19. nov 2012

Pöffi-soovitusi 2012: viis vaadet armastusele



Kevadel Cannes'i võitnud ARMASTUS ("Amour") pole ehk nii kalk ja misantroopiline kui inimhinge prosektoril Michael Hanekesel tavaks, aga mingi romkomm see muidugi ka ei ole. Rohkem kui armastusest käib jutt vananemisest ja surmast, mis ootab ka kõige õnnelikumaid paare. Elust lahkumine on raske ja tõsine asi, lihtne vaatamine see ei ole. Suur temaatiline ja süžeeline kattuvus Rúnar Rúnarssoni "Vulkaaniga" võib toda mäletavat vaatajat häirida, kuid igal juhul on "Amour" kinematograafiliselt meisterlik, meeldejääv ja mõtlemapanev teos, mida tasub kaeda kasvõi peaosatäitjate Jean-Louis Trintignanti ja Emmanuelle Riva pärast. Film Pöffil.

Jah, armastage siiski, armastage.
Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob.
Ning juhus elada ei ole kuigi sage.
See õnn on üürike, mil süda rinnus taob.

(Hando Runnel. Lindprii (ballaad filmile). Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks.)



PARADIIS: ARMASTUS ("Paradies: Liebe"). Hanekese kümme aastat noorema kaasmaalase Ulrich Seidli lõikavalt satiiriline ja über-piinlik vaade kereka vananeva naise seksi-kruiisile on kõnekas paljudel tasandeil intiimsest globaalseni. Vägev ilu ja inetuse kontrast visuaalis. Tänini käesoleva aasta parim mängufilm mu jaoks. Armastusel ja Anarhial kribasin sellest nii. Film Pöffil.



SEE VALSS ON SINU ("Take This Waltz"). Erinevalt eelmisest kahest tõepoolest romantiline armastusfilm. Kanadalanna Sarah Polley ei sea endale kogu inimolemist lahkavaid kunstilisi eesmärke, vaid jutustab üpris inimsõbralikus ja meinstriimis vormis kenade mittevanade inimeste tundeelust nii püsisuhetes kui väljaspool neid. Erinevalt eelmisest kahest söandaks Polleyt soovitada üpris laiale publikule, mitte ainult katarsist otsivaile filmigurmaanidele. See on sedasorti asi, mis justkui võiks meil kobarkinodessegi jõuda, aga seni pole sellest veel kippu ega kõppu. Armastusel ja Anarhial piiksatasin nii. Film Pöffil.



JUST NAGU ARMUNUD ("Like Someone in Love"). Jaapanikeelene, Jaapanis toimuva tegevusega mitte-armastusfilm iraani kino suurelt vanalt mehelt Abbas Kiarostamilt on ootuspäraselt ebakonventsionaalne - enamgi veel kui kahe aasta tagune "Certified Copy". Pealt seitsmekümnese Kiarostami vihjeline mäng publiku ootustega hämmastab ja võlub, luues jäljendamatult realistliku efekti. Üsna eriline elamus filmikunstist sügavamalt huvitujaile. Laiu vaatajahulki ilmselt ei köida. Kunstfilmi puhul on vist oluline rõhutada, et see pole mitte masendav ega šokeeriv, vaid elegantselt õhuline. Ka pildiliselt puhas silmarõõm. Film Pöffil. (PS. Üsna kohmakas pealkirjatõlge - liigne 'just', liigne '-d'.)



CAFÉ DE FLORE. Quebeci autori Jean-Marc Vallée paljutasandiline uurimus armastusest, omamistahtest ja loobumisest on üks 2011. aasta paremaid mängufilme. Seda on meil varem näidatud korra kinos ja korra Tartuffil, kuid on täiesti arusaamatu, miks ükski kino siin seda püsivamalt kavva pole võtnud. Erakordselt kaunis, puudutav, särav teos. Film Pöffil. Lisaks näeb seda ka 26.-27. novembril Artises väärikate kinohommikul.



Veel Pöffi-soovitusi: võimust ja väest.

Kommentaare ei ole :