15. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/1

Esimesed kümme udusel Albionil nähtud filmi.



BEYOND THE HILLS ("După dealuri", Rumeenia 2012). Rumeenia lavastaja Cristian Mungiu on eesti vaatajale tuntud Cannes' võidufilmi, abordidraama "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva" autorina. Tema uus film on samuti tõsine draama maailmavaatelisest konfliktist, sedakorda õigeuskliku kogukonna ja modernselt enesekeskse indiviidi, taevase ja maise armastuse vältimatust kokkupõrkest kolkakülas. Pikk, aeglane, tõsine, kaunilt mängitud ja oskuslikult lavastatud, emotsionaalselt puudutav ja mõtlemapanev lugu. ★★★  (Takkajärgi ütleks, et üks aasta parimaid mängufilme. Olen sellest veel paar sõna kribanud siin ja siin.)



BLACK ROCK (USA 2012). Väike indipõnevik kolmest noorest naisest, kes kohtuvad väljasõidul üksikule saarele kolme sõjaveteraniga. Kohati ehk kergelt konarlik, aga siiski täitsa lõbus, omamoodi raju ja kergelt gorene lugu Mark Duplassi stsena järgi. Leidub nii pinget kui leidlikku dialoogi. ★★★



GINGER AND ROSA (Inglismaa 2012). Malbe, sümpaatne ja armas kasvamise lugu kuuekümnendaist. Kergelt melodramaatiline nooruse rabedus ja ebakindlus tormiliselt muutuva maailma ja kuuba raketikriisi taustal, kerged feministlikud allhoovused. Mitte just pingeline, aga eriti korralikult, ehk isegi liiga korralikult lavastatud ja välja peetud asi. Tugev näitlejaansambel. ★★★



TURNED TOWARDS THE SUN (Inglismaa 2012). Portreedokk väga huvitavast, erakordselt värvika minevikuga vanast mehest. Autoriks "Lemmy" režissöör Greg Olliver, kes kahjuks on seekord lati alt läbi sukeldunud - potentsiaalselt põnevast teemast on saanud segane, juhuslik ja kehvasti kokku pandud amorfne mütsak. Ei jaksanud lõpuni vaadata.



HYDE PARK ON HUDSON (Inglismaa 2012). Romantiline kostüümidraama Franklin D. Roosevelti armukese mälestusraamatu järgi, miska pole raske mõista, et tegu on järjekordse teenijanna tähetunni, autobiograafiliste sugemetega tuhkatriinu-unelmaga. Plebei paradiisis või nii. Põhimõtteliselt kergete poliitiliste alltoonidega nostalgialaks kõrgklassi elust, mis näitab selle ilma vägevaid inimlikult haavatavaina ja sorib nende mustas pesus, lootes astuda "Kuninga kõne" ja "Nädala Marilyniga" poolt siledaks seebitatud edurajale. Eriti hästi see ei õnnestu, kuigi mister presidenti mängib Bill Murray. Kvaliteetselt produtseeritud, aga väga siirupine kraam, mille sihtrühma ma kuidagi ei kuulu. ★★☆



FILL THE VOID (Iisrael 2012). Seebimaiguline, kuigi mitte siiruseta draama ortodokssete ja traditsioonitruude juutide abielu-arranžeerimise dünaamikast (tervitan selle lausega kõiki emakeeleõpetajaid). Antropoloogiliselt ja etnoloogiliselt huvitav, sest abieluvärk tundub Pühal Maal olevat veelgi keerulisem kui teistel maadel. Aga kasvõi võrreldes kunagi Pöffil nähtud iisraeli looga "Võtta naine" tundus "Fill the Void" kuidagi kahvatu, tühi ja lõpuks päris käest ära minev. ★★



NO (Tšiili 2012). Reibas ajaloodraama Pinocheti diktatuuri saatuse otsustanud rahvahääletusest. Vapustav kinematograafiline šedööver see just pole, sest loo ülesehitus on üdini traditsiooniline ja kahetunnise pikkusega on ilmselt üle pingutatud, ent lõbusa, kuid siiski tõsiseltvõetava vaatena demokraatia ja reklaamipsühholoogia suhetele väärib vaatamist küll. ★★★☆



THE SAPPHIRES (Austraalia 2012). Muusikaline romkomm aborigeeni tüdrukute vokaalansamblist, kes Vietnami sõja ajal soldateid lõbustades popiks osutub. Tegelased on värvikad, muusikas on energiat ja hoogu, aga lugu venib ning vajub mida edasi, seda sügavamale romantilisse klišeesse. ★★☆



REALITY (Itaalia 2012). Matteo Garrone ("Gomorra") satiiriline draama tele-simulaakrumi triumfist tegelikkuse üle. Telemäng on lihtsa inimese jaoks reaalsem kui elu ja religioon kokku. Vahva itaalia õhustik, kena kaameratöö, usutavad näitlejatööd, elulised tüübid, kuigi üldpilt ja sõnum jäävad veidi skemaatiliseks. ★★★



WHAT RICHARD DID (Iirimaa 2012). Justkui tavalise noortekana algav lugu võtab kiiresti tõsisemad  ja ettearvamatumad pöörded, jõudes dostojevskilike kuritöö ja karistuse, süü ja kahetsuse teemadeni tänapäeva kontekstis. Moodsasti öeldes referentspunktideks uuemast ajast võiksid olla "Avalon" ja "Arbitrage". Iirlase Lenny Abrahamsoni film paistab silma tunduvalt suurema selguse ja seeditavusega kui esimene ja käsitleb teemat isiklikumas, makroskoopilisemas plaanis kui teine. Väga kenasti ja tundlikult välja peetud väike intelligentne lugu. ★★★☆

Kommentaare ei ole :