28. dets 2012

Pii elu / Life of Pi

"Life of Pi", USA 2012. Rež. Ang Lee. 127 min.


Kuigi stsenaariumid lähtuvad tihti romaanidest, pole romaan mängufilmile ei lihtne ega enesestmõistetav lähtematerjal. Romaani ja täispika mängufilmi võimalused ning vahendid loo jutustamiseks ja sõnumi edastamiseks on sedavõrd erinevad. Alates kasvõi kvantiteedist, mahust: nagu sadu lehekülgi romaani ei jõua naljalt tunni, pooleteise ega paariga läbi lugeda, nii ei jõua seda sama ruttu ka kadudeta ümber jutustada, isegi mitte visuaalsete vahenditega. Pilt võib ju olla lihtsam ja kiirem info edastamise viis, kuid ükski kaader ei asenda tuhandet sõna, kui need tuhat just ei ürita todasama kaadrit kirjeldada.

Nii peetaksegi novelli või jutustust mängufilmile jõukohasemateks ampsudeks kui romaani või eepost, mis passivad hoopis paremini seriaali või kümnetunnise mammut-triloogia materjaliks. Romaani täispika mängufilmi formaati litsudes sünnib fenomen, mida J. Kaus on nimetanud väljajättelisuseks: filmi pooleteise- kuni kolmetunnisesse Prokrustese sängi mahub ainult osa romaanist, ja osa jääb paratamatult kõrvale. Seeläbi kerkib ekraniseeringu keskseks küsimuseks nende osade valik - mida on võetud, mida jäetud -, ja sellest sõltuvad rõhuasetused. Lisaks läheb tõlkes mõndagi kaduma tänu sõnakunsti ja filmikunsti kvalitatiivsele, olemuslikule erinevusele. Näiteks saab režissöör vaataja tundeid lisaks visuaalile mõjutada muusika abil, kirjanik võib aga kasutada sisekõnet või jumalikku jutustajat viisil, mis filmis reeglina ei tööta.

Või siis hingeelu kujutamine, millest on kirjutanud M. Kunnus: Dostojevski kirjeldab inimese nähtamatut siseilma viisil, mil film seda teha ei saa; küll aga saab film Dostojevskit illustreerida, kusjuures visuaal mõjutab inimeste emotsioone ja seeläbi ka nende moraaliotsuseid üldiselt tõhusamalt kui sõna. Ja nõnda edasi. Meediumite erinevusest johtuvate tõlkeprobleemide tõttu kipuvad algteoseid lugenud vaatajad ekraniseeringutega harva rahul olema, leides reeglina, et raamat oli parem kui film - ütles enam, oli sisukam, pakkus suuremat elamust. Raamatut lugenud vaataja jaoks on ju ekraniseeringus räägitav lugu ette teada. Põhimõtteliselt toimib raamat ekraniseeringu jaoks võimsa spoilerina. Lugeja hinnang ekraniseeringule kui tuttava teose illustratsioonile sõltub omakorda lugeja peas tekkinud kujutluse suhtest ekraniseerijate visiooniga.

Tänu sellele võivad ekraniseeringud, mis tõlgendavad algteost vabalt ja suudavad seeläbi vaatajat üllatada, rohkem muljet avaldada kui raamatus hoolega rida ajavad filmid. Tihti seda just ette ei tule, et film läheks rohkem korda kui raamat, aga no näiteks Õunpuu "Sügisball" ja Tarkovski "Stalker" on siinkirjutuajale tugevamalt mõjunud kui nende aluseks olevad Undi ja Strugatskite tekstid. Ang Lee "Pii elu" toimis mu jaoks, vastupidi, spoilerina Yann Marteli raamatule. Mitte et film oleks sügava mulje jätnud, sugugi mitte. See jäi mu silmis melodramaatiliseks muinasjutuks, kus "Cast Away" kohtub paaniflöödi saatel "Avatariga". Nagu viimases, nii ka siin on esiplaanil arvutigraafiline tulevärk, mida kolmdee-pimendus küll tõhusalt rikub, ent loo sisuks on veniv punasest puidust moralitee, mida visuaalne vigurdamine teps mitte välja ei vabanda.

Olgu siinkohal öeldud, et kuigi kaladega ekraanisäästjad pole vast mu lemmikud, pole mul põhimõtteliselt midagi arvutianimatsiooni kui sellise vastu - eeldusel, et filmil on pakkuda midagi enamat peale neoonvärvidega eputamise. Positiivseiks näideteks efektsest, kuid seejuures mõtestatud, metafüüsiliselt õigustatud skriinseiver-graafikast võiksid olla Malicki "Elupuu" või Noé "Enter the Void". "Pii elus" pole Ang Leel paraku pakkuda palju peale magusa muinasjutu, mis mõjub mitte ainult spoileri, vaid ka antireklaamina Marteli romaanile.

Ang Lee eelmist filmi, lahjat "Taking Woodstocki" meenutades olin üsna kindel, et "Pii elu" hädad on kinni ekraniseerijas, mitte kirjanikus - kuid tugevale "Brokeback Mountainile" mõeldes võtsin Marteli romaani lugemise siiski ette, et aru saada, kas ja mis ja miks.

Nii ja naa. Ühelt poolt poolt on Ang Lee teksti visualiseeritud üpris originaalitruult, kärpides sündmustikku või kaldudes tegevuse kulust kõrvale eelkõige formaadist tingitud paratamatusena (ja mõnevõrra kahjuks ka vanusepiirangutega kohanedes).

Kuid sama paratamatult on rõhud muutunud, miska filmi on jõudnud eeskätt romaani kesisemad küljed - merehäda teemast tingitud mõningane monotoonsus ja kergelt kistud, selgelt paistvate traagelniitidega konstrueeritus - ning suuresti on kaduma läinud raamatu parim osa - zooloogiline, teoloogiline ja eksootiline infoküllus. Ühtlasi puudub filmis Marteli elegantselt napp ja teravmeelne stiil, seda asendab üle rõhutatud raamjutustuse lamedavõitu näpuganäitamine. Romaani ja filmi ühiseks puuduseks on, et sissejuhatuseks suure suuga välja käidud lubadust panna publik lõpuks uskuma ei suuda ilmselt kumbki täita: liig selgelt inimliku väljamõeldisena tundub lugu ise, liig lahja selle lõppjäreldus.

Tänavusi India-taustalisi ekraniseeringuid võrreldes - "Pii elu" jääb nii romaani kui filmina omajagu alla "Kesköö lastele", kuigi ka Deepa Mehta bollivuudlik Rushdie-lavastus ei paista iseenesest suurt millegagi silma. Ent Marteli romaan suudab oma loomalikkuse-inimlikkuse käsitlusega siiski astuda dialoogi hoopis etemate filmidega nagu Werner Herzogi "Grizzly Man" või James Marshi "Project Nim".



"Pii elu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (89%), Roger Ebert (8/8), Peter Bradshaw (2/5), Tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (4.5/5).

18. dets 2012

Kääbik: ootamatu teekond / The Hobbit: An Unexpected Journey

"The Hobbit: An Unexpected Journey", Uus-Meremaa-Inglismaa-USA 2012. Rež. Peter Jackson. 169 min.

Aasta, kui mitte aastakümne oodatuim jätkufilm miljonite jaoks.

"Bilbo, my dear friend, let us have a little more light," ütleb võlur Gandalf üsna filmi alguses. Tõepoolest, Sauron söögu teie kolmdeed koos nende totrate pimendusprillidega. Pistke need koos oma sajakordse kaadrisagedusega sinna, kus Singeri masin ja pingpongilaud ees ootavad.

Ka sina, Peetrus? Sina oleksid ju pidanud jääma selleks kaljuks, kes jätkuvalt väntaks filme nõnda, et hiljem poleks painavalt valus ega häbi nende määrimise pärast püretus põrgumülkas surnult sündinud musta maagiaga. Kõigi oksendavate tulnukate ja muruniitjaga püreestatud emazombide nimel - palun, palun, palun jäta see kolmdee. Kui Rooma klubi uskuda, siis jõuab maailm niigi vaevu taluda olemasolevaid kämerone ja luukaid.



Sedapalju tehnilisest aspektist. Filmi enda juurde tulles - eepiline kraam küll, üsna esimestest kaadritest peale, aga iseseisva teosena on seda raske võtta. Stseenist stseeni on nii sisuline kui vormiline kattuvus Jacksoni "Sõrmuste isanda" triloogia, eelkõige selle üheteist aasta taguse esimese osaga "Sõrmuse vennaskond" nii suur, et esimesel "Kääbikul" on õige vähe uut pakkuda.

"Ootamatu teekonna" suurim probleem on meeldejäävate, selgelt välja joonistatud karakterite puudus. Naistegelasi pole üldse, ainult Galadriel vilksatab korraks. Üldse on kõik vähegi ilmekamad kujud pärit eelmisest triloogiast ning esinevad - Gandalf ja Guglunk välja arvatud - episoodilistes rollides. Arvutis modelleeritud tegelased jätavad isikupärasema mulje kui näitlejad, mis pole mängufilmi puhul just kiiduväärt.



Kogu päkapikkude bande jääb enam-vähem anonüümseks - peale Thorini, kuid Richard Armitage on jonnakalt kangelasliku kunnina liig kahvatu ja üheplaaniline, et väärikalt välja kanda võrdlus John Rhys-Daviese Gimliga "Sõrmuste isandas", rääkimata Viggo Mortenseni või Sean Beani monumentaalsetest rollidest.

Mitte palju enam ei tule paratamatu kõrvutus sõrmusetriloogiaga kasuks Martin Freemanile, kelle nimiosaline on argine, kergelt ebalev ja väheveenev igamees nagu Freeman ikka - nagu juba "Hitchhiker's Guide to the Galaxys". Võib ehk aru saada, miks tema Bilbo Baggins jääb Elijah Woodi traagilise Frodo varju. Eks Bilbo olegi selline mugavam, kivirähulik tüüp. Aga Ian Holmi elatanud Bilbo varju peaosatäitja siiski ei pruugiks jääda.



Jacksoni esimeses "Kääbikus" on, mille kallal iriseda ja ega see õieti millegagi ei üllata, kui mõneti üle pakutud tolatsemine trollide ja härra Pruuniga kõrvale jätta.

Samas mis pole katki, seda pole vaja parandada. See tähendab, et Jacksoni Keskmaa on ikka piisavalt uhke ja ahvatlev, et seal aset leidev endiselt köidaks. Isegi kui jätkutriloogia pole päris eelkäija tasemel, pole see ka Tähesõdade eellugude taoline äpardus.



Jacksoni "Sõrmuste isand" oli mu jaoks haruldane, vaat et ainulaadne näide ekraniseeringust, mis suutis rohkem köita kui filmi aluseks olnud raamat. Esimese pääsukese põhjal võib karta, et Jacksoni "Kääbiku" kohta nii öelda ei saa. Ent jään siiski kahte järgnevat osa - ja isegi arvutis sündinud lohet - huviga ootama.

Ja ühtlasi jään ootama võimalust "Ootamatut teekonda" normaalses, silmi silitava valguse ja kontrastiga kahemõõtmelisuses näha.




Hinnanguid: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (65%), Peter Bradshaw, Guardian (3/5), tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (3.5/5).

1. dets 2012

Pöffi-küüliku piiksud 2012

Kodusel festivalil sai seekord vaadatud suurusjärgu võrra vähem vähem filme kui Londonis ja Helsingis.



PARADIIS: USK (Paradies: Glaube, Austria 2012). Mulle väga meeldib Ulrich Seidli ilutsemata välja peetud esteetika: minimaalne puhas kompa, hoolikalt valitud värvipalett, aeglased kaadrid, sisulised kordused, taustamuusika puudumine. Pluss lihtsad inimesed, ebastandardsed kehad, halastamatu satiir. Ainus põhjus, miks Seidli Paradiisi-triloogia teine film ei tundu päris nii tugev kui esimene ("Paradies: Liebe"), on sisus: ateism ja blasfeemia paistavad vähemalt siinmail lahtise ukse ründamisena. Liig ettearvatav on see kõik. Meenub kogumik usu ja kiriku vastaseid rahvaluuletekste "Kelle peale sa loodad" (Ingrid Rüütel, Selma Lätt 1963). 6/8 (PS. Kirjutasin Seidli triloogiast pikemalt siin.)



KODUS (Dans la Maison /õieti: Majas/, Prantsusmaa 2012). François Ozoni elegantne, mitmekihiline, tekstipõhine, tsitaaditiine po-mo-mäng loojutustamise võimalustega. Kohati üsna vaimukas ja hoiab vaataja lõpuni mõistatamas. Mitte päris minu maitse, kuid siiski nauditav. Viimaste Ozonide kasinat taset arvestades võiks lausa kammbäkist rääkida. 6/8



PEAAEGU MEES (Mer eller mindre mann / The Almost Man, Norra 2012). Unine ja kaamosevaba heaoluühiskonna draamakomm pealt 30se paarisuhtes mehe raskusest täiskasvanu-rolliga leppimisel. Kohati nii tšill lugu, et kipub välja surema, aga hollivuudi konkurentidest ikka peajagu üle. Meeldivad ja inimlikud tegelased, mitu värsket nalja. 6/8



ARMASTUSE ÕPPETUNNID (The Sessions, USA 2012). Üle keha halvatud mehe armastuse-otsingust rääkivat filmi pole vist poliitiliselt korrektne kritiseerida, aga mulle tundub see melodraama mitte niivõrd soe, kuivõrd ärritavalt magus. Parimadki näitlejad ei suuda päästa stsena, mis teeb reaalselt elanud erilise inimese erilisest elust hambutu klišee. Ja siis veel see taustamuusika, mis pidevalt õpetab vaatajat, kuidas tuleb tunda. "Sessions" pole sisuliselt kuigi kaugel surfi-süldist "Mavericks: lainet püüdmas". Paratamatu võrdlusmoment prantslaste mulluse šedöövriga "Intouchables" ("1+1") ei kõnele mitte üks teps "Sessionsi" kasuks. Lamedavõitu eesti tõlkepealkiri passib seekord kenasti. 5/8



PÖFF УДИВЛЯЕТ. Festivali slogani point jõudis lõpuks minuni, kui mu aasta lemmikfilmi seansi sissejuhatuseks käratas mahlakas slaavi mehehääl algustiitrite peale ФИЛЬМ УЛЬРИХА ЗАЙДЛЯ. Kuna olin filmi РАЙ: ЛЮБОВЬ originaalheliga varem näinud, sain venekeelse pealelugemise alates rahulikult minema jalutada, ainult ülejäänud saalitäiest oli kahju, välja müüdud seanss ja puha. Takkajärgi räägiti, et originaalheli olla mõne aja pärast siiski käima saadud.



JAHT (Jagten / The Hunt, Taani 2012). Thomas Vinterbergi küllap tugevaimal teosel pärast "Festenit" on tollega ka temaatilisi puutepunkte. Pingeline ja haarav vaade valede, eelarvamuste ja tabude substraadile heaoluühiskonna sõbralikult naeratava pealispinna varjus ja võimas etteheide inimlooma karjamentaliteedile, mida emotsionaalselt mõjult võiks tänavusist filmest võrrelda ehk ainult mehhiklase Michel Franco bully-looga "Pärast Lucíat". Vinterberg on tehniliselt veidi traditsioonilisem, kuid seejures pea perfektselt väljapeetud. Kindlalt üks aasta mängufilmitippe. 8/8



PIETÀ (Lõuna-Korea 2012). Kim Ki-Duk tagasi mängufilmibisnessis. See pole Korea arthauss-staari loomingu kõrghetk, aga mitte ka madalaim punkt. Tubli keskmine Ki-Duk - mis tähendab juba iseenesest üpris värsket, originaalset ja huvipakkuvat asja. Absurdselt julm, lihtsate vahenditega teostatud, kuid toimiv metafüüsiliste joontega sümboolne lugu patust, emaarmust ja lunastusest. 6/8