30. jaan 2013

Kümme filmisoovitust: Margit Adorf

Kümmet vanemat ja uuemat filmi soovitab kriitik MARGIT ADORF.



HIILGUS (The Shining, USA 1980) - Seda Stanley Kubricku klassikalist õudusfilmi vaatasin esimest (ja eelviimast) korda lapsena soome televisioonist. Jättis templi mällu kogu eluks. Tükk aega ei saanud üksi kodus olles ei vannis ega duši all käia, sest ei julgenud vannitoa ust avada. Aastaid hiljem ei söandanud ma ühte hotelli ööbima jääda, sest seal oli samasugune pikk koridor nagu filmis. Täiskasvanuna vaatasin korra veel - ikka oli sama õudne. Nüüd, kui mõne filmikanali pealt tuleb treiler, panen heli maha ja vahetan kanalit. Aga no mul on hea meel, et olen seda näinud. Paljudes õudusfilmide edetabelites on see ikka veel top 3 seas (kui mitte esimene). Ja see jalgrattaga sõitmise stseen: ratta kõrin vaheldumisi vaikusega (vaibad). Neid hirmu kruvivaid stseene võib üles lugema jäädagi.

KÕIK MAAILMA HOMMIKUD (Tous Les Matins du Monde, Prantsusmaa 1991, rež. Alain Corneau). Seda näidati meil Kinomajas. Väga kaunis muusikafilm. XVII-XVIII sajandi muusikute traagiline lugu, taustaks ohtralt südamesse lõikavat vioolamuusikat. Soovitan lugeda ka raamatut - Pascal Quignardi samanimeline romaan on ilmunud ka eesti keeles.



HIRM JA JÄLESTUS LAS VEGASES (Fear and Loathing in Las Vegas, USA 1998, rež. Terry Gilliam). Umbes 1992 saatis kirjasõber Inglismaalt mulle Hunter S. Thompsoni romaani. See oli enam-vähem esimene ingliskeelne raamat, mille läbi lugesin. Naersin nagu hüään ja püüdsin ette kujutada, kuidas raamatu põhjal tehtud film välja võiks näha. Hiljem, kui kinno läksin, ei osanud kohalikku pealkirja "Ratastel Las Vegasesse" romaaniga kokku panna. Sain esilinastuse kutse ja mõtlesin, et on mingi suvaline Hollywoodi odav komöödia, kuid niipea kui esimesed kaadrid jooksma hakkasid, sain aru, et see nüüd ongi siis see. Film ei jää raamatule kuidagi alla, väga hästi tehtud hullumeelne tripp. Jällegi - soovitan lugeda ka raamatut.

MAGNOOLIA (Magnolia, USA 1999, rež Paul Thomas Anderson). Mosaiikne, traagiline, poeetiline film, väga hea helitaust (Aimee Mann jt). Põimuvad elusaatused, ahastus, surevad lootused... Tunnistan ausalt, see võttis mul pisara silma (ja ma pole kuigi suur filmide ajal vesistaja). Vaatasin ja nutsin ja vaatasin veel. Ilmselt sobis ka mu toonase meeleoluga, pole kindel, kas see praegu samamoodi mõjuks, aga vast ikka. Kes “Magnooliat” vaadates täiesti külmaks jääb, sellel on südame asemel kivi, sellel puudub hing.



MOULIN ROUGE! (Inglismaa-USA-Austraalia 2001, rež. Baz Luhrmann). Oo jaa, see kuulub mu kümne hulka. Sest see oli üks äge kärts film juba siis, kui ta välja tuli, ja on ka nüüd. Muidugi pakub see enam neile, kes on filmis tsiteeritud popmuusikaga kursis. Mulle väga imponeeris see, missuguse mängleva rõõmuga need lood olid üheks kokku kirjutatud, kuidas välja mängitud ja ette kantud. See on ikka pärl ja kes julgeb vastu vaielda, see pole näinud või on lihtsalt väga kitsarinnaline silmaklappidega tüüp, kes kardab oma naiselikku poolt ja muidugi ei ole kunagi elus armastuse tulevärki tundnud.

WHITE LIGHTNIN’ (USA 2009, rež. Dominic Murphy) - Eluloofilm Jesco White’ist, kriminaalsest kantritantsijast - või ma ei teagi, kuidas seda stiili maakeeli nimetada. Igal juhul traagiline ja skisofreeniline muusikafilm, sugugi mitte kommertslik pisarakiskuja. Elava legendi portreena erandlik film - sääraseid tehakse harilikult postuumselt. Terav ja raputav, korduvat vaatamist vääriv asi.



NEVER LET ME GO (Inglismaa 2010, rež. Mark Romanek). Lummavalt aeglane ulme- ja armastusfilm. Inglise internaatkooli kasvandikud avastavad vaikselt maailma ja saavad teada, et nad on vaid kloonid - “päris” inimesed ja “päris” elu on mujal. Kas neil on õigus oma elule, kas neil on hing? Kazuo Ishiguro romaani on stsenaariumiks kirjutanud Alex Garland. Ishigurot on eesti keelde tõlgitud küll, aga seda romaani mitte. Raamatut ma pole kahjuks lugenud, aga film on nukralt kaunis ja mällusööbiv ja hingekriipiv heliriba on mul tänaseni iTunesi pleilistis.

THE EXTRA MAN (USA 2010, rež. Shari Springer Berman ja Robert Pulcini) - IMDBs häbiväärselt madala hinde saanud teravmeelne komöödia kahest mehest - vanemast härrast, kes teenib leiba rikaste leskede eskordina ja näitekirjanikuks pürgivast noorsandist, kes satub härra juurde üüriliseks. Peene huumoriga maiuspala intellektuaalidele, kui nii võib öelda. Mõnus klassikaline saundträkk, suurepärased rollid, muhe, soe, sõbralik, lihtne lugu. Meie kinodes kahjuks jooksnud ei ole. Häbi.



ELUAUR (Miesten Vuoro, Soome 2010). Üks dokumentaal ka. Poeetiline, soe ja südamlik film, mille puhul on näha, et tegijad on seda hoole ja armastusega teinud, kavandanud, kannatlikult lihvinud. Täiesti tavalised soome mehed on sõna otseses mõttes alasti kistud ja oma elust rääkima pandud. Filmitegijad on mehed otsekui transsi viinud, nad on nii avatud ja avameelsed, et seda lihtsalt peab nägema. Üks õige mees ju selline pole? Aga teisest küljest, võib-olla nad saunas kõik sellised. Haavatavad. Õrnakesed. Mõtlikud. Analüüsivad. Õnneks on see film pälvinud väärilist tunnustust ja ma oleksin väga imestunud, kui Eestis oleks mõni tõsine filmisõber, kellel see meistriteos veel nägemata. Kui on, siis parandage see viga! Nunnu film, tekitab emalikke tundeid nagu hülgepoja foto vaatamine.

THE DIVIDE (Saksamaa-USA-Kanada 2011, rež. Xavier Gens). Veel üks IMDBs häbiväärselt vähe punkte saanud film. Ilmselt maailmalõpufilmide harilik sihtgrupp ei mõista selle väga sünge ja rusuva psühholoogilise draama tõelist väärtust. Alguses saab korra harilikule ulmekale kohaselt kärtsu: toimub suur tuumaplahvatus, grupp inimesi põgeneb varjendisse. Seal aga algab võitlus elu ja surma peale, kerkib küsimus, kas on üldse mõtet ellu jääda. Lootus sureb tasapisi, tegelased on üksteisel kõri kallal nii otseses kui kaudses mõttes. See on lugu inimeste murdumisest, võikusest, mis meie loomuses pesitseb, sellest kuidas tugevamad jäävad ellu, ja sellest, mida kõike ellujäämise nimel ollakse valmis tegema. Kordan: väga painav. Ei soovita vaadata, kui meel on must. Isegi siis, kui tuju hea, võib mitmeks päevaks kibeda klombi kurku tuua. Mõjuv film, kuigi võib tunduda veidi teatraalne - enam-vähem kogu tegevus toimub kahes kambris. Võib juhtuda, et vajate vaatamisel väikest hingetõmbepausi. Aga kindlasti vaatamist väärt.

3 kommentaari :

Maks Hull ütles ...

omalt poolt ka paar soovitust,Lendas üle käopesa, Samurai fiction, võivad sinus äkki mõningaseid emotsioone tekitada ja äkki ka tabelisse pääseda

Ralf ütles ...

Sel nädalal olen läbi viinud nägemata prantsuse õudusfilmide maratoni ja sattus ette ka THE DIVIDE režissööri Xavier Gens'i FRONTIERE(S), mis on väga hea ekstreemhorror. THE DIVIDE meeldis samuti.

Ralf ütles ...

Margitile meeldiks kindlasti ka Blindness (2008). Temaatika sama mis The Divide'is, aga hulga paremini rõhutatud.