21. okt 2012

Londoni festivali logi 2012/3



CROSSFIRE HURRICANE (USA 2012). Juubelidokk Rolling Stonesist on osalt huvitav ja muljetavaldav, teisalt aga veidi paraadlik ja kolmandaks - kas pole poolesaja-aastases rokkbändis, kes püüdlikult raugaeani kunagist nooruslikku indu taasetendab, juba iseenesest midagi veidrat? Mis puutub kuuekümnendaisse, siis tollal olid rollingute saavutused muidugi vaieldamatud ja nende rokkimises lisaks hiilgavale lookirjutamise oskusele tublisti mässulist hoogu. Kas see aga toidab tänapäevani?

Filmist tuleb selgesti välja, et tüüpide animaalne energia polnud mitte niivõrd loomulik, kuivõrd droogidele toetuv. Eks sama kehti muidugi rokenrolli ja noorsookultuuri kohta üldiselt juba ammu ning see seos on ka oluline põhjus, miks kõigi heade kavatsuste juures sedasorti narkoennetus, mis rõhub ainult sellele, et droogiproovimise lõpp on alati ühesugune, suures osas läbi kukub. See jutt ignoreerib enamasti põhipõhjust, miks narkootikume üldse pruugitakse - naudingut, ja selle adressaadid teavad ka, et jutt ühesugusest lõpust ei vasta päriselt tõele: näiteks Brian Jones suri, aga ülejäänud rollingud, näe, elavad ja õitsevad kõrge vanaduseni, kõndiv labor Keith Richards kaasa arvatud. Või võetkem näiteks Lemmy. Ühesõnaga, narkoennetus peaks selleks, et tõhusamalt toimida, loobuma oma silmaklappidest ning püüdma rutiinse näpuvibutuse asemel asja tõsisemalt, sisulisemalt ja mitmekülgsemalt selgitada.

Rollingute juurde tagasi tulles - mäng tulega viis kiiresti lisaks Jonesi surmale Altamonti krahhini, pärast mida nende kuulsus küll kasvas veelgi, kuid sisuliselt, paistab, oli üritusel siiski toss juba väljas. Aga nagu rollingute karjäär, nii kestab ka film pärast seda veel pikalt-pikalt edasi. ★★



SISTER ("L'Enfant d'en haut", Šveits 2012). Dardennes'ide vaimus sotsiaalpsühholoogiline draama poisist, kes suusakurordis spordivarustust näpates ennast ja oma täiskasvanud õde elatab. Tugevad näitlejatööd. Lihtne, ilus ja liigutav lugu. Hõbekaru Berlinalelt.  --- Veel kaks sõna sellest filmist.



SEVEN PSYCHOPATS (Inglismaa 2012). Ootamatult mitmekihiline krimilugu. Juba näitekirjanik Martin McDonaghi eelmine film "In Bruges" oli originaalne ja nutikas. Uus on lisaks sellele väga lõbus, vähemalt žanri konventsioonidega kursis olijaile. Pluss vägev näitetrupp: Colin Farrell, Christopher Walken, Sam Rockwell, Woody Harrelson ja Tom Waits - mis sa hing veel ihkad. Siiras soovitus kõigile, kes verd ja musta huumorit ei pelga. Jõhkralt verine, jõhkralt naljakas. Just minu maitse, hirnusin nagu ahv. Pärast seanssi käis isegi "Pulp Fiction" korra referentsina peast läbi. Vahe on vast selles, et McDonagh ei püüa eeskätt cool olla, vaid rõhub rohkem absurdile. 



VILLAGE AT THE END OF THE WORLD (Taani-Inglismaa-Gröönimaa 2012). Dokk tillukesest väljasuremisohus grööni külast. Kui poleks polaarööd, oleks kõik väga Eesti ääremaade moodi. Traditsiooniline tegevus (antud juhul kalatööstus) vaagub hinge, külaelu on vaikne ja sündmustevaene, külainimesed siirad ja vahetud. Aga ega see dokk neile kuigi lähedale ei saa. ★★☆



WOLF CHILDREN (Ōkami Kodomo no Ame to Yuki, Jaapan 2012). Mamoru Hosoda libahundimotiividega pereanime. Üldjoontes sümpaatne, aga minu jaoks siiski veidi liiga aeglane ja hõre. Toonilt meenutab film näiteks "Kirja Momole" ja noorema Miyazaki "Moonikünka nõlva"★★☆ -- Veel paar sõna sellest filmist.

Kommentaare ei ole :