18. dets 2012

Kääbik: ootamatu teekond / The Hobbit: An Unexpected Journey

"The Hobbit: An Unexpected Journey", Uus-Meremaa-Inglismaa-USA 2012. Rež. Peter Jackson. 169 min.

Aasta, kui mitte aastakümne oodatuim jätkufilm miljonite jaoks.

"Bilbo, my dear friend, let us have a little more light," ütleb võlur Gandalf üsna filmi alguses. Tõepoolest, Sauron söögu teie kolmdeed koos nende totrate pimendusprillidega. Pistke need koos oma sajakordse kaadrisagedusega sinna, kus Singeri masin ja pingpongilaud ees ootavad.

Ka sina, Peetrus? Sina oleksid ju pidanud jääma selleks kaljuks, kes jätkuvalt väntaks filme nõnda, et hiljem poleks painavalt valus ega häbi nende määrimise pärast püretus põrgumülkas surnult sündinud musta maagiaga. Kõigi oksendavate tulnukate ja muruniitjaga püreestatud emazombide nimel - palun, palun, palun jäta see kolmdee. Kui Rooma klubi uskuda, siis jõuab maailm niigi vaevu taluda olemasolevaid kämerone ja luukaid.



Sedapalju tehnilisest aspektist. Filmi enda juurde tulles - eepiline kraam küll, üsna esimestest kaadritest peale, aga iseseisva teosena on seda raske võtta. Stseenist stseeni on nii sisuline kui vormiline kattuvus Jacksoni "Sõrmuste isanda" triloogia, eelkõige selle üheteist aasta taguse esimese osaga "Sõrmuse vennaskond" nii suur, et esimesel "Kääbikul" on õige vähe uut pakkuda.

"Ootamatu teekonna" suurim probleem on meeldejäävate, selgelt välja joonistatud karakterite puudus. Naistegelasi pole üldse, ainult Galadriel vilksatab korraks. Üldse on kõik vähegi ilmekamad kujud pärit eelmisest triloogiast ning esinevad - Gandalf ja Guglunk välja arvatud - episoodilistes rollides. Arvutis modelleeritud tegelased jätavad isikupärasema mulje kui näitlejad, mis pole mängufilmi puhul just kiiduväärt.



Kogu päkapikkude bande jääb enam-vähem anonüümseks - peale Thorini, kuid Richard Armitage on jonnakalt kangelasliku kunnina liig kahvatu ja üheplaaniline, et väärikalt välja kanda võrdlus John Rhys-Daviese Gimliga "Sõrmuste isandas", rääkimata Viggo Mortenseni või Sean Beani monumentaalsetest rollidest.

Mitte palju enam ei tule paratamatu kõrvutus sõrmusetriloogiaga kasuks Martin Freemanile, kelle nimiosaline on argine, kergelt ebalev ja väheveenev igamees nagu Freeman ikka - nagu juba "Hitchhiker's Guide to the Galaxys". Võib ehk aru saada, miks tema Bilbo Baggins jääb Elijah Woodi traagilise Frodo varju. Eks Bilbo olegi selline mugavam, kivirähulik tüüp. Aga Ian Holmi elatanud Bilbo varju peaosatäitja siiski ei pruugiks jääda.



Jacksoni esimeses "Kääbikus" on, mille kallal iriseda ja ega see õieti millegagi ei üllata, kui mõneti üle pakutud tolatsemine trollide ja härra Pruuniga kõrvale jätta.

Samas mis pole katki, seda pole vaja parandada. See tähendab, et Jacksoni Keskmaa on ikka piisavalt uhke ja ahvatlev, et seal aset leidev endiselt köidaks. Isegi kui jätkutriloogia pole päris eelkäija tasemel, pole see ka Tähesõdade eellugude taoline äpardus.



Jacksoni "Sõrmuste isand" oli mu jaoks haruldane, vaat et ainulaadne näide ekraniseeringust, mis suutis rohkem köita kui filmi aluseks olnud raamat. Esimese pääsukese põhjal võib karta, et Jacksoni "Kääbiku" kohta nii öelda ei saa. Ent jään siiski kahte järgnevat osa - ja isegi arvutis sündinud lohet - huviga ootama.

Ja ühtlasi jään ootama võimalust "Ootamatut teekonda" normaalses, silmi silitava valguse ja kontrastiga kahemõõtmelisuses näha.




Hinnanguid: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (65%), Peter Bradshaw, Guardian (3/5), tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (3.5/5).

Kommentaare ei ole :