saatel piiksumisega. Riina Maidre säravas kehastuses on ta kunstnikuhingega laulja ja teeb avangardmuusikat, millel pole lootustki laiade masside kõrvus läbi lüüa.

Kui emotsionaalne labiilsus ja mõnuainete kuritarvitamine kõrvale jätta, on Leila lausa supergirl: ilus, tark, andekas, hea maitsega. Kibe käsi nii keppima, keevitama kui strippi tegema. Kaido Veermäe ulmeline pimp loetleb veel häid omadusi: oskab klientidega rääkida, oskab musta valgeks rääkida, joob kõik mehed laua alla. No mis sa hing veel ihkad.



Lisaks käib Leila läbi vanema põlve kultuuriinimestega, kasutab lennukaid võõrsõnu ja peab end ise lausa lämmatavalt raamatute alla maetuks. Tema nooruslikul rahulolematusel ja ebakindlusel on eksistentsiaalne mõõde.

Kuid Leila lugemus on - filmis olulist märksõna kasutades - poos. Tema ja teiste noorte jaoks siin pole raamat muud kui kujunduselement, fetiš. Raamatuid ei loeta, neid hoitakse külmkapis. On ilmne, et Leila pole lugenud liiga palju, vaid liiga vähe selleks, et märgata omaenese olukorra ja eluhoiaku traditsioonitruud trafaretsust. Kõik need kasvuraskused, kogu see boheemlus, romantiline kunstniku-ideaal, sihitu mäss ja spliin on ju sajandite jooksul loendamatuis tekstides, loendamatuis variatsioonides läbi mängitud ja mõeldud.



Leila tundub seda kõike aga kole tõsiselt ja justkui esmaavastajana läbi elavat, kuigi mine tea - ehk on seegi järjekordne poos, samasugune nagu filmi pealkiri. Sest ennekõike kuuluvad nii Leila kui ülejäänud tegelased oma pingutatud lõbususe ja cool-olekuga ju teatud nišimoe-narride hulka, keda tänapäeval võiks vist nimetada hipstereiks. See on subkultuurne manerism, mille täpselt õigetest, ülimat trenditeadlikkust demonstreerivaist märkidest ja tsitaatidest kirendav kest on mõeldud varjama tavapärast rahulolematust ja ebakindlust. Ent sireda koore all pole ikka muud kui suur segadus ja tühjus.



Seda loominguliste ambitsioonide ja vaimsete huvidega noore inimese hinges valitsevat paljutasandilist segadikku portreteerib Heleri Saarik teravapilguliselt ja kongeniaalselt, just siin ja praegu usutavana - erinevalt näiteks paralleelselt meie kinodes jooksvast Walter Salles'i ilulevast "On the Roadist", mis tegeleb ju sisuliselt samade küsimustega. Ma tunnen Saariku maailma ja tema tegelased ära, kuigi ma nendega elus otseselt kokku puutunud ei ole.

Lineaarse narratiivi, punktist A punkti B kulgeva loo vältimine peletab mõnegi vaataja küllap eemale, aga tundub antud teema puhul ikkagi ainuvõimalik lahendus. "Kõik muusikud on kaabakad" on nagu elu ise, mis kulgeb omasoodu, kunstliku sõlmituseta. Noorusel kui küsimusel ei saagi ühest vastust olla.



Leila hinges valitsevat segadust peegeldab filmi järjekindel eklektilisus, mis sulatab probleemideta tervikusse isegi riskantse maitsevääratuse piiril balansseerivad episoodid nagu unenäoline seksistseen või mentori monoloog. See, kui Leila nagu muusikalis ette hoiatamata laulma puhkeb, ei tekita mingit tõrget. Filmile ette heidetud tehnilist praaki on siin kui üldse, siis igatahes tublisti vähem kui uuemas eesti mängufilmis enamasti. Ei mingeid karjuvaid probleeme värvimääramise või helindamisega, mida ka tänavusis mängukais on küllaga nähtud.



Ebatraditsioonilise, erilise ja kaootilise linateosena nõuab Saariku debüüt vaatajalt tavapärasest enam, kuid suudab ka enamat vastu pakkuda - värvikust ja värskust igas aspektis uutest nägudest muljetavaldava kunstnikutöö (Kristina Lõuk) ja vahva valguskäsitlusega kaameratööni (Erik Põllumaa). Rääkimata algusest lõpuni eksimatust heliribast, millelt mu lemmikuiks on Maidre "Where Do You Usually Get Lonely" ja Taavi Laatsiti (Galaktlan) tekno.

Nagu öeldud, parim eesti täispikk aastal 2012. Uue kümnendi "Sügisball".




Hinnanguid: Trash (8/10).

Kommentaare ei ole :