28. dets 2012

Pii elu / Life of Pi

"Life of Pi", USA 2012. Rež. Ang Lee. 127 min.


Kuigi stsenaariumid lähtuvad tihti romaanidest, pole romaan mängufilmile ei lihtne ega enesestmõistetav lähtematerjal. Romaani ja täispika mängufilmi võimalused ning vahendid loo jutustamiseks ja sõnumi edastamiseks on sedavõrd erinevad. Alates kasvõi kvantiteedist, mahust: nagu sadu lehekülgi romaani ei jõua naljalt tunni, pooleteise ega paariga läbi lugeda, nii ei jõua seda sama ruttu ka kadudeta ümber jutustada, isegi mitte visuaalsete vahenditega. Pilt võib ju olla lihtsam ja kiirem info edastamise viis, kuid ükski kaader ei asenda tuhandet sõna, kui need tuhat just ei ürita todasama kaadrit kirjeldada.

Nii peetaksegi novelli või jutustust mängufilmile jõukohasemateks ampsudeks kui romaani või eepost, mis passivad hoopis paremini seriaali või kümnetunnise mammut-triloogia materjaliks. Romaani täispika mängufilmi formaati litsudes sünnib fenomen, mida J. Kaus on nimetanud väljajättelisuseks: filmi pooleteise- kuni kolmetunnisesse Prokrustese sängi mahub ainult osa romaanist, ja osa jääb paratamatult kõrvale. Seeläbi kerkib ekraniseeringu keskseks küsimuseks nende osade valik - mida on võetud, mida jäetud -, ja sellest sõltuvad rõhuasetused. Lisaks läheb tõlkes mõndagi kaduma tänu sõnakunsti ja filmikunsti kvalitatiivsele, olemuslikule erinevusele. Näiteks saab režissöör vaataja tundeid lisaks visuaalile mõjutada muusika abil, kirjanik võib aga kasutada sisekõnet või jumalikku jutustajat viisil, mis filmis reeglina ei tööta.

Või siis hingeelu kujutamine, millest on kirjutanud M. Kunnus: Dostojevski kirjeldab inimese nähtamatut siseilma viisil, mil film seda teha ei saa; küll aga saab film Dostojevskit illustreerida, kusjuures visuaal mõjutab inimeste emotsioone ja seeläbi ka nende moraaliotsuseid üldiselt tõhusamalt kui sõna. Ja nõnda edasi. Meediumite erinevusest johtuvate tõlkeprobleemide tõttu kipuvad algteoseid lugenud vaatajad ekraniseeringutega harva rahul olema, leides reeglina, et raamat oli parem kui film - ütles enam, oli sisukam, pakkus suuremat elamust. Raamatut lugenud vaataja jaoks on ju ekraniseeringus räägitav lugu ette teada. Põhimõtteliselt toimib raamat ekraniseeringu jaoks võimsa spoilerina. Lugeja hinnang ekraniseeringule kui tuttava teose illustratsioonile sõltub omakorda lugeja peas tekkinud kujutluse suhtest ekraniseerijate visiooniga.

Tänu sellele võivad ekraniseeringud, mis tõlgendavad algteost vabalt ja suudavad seeläbi vaatajat üllatada, rohkem muljet avaldada kui raamatus hoolega rida ajavad filmid. Tihti seda just ette ei tule, et film läheks rohkem korda kui raamat, aga no näiteks Õunpuu "Sügisball" ja Tarkovski "Stalker" on siinkirjutuajale tugevamalt mõjunud kui nende aluseks olevad Undi ja Strugatskite tekstid. Ang Lee "Pii elu" toimis mu jaoks, vastupidi, spoilerina Yann Marteli raamatule. Mitte et film oleks sügava mulje jätnud, sugugi mitte. See jäi mu silmis melodramaatiliseks muinasjutuks, kus "Cast Away" kohtub paaniflöödi saatel "Avatariga". Nagu viimases, nii ka siin on esiplaanil arvutigraafiline tulevärk, mida kolmdee-pimendus küll tõhusalt rikub, ent loo sisuks on veniv punasest puidust moralitee, mida visuaalne vigurdamine teps mitte välja ei vabanda.

Olgu siinkohal öeldud, et kuigi kaladega ekraanisäästjad pole vast mu lemmikud, pole mul põhimõtteliselt midagi arvutianimatsiooni kui sellise vastu - eeldusel, et filmil on pakkuda midagi enamat peale neoonvärvidega eputamise. Positiivseiks näideteks efektsest, kuid seejuures mõtestatud, metafüüsiliselt õigustatud skriinseiver-graafikast võiksid olla Malicki "Elupuu" või Noé "Enter the Void". "Pii elus" pole Ang Leel paraku pakkuda palju peale magusa muinasjutu, mis mõjub mitte ainult spoileri, vaid ka antireklaamina Marteli romaanile.

Ang Lee eelmist filmi, lahjat "Taking Woodstocki" meenutades olin üsna kindel, et "Pii elu" hädad on kinni ekraniseerijas, mitte kirjanikus - kuid tugevale "Brokeback Mountainile" mõeldes võtsin Marteli romaani lugemise siiski ette, et aru saada, kas ja mis ja miks.

Nii ja naa. Ühelt poolt poolt on Ang Lee teksti visualiseeritud üpris originaalitruult, kärpides sündmustikku või kaldudes tegevuse kulust kõrvale eelkõige formaadist tingitud paratamatusena (ja mõnevõrra kahjuks ka vanusepiirangutega kohanedes).

Kuid sama paratamatult on rõhud muutunud, miska filmi on jõudnud eeskätt romaani kesisemad küljed - merehäda teemast tingitud mõningane monotoonsus ja kergelt kistud, selgelt paistvate traagelniitidega konstrueeritus - ning suuresti on kaduma läinud raamatu parim osa - zooloogiline, teoloogiline ja eksootiline infoküllus. Ühtlasi puudub filmis Marteli elegantselt napp ja teravmeelne stiil, seda asendab üle rõhutatud raamjutustuse lamedavõitu näpuganäitamine. Romaani ja filmi ühiseks puuduseks on, et sissejuhatuseks suure suuga välja käidud lubadust panna publik lõpuks uskuma ei suuda ilmselt kumbki täita: liig selgelt inimliku väljamõeldisena tundub lugu ise, liig lahja selle lõppjäreldus.

Tänavusi India-taustalisi ekraniseeringuid võrreldes - "Pii elu" jääb nii romaani kui filmina omajagu alla "Kesköö lastele", kuigi ka Deepa Mehta bollivuudlik Rushdie-lavastus ei paista iseenesest suurt millegagi silma. Ent Marteli romaan suudab oma loomalikkuse-inimlikkuse käsitlusega siiski astuda dialoogi hoopis etemate filmidega nagu Werner Herzogi "Grizzly Man" või James Marshi "Project Nim".



"Pii elu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (89%), Roger Ebert (8/8), Peter Bradshaw (2/5), Tarvi (5/5), Viljar Voog, ÕL (4.5/5).

2 kommentaari :

Raul ütles ...

Palju õnne tänase uhke auhinna puhul! Mul on tõesti hea meel, sest käin ikka ühtepuhku su filmijuttu lugemas. Mis muidu preemiaks said? Hoia siis ka edaspidi filmikriitika latti vähemalt sama kõrgel!

joonas ütles ...

Aitüma, õnne ikka vaja. Preemiat pole veel kätte saanud, aga lootust on. Eks püüame rõõmuga :)