1. dets 2012

Pöffi-küüliku piiksud 2012

Kodusel festivalil sai seekord vaadatud suurusjärgu võrra vähem vähem filme kui Londonis ja Helsingis.



PARADIIS: USK (Paradies: Glaube, Austria 2012). Mulle väga meeldib Ulrich Seidli ilutsemata välja peetud esteetika: minimaalne puhas kompa, hoolikalt valitud värvipalett, aeglased kaadrid, sisulised kordused, taustamuusika puudumine. Pluss lihtsad inimesed, ebastandardsed kehad, halastamatu satiir. Ainus põhjus, miks Seidli Paradiisi-triloogia teine film ei tundu päris nii tugev kui esimene ("Paradies: Liebe"), on sisus: ateism ja blasfeemia paistavad vähemalt siinmail lahtise ukse ründamisena. Liig ettearvatav on see kõik. Meenub kogumik usu ja kiriku vastaseid rahvaluuletekste "Kelle peale sa loodad" (Ingrid Rüütel, Selma Lätt 1963). 6/8 (PS. Kirjutasin Seidli triloogiast pikemalt siin.)



KODUS (Dans la Maison /õieti: Majas/, Prantsusmaa 2012). François Ozoni elegantne, mitmekihiline, tekstipõhine, tsitaaditiine po-mo-mäng loojutustamise võimalustega. Kohati üsna vaimukas ja hoiab vaataja lõpuni mõistatamas. Mitte päris minu maitse, kuid siiski nauditav. Viimaste Ozonide kasinat taset arvestades võiks lausa kammbäkist rääkida. 6/8



PEAAEGU MEES (Mer eller mindre mann / The Almost Man, Norra 2012). Unine ja kaamosevaba heaoluühiskonna draamakomm pealt 30se paarisuhtes mehe raskusest täiskasvanu-rolliga leppimisel. Kohati nii tšill lugu, et kipub välja surema, aga hollivuudi konkurentidest ikka peajagu üle. Meeldivad ja inimlikud tegelased, mitu värsket nalja. 6/8



ARMASTUSE ÕPPETUNNID (The Sessions, USA 2012). Üle keha halvatud mehe armastuse-otsingust rääkivat filmi pole vist poliitiliselt korrektne kritiseerida, aga mulle tundub see melodraama mitte niivõrd soe, kuivõrd ärritavalt magus. Parimadki näitlejad ei suuda päästa stsena, mis teeb reaalselt elanud erilise inimese erilisest elust hambutu klišee. Ja siis veel see taustamuusika, mis pidevalt õpetab vaatajat, kuidas tuleb tunda. "Sessions" pole sisuliselt kuigi kaugel surfi-süldist "Mavericks: lainet püüdmas". Paratamatu võrdlusmoment prantslaste mulluse šedöövriga "Intouchables" ("1+1") ei kõnele mitte üks teps "Sessionsi" kasuks. Lamedavõitu eesti tõlkepealkiri passib seekord kenasti. 5/8



PÖFF УДИВЛЯЕТ. Festivali slogani point jõudis lõpuks minuni, kui mu aasta lemmikfilmi seansi sissejuhatuseks käratas mahlakas slaavi mehehääl algustiitrite peale ФИЛЬМ УЛЬРИХА ЗАЙДЛЯ. Kuna olin filmi РАЙ: ЛЮБОВЬ originaalheliga varem näinud, sain venekeelse pealelugemise alates rahulikult minema jalutada, ainult ülejäänud saalitäiest oli kahju, välja müüdud seanss ja puha. Takkajärgi räägiti, et originaalheli olla mõne aja pärast siiski käima saadud.



JAHT (Jagten / The Hunt, Taani 2012). Thomas Vinterbergi küllap tugevaimal teosel pärast "Festenit" on tollega ka temaatilisi puutepunkte. Pingeline ja haarav vaade valede, eelarvamuste ja tabude substraadile heaoluühiskonna sõbralikult naeratava pealispinna varjus ja võimas etteheide inimlooma karjamentaliteedile, mida emotsionaalselt mõjult võiks tänavusist filmest võrrelda ehk ainult mehhiklase Michel Franco bully-looga "Pärast Lucíat". Vinterberg on tehniliselt veidi traditsioonilisem, kuid seejures pea perfektselt väljapeetud. Kindlalt üks aasta mängufilmitippe. 8/8



PIETÀ (Lõuna-Korea 2012). Kim Ki-Duk tagasi mängufilmibisnessis. See pole Korea arthauss-staari loomingu kõrghetk, aga mitte ka madalaim punkt. Tubli keskmine Ki-Duk - mis tähendab juba iseenesest üpris värsket, originaalset ja huvipakkuvat asja. Absurdselt julm, lihtsate vahenditega teostatud, kuid toimiv metafüüsiliste joontega sümboolne lugu patust, emaarmust ja lunastusest. 6/8

Kommentaare ei ole :