20. nov 2012

Pöffi-soovitusi 2012, osa 2: võimust ja väest

Ühendan armastusega tegelevaist filmidest üle jäänud soovitused koondpealkirja alla võimust ja väest (teemakohase meelevaldsusega).

Alustaks poliitilise võimuga tegelevaist filmidest, mis paistavad novembrikuise Eesti poliittormides üpris aktuaalsed.



Tšiillase Pablo Larraíni lähiajaloolise mängufilmi EI ("No") lähtepunktiks on Pinocheti 1988 korraldatud rahvahääletus, mis pidi diktaatori 15 aastat kestnud võimuloleku legitimeerima. Hääletusele demokraatliku kuvandi loomiseks andis režiim opositsioonile vastupropagandaks piiratud eetriaja, vallandades endale ootamatult samalaadse reklaamisõja nagu Coca ja Pepsi või Bluri ja Oasise vahel.

Pildiliselt on film teostatud ajastutruus VHS-kvaliteedis ja monteeritud leidlikult, kasutades arhiivikaadreid läbisegi lavastatutega. Vapustav kinematograafiline šedööver see nüüd pole - loo ülesehitus on üpris traditsiooniline ja kahetunnise pikkusega on üle pingutatud -, aga siit leiab lõbusate momentide kõrval terava pilgu demokraatia, reklaami ja meedia toimemehhanismidesse ning omavahelistesse suhetesse. Film Pöffil.



KUI PUU LANGEB ("If a Tree Falls"). Mullune dokk nõndanimetatud ökoterroristide põrandaalusest tegevusest Ameerikas linastus juba Docpointil, olen sellest teinud eraldi postituse siin. Põnev ja vajalik materjal tänapäeva maailma mõistmiseks. Film Pöffil.



PÄRAST LUCIAT ("After Lucia" / "Después de Lucía"). Võimu teine pale on vägivald ja nii üks kui teine avalduvad eriti puhtal ja hirmuärataval kujul laste rühmakäitumises. Sel teemal pole puudust meeldejäävaist raamatuist (William Goldingi "Kärbeste jumal", Ferenc Molnári "Pál-tänava poisid") ega filmidest (Ilmar Raagi "Klass", Ruben Östlundi "Play"), kuid mehhiklase Michel Franco draama mõjub ikkagi värskelt ja toorelt, küsimärgistades kristlikku andeksanni-eetikat edukalt mitte niivõrd isegi otsest vägivalda, kuivõrd lihtsalt kohutavat ülekohut kujutades.

Võimas saavutus on see ka filmikeelelt - ühelt poolt lihtne, pea dokumentaalsena näiv realism, teiselt poolt vaoshoitud, kuid ootuspäratu rütm ja tempo. Tugev ja omanäoline teos, mis võitis kevadel Cannes'i sektsiooni Un Certain Regard. Film Pöffil.



Ameerika lo-fi indidraama KUULEKUS ("Compliance") näitab, kuidas täiskasvanute maailmas toimivad samad võimumehhanismid mis koolikiusamises. Kui seaduse absoluutne autoriteet delegeeritakse tavalisele reakodanikule, siis üldiselt ei teki tal õige ja vale küsimust - ei omaenese käitumise ega delegeerija suhtes. Ta täidab püüdliku kuulekusega oma rolli - demokraatias samuti nagu natsi-Saksamaal. Mängufilmis oleme seda siinmail näinud näiteks Oliver Hirschbiegeli "Eksperimendis". Craig Zobeli "Kuulekus" pretendeerib enamale realismile, põhinedes väidetavalt otseselt tõsielul - kuid on seejuures ilmsesti üle dramatiseeritud ja exploitationi-maiguline. Sellegipoolest õõvastav pilt ühiskondliku looma eetikavabadusest. Kui silt must komöödia end kusagil õigustab, siis vast siin. Aga provokatsioonina töötab "Kuulekus" igatahes korralikult. Film Pöffil.



LAPSNÕID ("Rebelle" / "War Witch"). Jõhkramat teemapüstitust kui lapssõdurina omaenese vanemaid tapma sunnitud 12-aastane tüdruk on raske ette kujutada, aga kanadalanna Kim Nguyeni film pole õigupoolest teemast hoolimata ei rusuv ega masendav, vaid pigem helge ja lootusrikas. Julmusi ei ekspluateerita otseselt, verd kuigivõrd ei näidata. Rohkem tõusevad esile peategelase kõikevõitev elujõud ja sõjakoledustele vastanduv unine Aafrika tšill, mis väljendub muusikas ja värvides.

Kaugel sellest, et olla masendav sõjadraama, on "Rebelle" pigem humanistlik, lihtsate vahenditega veenvalt teostatud maagiline realism "La teta asustada" ja "Beasts of the Southern Wildi" laadis - ja teisel vaatamiskorral tundus mulle juba, et annab neile mõlemale silmad ette. Teismeline peaosatäitja Rachel Mwanza sai veebruaris Berlinalel parima näitlejanna Hõbekaru. Armastusel ja Anarhial arvasin nii. Film Pöffil.



ÕDE ("L'Enfant d'en haut" / "Sister"). Veel üks draama teismelisest, kelles on nooruslikku väge südilt ülekohtuse eluga võidelda - sedakorda siis heaolu kantsis kesk Alpe. Ursula Meieri kauni ja empaatilise filmi sotsiaalset närvi on õigustatult võrreldud Dardennes'idega ("Jalgrattaga poiss"). Ilus, empaatiline, tugevate näitlejatöödega hingeminev lugu sai Berlinalel Hõbekaru eriauhinna. Film Pöffil.



TEISPOOL MÄGESID ("După dealuri" / "Beyond the Hills"). Rumeenia režissöör-stsenaristi Cristian Mungiu (Kuldpalmioksa võitnud "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva") tänavu Cannes'is parima stsena preemia saanud film on tõsine, ilus ja aeglane, iga kandi pealt laitmatult teostatud realistlik draama konfliktist eri ajastuist pärit maailmapiltide - arhailiselt vaga õigeusu koguduse ja tänapäevaselt individualistliku õnnetaotluse - vahel. Võimu ja väe küsimused on mõistagi üksikisiku ja kollektiivi kokkupõrke keskmes. Peale filmi kahe ja poole tunnise pikkuse ei oska siin millegi kallal norida. Näitlejatööd on säravad (peaosalised jagasid Cannes'is parima näitlejanna priisi), Mungiu ise meeldivalt pealetükkimatu ja väldib mustvalget moraali.  Film Pöffil. (PS. Pealkirjatõlge on tarbetult kohmakas, "Mägede taga" oleks etem olnud).



NÄOST: SUPERMODELLID ENNE JA NÜÜD ("About Face: Supermodels Then and Now"). See dokk enam või vähem soliidsesse ikka jõudnud endistest mannekeenidest on nüüd midagi helgemat ja optimistlikumat. Võim ei puutu asjasse, küll aga portreteeritavate sisemine vägi.

Telefilmidesse ja teleseriaalidesse suhtutakse sageli alavääristavalt kui teisejärgulisse ajaviitesse. Võimalik, et suhtujad pole HBO toodanguga tuttavad. Mulle mõjub tolle kaablivõrgu nimi tänu mängufilmidele nagu "You Don't Know Jack" ja seriaalidele nagu "Boardwalk Empire" pigem kvaliteedimärgina. Modellidokk kinnitab HBO tipptaset ka dokitootjana.

Tekstirohkes filmis kõneleb rida kunagisi supermodelle Jerry Hallist (56) Isabella Rossellinini (60) põhjalikult oma elust ja ametist; prouade terane jutt on ümberlükkamatuks vastuargumendiks levinud arusaamale modellidest kui arulagedaist bimbodest. Võluvad isiksused, hulk huvitavaid mõtteid ebakindlusest, edust ja vananemisest. Film Pöffil (kaks seanssi, paraku mõlemad välja müüdud.)



Lisaks juba viidatud viiele armastuse-teemalisele filmile on siin blogis juttu olnud veel järgmistest Pöffil linastuvaist asjadest:



Tänavused eesti mängufilmid Pöffil:
Aasta parim täispikk kodumaine mängukas "Kõik muusikud on kaabakad" Pöffil ei linastu.



Postskriptum - filmid, mida ise tahaks näha:
  • "Armastuse õppetunnid" ("The Sessions" - eesti pealkiri on ikka eriti lame) - väga positiivne kriitika (Rotten Tomatoes 95%).
  • "Barbara", mille eest Christian Petzold sai Berlinalel parima režissööri Hõbekaru.
  • Kunagise Dogma-staari Thomas Vinterbergi "Jaht" ("Jagten") - paljud on siin Eestiski seda kiitnud. (Kahjuks on ainus Tallinna seanss küll juba läbi müüdud.)
  • Ulrich Seidli "Paradiis: Usk" - sama paradiisi-triloogia esimene film on mu tänavu parim mängufilmielamus siiani.
  • Vana hea Kim Ki-Duki "Pietà" - korea autorikino geeniuse looming on mulle "Saarest" saati üpris püsivalt muljet avaldanud ning vahepealsest loomingulisest madalseisust ülesaamist näitas juba mullune dokk "Arirang".
  • "Post Tenebras Lux" - Carlos Reygadas krooniti Cannes'is parimaks lavastajaks.
  • Mika Kaurismäe "Teel põhja" - mõned Mika filmid ("Hargneva armastuse maja", "Vennad") on mulle rohkemgi istunud kui mõned vend Aki omad. (Taas välja müüdud Tallinnas.)
  • Quentin Dupieux' alias Mr Oizo "Vale" - tema eelmine film "Rubber" oli nii võrratult napakas.
  • Takashi Miike "Yatterman" - Miike on friigikino elav klassik, kuigi tema looming on äärmiselt kõikuva kvaliteediga.

Kommentaare ei ole :